Scotti viimne ekspeditsioon. II osa - Edward A. Wilson

Скачать книгу

kelgule täies pikkuses nagu puusärgid. Sellest hoolimata murdusid ja pragunesid kotid paljudest kohtadest, kui õhtuti neisse magama pugesime. Võtsime nüüd alatasa tarvitusele ettevaatusabinõud ning pakkisime isiklike asjade kotid, karusnahast öösaapad ja sokid magamiskotti nii, et sisseronimiseks jäi valla küllaldane ava. Kõik me magamiskotid olid väga ebamugavad ning tervel koduteel saime üpris napilt sügavasse unne suikuda. Priimuse juures magamiskotil istudes, mis kotis lamamisest suhteliselt mugavam oli, jäi vaevalt üks või teine meie hulgast tukkuma.

      Kolmapäev, 26. juuli 1911. Saime ainult pool päeva edasi liikuda, sest tuul vaibus alles siis, kui päevavalgus oli peaaegu täiesti kadunud. Kella 14 paiku asusime teele ja läbisime 3,5 tunniga 4,5 miili. Pimeduses leidsime end uuesti väga kahtlasel pinnal, kus me siledal, tuulest pühitud jääl mitu korda pudedate lumesildadega kaetud lõhedesse astusime. Endi ees pinda sondeerides läksime siiski edasi. Kõvu jäänõlvu võimalikult kaugemale jättes hoidusime kooriklikule sügavale lumele, mis on iseloomulik survejääseljandike orgudele, kuhu, minu arvates, olime pimedas jällegi eksinud. Orienteerumiseks polnud meil mingit valgust ega maamärke, välja arvatud ees paistvad ebamäärased nõlvad, mille ähmased piirjooned alatasa muutusid ning mille kaugust ja laadi polnud võimalik kindlaks määrata. Me ei teadnud kunagi, kas olime mõne järsu nõlvaku vahetus läheduses või liginesime alles miilide kaugusel paiknevale Terrori laugele mäeküljele. Lõpuks liikusime edasi kuulmise ja taju järgi, sest nii sammude kõla kui ka lumekihi jalaga kompamine osutasid meile, kas satume lõhedele või on edasiminek turvaline. Nõndaviisi jätkasime pimedas matka ja lootsime, et me vähemalt õiges suunas kulgeme.

      Tuule vaibudes taevas selgines ja temperatuur langes –21,5 (–29,5 °C) kraadilt kell 11 –45 (–43 °C) kraadini kell 21. Jäime survejääseljandike vahel, Terrori moreeni ees öölaagrisse. Lumi tundus siin küllalt pehme ja sügavana, uskusime end järelikult viibivat mõnes ohutus lumeorus. [Kui pärast ekslemist lõhede rägastikus öölaagrisse jäime, sõnas Bill: «Arvan, et survejääseljandikest oleme nüüd igal juhul väljas.» Jääsurve tekitatud kõmakad kostsid öö läbi, nagu oleks keegi tagunud vastu tühja tsisterni.]

      Neljapäev, 27. juuli 1911. Saabuva päevavalgusega asusime teele ja leidsime, et meie öised kahtlused osutusid tõeks. Viibisime otse suurimate survejääseljandike keskel ning olime juba kahe niisuguse vahel tüki maad ära käinud, ületades senini vaid üksikuid tähtsusetuid jääsurutisi. Meie ees oli turvaline ja vaba tee lahtisele Rossi šelfiliustikule, lõunasse, kuid meie tahtsime minna edelasse. Et survejääseljandikud olid harjadel pidevalt lõhestatud, siis lootsime, et seda orgu mööda edasi minnes leiame mõne madala koha, kus saame läbi parempoolsest seljandikust ja jõuame jällegi ohutumale maajääle. Ent sellist ülepääsu me ei leidnud ja mõne aja pärast otsustasime siiski üle parempoolse seljandiku ronida [suure mäena kõrguv seljandik, mis varjas moreeni ja pool Terrorit]. Seljandikule ronides õnnestus meil üle pääseda mitmest kitsast, pudeda lumesillaga jääpraost [Bill ja mina vajusime ühe jalaga sisse] ja ühest laiast lõhest, mida märkasime alles siis, kui olime kolmekesi koos kelguga juba selle peal. Ootamatult vajus Bowers sisse ja jäi oma rakmeisse rippuma, kadudes meie nähtavusest ning haardeulatusest: Olin just astunud ühe jalaga lõhesse, aga parajasti siis, kui hüüdsin hoiatuse, vajuski Bowers sisse. Olime oma rakmeis teineteisele liiga lähedal, kelk libises meile järele ja asetus põiki üle lõhe. Mina hoidsin kinni Bowersi rakmeist, kuna Cherry laskis alla julgestusköie, mille otsa oli seotud silmus. Bowers asetas oma jala silmusesse ja siis, rakmeist ning köiest vaheldumisi tõmmates, sikutasime ta jällegi üles. Sellele juhtumile järgnenud päevadel, niikaua kui matkasime kahtlasel pinnal, astusin 12 või 15 jala pikkuse julgestusköie külge kinnitatuna ees ja võisin seega teisi õigeaegselt hoiatada ning hõlpsasti suunda muuta, kui märkasin jalgealust ebakindlaks muutuvat.

      [Cherry-Garrard kirjutab üksikasjalikumalt:

      Just seljandiku tipu kohal kukkus Birdie lõhesse, mis oli küllalt lai teda neelama. Sisse vajus ta pikkamisi, eriti aeglaselt kadus ta pea. Birdie vajus nii sügavale, et ta pea jäi neli jalga pealispinnast allapoole; rakmed olid kuhugi kinni jäänud. Bill hoidis oma rakmeist, mina haarasin kinni kelgu esiotsast. Bill käskis mul võtta julgestusköie ja alt juhendas meid Birdie, mida peame tegema. Otsekohe ei võinud me teda üles tõmmata, sest lõhe servad olid pehmed ja ta ise ei saanud kaasa aidata. Sidusin köie otsa silmuse ja lõhe äärel lamades ulatasin selle Birdiele. Ta asetas silmusesse oma jala ja siis sikutasime teda toll-tollilt üles: kergitanud esmalt jalga, sai Birdie köie veidi lõdvemaks lasta, seejärel tõusis ta jalale sirgu ja Bill sai lõtve rakmeis. Nii tõmbasimegi ta järk-järgult üles. Birdie pääses vaid üle noatera: lõhe oli tõenäoliselt oma sada jalga sügav, ega muutunud allpool sugugi kitsamaks.

      Sellises kriitilises olukorras näitas Birdie imeväärset otsustusvõimet. Tõmbasime Birdie üles tema enda juhendite järgi ja meie teada leidis ta selleks vajaliku mooduse paiga peal, ekspromtselt. Seda moodust oleme sest ajast peale kasutanud Beardmore’i liustikul.

      Endi ees nägime teist seljandikku ega teadnud, kui palju neid veel selle taga asetseb. Asjalugu näis olevat üsna täbar. Pika julgestusköie otsas astus Bill kõige ees ja nii saime käesolevast takistusest hästi üle. Alates sellest silmapilgust kuni retke lõpuni pöördus õnneratas jälle meile soodsas suunas. Nõustusime kõik, et matkameetod, mille puhul juht kaugemal ees kõnnib, on väga kasulik. Kui jõudsime välja merejääle, olid me läbielamused mõne päevaga lõppenud. Onnineemik oli alati nähtaval ja päevavalgustki jätkus rohkem. Mul oli alati niisugune tunne, et terve see sündmuste sari tulenes erakordsest asjaolude kokkusattumusest ja et pärast teatavat etappi polnud üldsegi meie võimuses sündmuste käiku juhtida. Kui teel Crozieri neemele ootamatult ilmus pilve tagant kuu, valgustades suurt lõhet, kuhu me kõik oleksime võinud koos kelguga kaduda, siis tundsin sisimas, pärast seesugust pääsemist ei saa me sel retkel küll hukka. Kui olime kaotanud telgi ja mulle näis väga tõenäolisena, et me seda enam kunagi ei leia ning peame magamiskottides lageda taeva all lumetormis lamama, ees ootamas vaid pikk heitlus pakasega, võis meil vaevalt olla lootust ellu jääda. Ma ei suuda kirjasõnas väljendada, kui abitud ja mannetud me minu arust olime ja kuidas me pärast mitmeid hirmsaid katsumusi ikkagi pääsesime.

      Kui alustasime tagasiteed, oli mul niisugune tunne, et nüüd hakkab meie käsi paremini käima, aga just sel päeval vaevas mind isesugune mõte, nagu tuleks meil läbi teha veel üks halb elamus ning alles pärast seda võime loota, et kõik paremuse poole pöördub. Tean, et ka Billil oli umbes samasugune tunne, nagu kannaks taevane vägi meie eest hoolt.]

      Sondeerimisega avastasime aegsasti meie teel ees olevad lõhed ja ületasime need turvaliselt või põikasime neist kõrvale. Nii saime hästi edasi ja jõudsime peagi ohutule maajääle.

      Järgnevalt saabusime väga pikale ja laugele nõlvale, mida mööda kuni laagrisse jäämiseni reipalt ülesmäge matkasime. Päeva jooksul läbisime 7,25 miili.

      Temperatuur vaheldus päeva vältel –45° (–43 °C) kuni –47° (–44 °C) ning ilm oli vaikne ja hiljem küllaltki selge, nii et nägime, kuhu läheme.

      Reede, 28. juuli 1911. Juba enne päevavalgust olime teel, mis meid endiselt väga pika ja lauge kallakuga nõlva pidi üles viis. Kerge briis, mis nagu tavaliselt allamäge puhus, oli meile otse vastu. Meist paremal paistis Kindlusekraater, mille kohal Vaatluskünkalt nähtav maamärk, Kooniline küngas kerkis.

      Liikusime nõlva mööda üha kõrgemale, kuni lõpuks leidsime end seismas tuulevaikuses kõrgustiku harjal, kust avanes suurepärane vaade Lääneahelikule, Discovery mäele, Onnineemiku poolsaarele ja teistele tuntud maamärkidele, mis hämaras päevavalguses selgesti kätte paistsid. [Mul puuduvad sõnad, et kirjeldada, milliseks leevenduseks oli meile valgus.] Nüüd teadsime, et olime Terrori neemikust möödas ja peaaegu väljas lumetormide piirkonnast. Kogu see nõlv oli matkamiseks soodsa, sileda pinnaga, mida olid kõvendanud muutlikud nõrgavõitu tuuled; üksikuid alasid katsid pehmemad, liivjad lumehanged, milledest on raske kelku üle vedada.

      Tagant tõukava õhuvooluga laskusime nüüd harjandikult allamäge ja üsna pea olime jällegi vana pehme lumekooriku ning väikeste lumeviredega kaetud šelfiliustiku pinnal, kus kelgu vedamine oli raskem, sest meie jalad ja kelgujalased vajusid

Скачать книгу