Scotti viimne ekspeditsioon. II osa - Edward A. Wilson

Скачать книгу

mõttes kõvad nagu plangud, kuid väinajääd mööda tagasi tulles ei muutunud need kunagi nii jäigaks, et poleks kokku paindunud. Ma ei suuda väljendada, milliseks eneseohverduseks pean seda, et Birdie loovutas mulle tagasiteel oma kuiva sulgkoti. Tol hetkel oli kuiv magamiskott igaühele meist rohkem väärt kui suur varandus.

      Pärast seda kui olime magamiskottides üle elanud lumetormi, muutusid need muidugi palju halvemaks.

      Rõivastus. Pärast retkelt naasmist pani Scott kirja kõik üksikasjad meie rõivastuse kohta ja neid ma kordama ei hakka. Olime kõik ühel meelel, et paremat riietust me poleks võinud valida. Minu poolt oli rumalus asuda teele juba kantud ja väljaveninud alussärgis. Tihedalt ümber keha liibuv särk olnuks palju soojem, sest väljaveninud särgis oli ka kõige vaiksemal matkapäeval selline tunne, nagu puhuks mul tõmbetuul otse piki selga.

      Me ei jõudnud veel kuigi kaua sellises kõvas pakases viibida, kui riided juba mõni sekund pärast telgist väljumist nii jäigaks külmusid, et me ei saanud oma ülakeha või pea asendit muuta enne, kui rõivastuse järgmisel söögiajal uuesti üles sulatasime. Järelikult tuli teha nii, et riided külmuksid sellisesse asendisse, mis oleks meile kõige mugavam. Käsi saime liigutada vaid tugevasti pingutades ja kelgu ette rakendumine võttis alati palju aega, sest rakmeisse asusime ükshaaval ja teiste abiga. Kõike pidime tegema labakinnastes ja väga aeglaselt. Niipea kui käed külmetama hakkasid, peatasime kohe oma toimingud seniks, kuni vereringvool taastus.

      Matkarutiin. Tavaliselt heitsime puhkama vähemalt seitsmeks tunniks. Et see oli matkapäeva kõige halvem osa, muutus hommikueine selle tagajärjel mulle kõige meeldivamaks söömaajaks. Mõnikord tekkis mul tahtmine hüüda, et peaks olema juba aeg üles tõusta. Hommikune ettevalmistus rännakuks võttis üldiselt aega veidi alla nelja tunni; kui mälu mind ei peta, lugesime 3,5 tundi heaks tulemuseks. Enne teeleminekut lasksime priimusel tükk aega põleda, kuigi me pärast keetmist leegi väikseks keerasime. Kõige karmimatel päeval oli meil tavaks süüdata priimus hommikul siis, kui veel magamiskottides lamasime, ja lasta seda õhtul põleda, kuni olime kottide suud uuesti lahti kangutanud. Priimust otse magamiskottidesse asetades püüdsime viimaseid üles sulatada, kuid see võte ei osutunud eriti edukaks. Hoolimata sellest, et Birdie omatehtud varuosad väga headeks osutusid, kujunes tagasiteel toiduvalmistamine palju aeganõudvamaks toiminguks, sest meil tuli kinni hoida keeduaparaati, mille originaalalus ja välimise osa kaas olid kaduma läinud. Pärast hommikueinet olime juba tublisti sooja saanud, ja kui olime varustuse kelgule laadinud, tuli järgmise ülesandena, kui selleks jätkus nähtavust, peilida kuud või mõnda tähte. See tähendab, et kompassi valgustamiseks pidime läitma tikke, mis oli alati suur töö. Et telgis küünalt süüdata, tuli selleks mõnikord võta tikke kolmest või isegi neljast toosist. Üldiselt toimus liikumissuuna määramine väga plaanitult.

      Siis rakendasime end kelgu ette ja võimaluse korral järgnes sellele neljatunnine kelgumatk. Matkalõigu kestus olenes sellest, kui külmaks me jalad muutusid, kuid raske oli arvata, millal neid ähvardas külmumine.

      Kelkude kordamööda vedamine toimus algul lahtist küünalt ja hiljem tormilaternat kasutades: lumme jäänud jälgi mööda liikusime tagasi teise kelgu järele. Me ei osanud kuidagi otsustada, kumb kelkudest oli raskem. Kui avanes võimalus, peatusime lõunatamiseks enne, kui me liialt kangestusime, sest selle töö juures hakkas alati külm. Päevakaupa olime igaüks kordamööda kokaks. Pahim töö sealjuures oli tule süütamine. Nädalast varu sisaldavas moonakotis sorimine pani samuti külmetama. Küllaltki tihti pidime oma jalgade kontrollimiseks kas ühe või mõlemad lapi saapad ära võtma, ja kui jalad osutusid külmavõetuks, tuli need terveks põetada.

      Võimaluse korral järgnes seepeale veel neli tundi matkamist.

      Laagrisse jäädes panime võimalikult kähku teised jalanõud jalga. Meie öösaapad olid väga head.

      Pärast seda kui oled juba kaks ööd puhanud tosina mehe hulgas, kes püüavad ette aimata igat su soovi, ja kui sind uuesti ümbritsevad onni mugavused, muutub juba raskeks täielikult tajuda, kui rängad olid need äsjamöödunud nädalad ning kui palju kordi oli sul juba ükskõik, kas pääsed eluga või mitte. (Räägin siinkohal vaid enesest.) Kui oleksin hukkuma pidanud, poleks selleks palju aega kulunud. Kuigi meie kehakaalud suurt ei erine, olen mina ainult ühe, Bill ja Birdie aga kolme ja poole naela võrra kergemad kui retke algul. Saabumisel olime väga kurnatud, tukastasime käies, polnud võimelised oma lapi saapaid jalga panema ega einet võtma, ilma et oleksime seejuures magama jäänud. Ehkki retke lõpupoolel tegime pikki matku, vedasime kelku siiski nõrgalt ja aeglaselt ning külm hakkas meid sellisel määral kimbutama nagu ei kunagi varem. Niipea kui võtsime labakud käest, algasid meie sõrmedel tõelised põrgupiinad; iga kinnitusköie lahtitegemine võttis väga palju aega. Tol ööl, mil onni naasime, arvas Scott, et see oli raskeim retk, mis iial sooritatud. Bill väidab, et see rännak olevat palju halvemini kulgenud kui lõunaretk aastail 1902-1903.

      Tahaksin veel kord ära märkida, et kapten Scott pidas seda retke kõige raskemaks, mis iial sooritatud. See oli hästi läbimõeldud otsus.

A. Cherry-Garrard.

      JUTUSTUS PÕHJARÜHMAST

Komandör Victor L. A. Campbell25. jaanuar 1911 – 18. jaanuar 1913

      PÕHJARÜHMA LIIKMED

      Mereväeleitnant Victor L. A. Campbell

      Kirurg G. Murray Levick

      Raymond E. Priestley (geoloog)

      Mereväeallohvitser G. P. Abbott

      Mereväeallohvitser F. V. Browning

      Madrus H. Dickason

      Kolmapäev, 25. jaanuar 1911. Jätsime hüvasti kapten Scotti ja lõuna varustusladude meeskonnaga ning asusime järgmisel hommikul kell 9 liustikukeelelt teele Võineemikule, et seal geoloogilist läänerühma maale saata. Kerge lõunatuul oli triivjää lahest välja viinud ja meil polnud mingeid raskusi laeva jääjalami äärde toomisega. Veel samal päeval kell 18 õhtul olime rühma kaldale toimetanud, sinna lao püstitanud ning jällegi merele läinud, et jätkata oma reisi itta, kus lootsin maabuda kui mitte Kuningas Edwardi maal endal, siis vähemalt mõnes väikses lahes jääbarjääri idapoolse otsa lähedal.

      Olin kapten Scottilt saanud alljärgnevad instruktsioonid, mis selgitavad meie pärastisi rännakuid:

«Talvekorter, Evansi neem,23. jaanuar 1911.

      Instruktsioonid idarühma juhile.

      Siinjuures antakse teile juhtnöörid teie rühma maabumise kohta, mis sisalduvad «Terra Nova» komandörile määratud instruktsioonides.

      Kuigi loodan, et suudate maabuda Kuningas Edwardi maal, olen siiski teadlik olude võimalikus ebasoodsuses ning teile usaldatud ülesande raskuses.

      Ma arvan, et te ei peaks üritama maabuda, kui te pole veendunud, et laev võib vähemalt kolmeks päevaks ohutult teie lähedusse jääda, või et kõiki teie varusid saab turvalisse kohta paigutada lühema ajaga.

      Laevalt saate kõikvõimalikku abi onni püstitamisel jne., kuid loodan, et te ei pea vajalikuks alust pikemat aega kinni pidada.

      Kui teie maabumine peaks õnnestuma, siis on teie ülesandeks uurida Kuningas Edwardi maa ulatust ja selle loodust. On nii mitmeid võimalusi, missuguseks teie olukord võib kujuneda, et otsustada selle üle, kuidas nimetatud eesmärki saavutada, võite ainult teie.

      Seoses sellega jääb ainult öelda, et 1. veebruaril 1912. a. peate oma talvekorteris valmis olema laevaleminekuks.

      Kui laev 15. veebruariks ei saabu ja kui olud seda lubavad, tuleb teil alustada tagasiteed üle šelfiliustiku, kusjuures algul peate hoiduma jääserva lähedusse, et märgata laeva, kui see peaks mööda sõitma.

      Oleks tark ettevaatusabinõu juba eelnevalt sellel suunal moonaladu sisse seada ja usun, et laevaga itta sõites võib veel teisegi lao mõne lahe kaldale paigutada.

      Niipea kui kuulen, et olete kuningas Edwardi maal turvaliselt maabunud, kannan hoolt kolmanda lao püstitamise eest. Selle paigutab läänerühm kolmkümmend

Скачать книгу