Scotti viimne ekspeditsioon. II osa - Edward A. Wilson

Скачать книгу

seepärast juba järgmisel päeval alustada teekonda tagasi Onnineemikule. Reisiks valmistudes sorteerisime läbi kogu oma pagasi ja ehitasime kivionni ühte nurka panipaiga, kuhu paigutasime kõik, millest võisime loobuda ning mida edaspidisel külastusel võis tarvis minna. Järgmisel hommikul seadsime Cherryga selles panipaigas kõik korda, kuna Bowers meie telgi juures kelgule koormat tegi. Oma laole asetasime kive ja üheksajalase kelgu. Hästi nähtavale kohale panime tuura, mille varre külge sai seotud tikutoos kirjaga. Ümberringi kinnitasime seinte äärde veel bambusritvu, et seda paika tähelepandavamaks teha.

      [Cherry-Garrardi aruannet selle episoodi kohta peab tsiteerima täielikult:

      Terve päev ja öö puhus 11-palline tuul, tõelisi vaikusehetki ei esinenud üldse. Milline oli tuule jõud iilides, ei saa me kunagi teada, aga see oli midagi kohutavat. Meie ajaarvestus läks üsna segi, kuid pühapäeva hommikul polnud olukord muutunud. See oli Billi sünnipäev.

      Nüüd hakkasime tajuma, et onni katus pidama ei jää. Katuse uksepoolset, tuulealust otsa hoidvad kivid hakkasid liikuma ja tuisk tungis sisse. See koht, kuhu tegin lõike, et puldanit ukse kohale voltida, jäi ilmselt nõrgaks, ehkki sinna laotud moonakotid asja veidi parandasid. Bill ütles, et tema arvates peaksime magamiskotid kattelappidega allapoole pöörama, nii oleksime paremini kaitstud. Me ei saanud midagi teha ja lamasime kottides, kuni Birdie ütles, et katus üha rohkem laperdab. Kohe oli ta ka kotist väljas ja püüdis kive kinni hoida. Meie Billiga tõusime oma kottides istukile ja surusime kive bambusritvadega tagasi. Järsku oligi katus läinud: arvan, et esmalt lõhenes see piki tuulealust seina, uksest ülalpool, seitsmes või kaheksas kohas ja kärises siis umbes poole minutiga sadadeks tükkideks.

      Nii kiiresti kui saime, pugesime magamiskottidesse. Mäletan, et püüdsin selles ka Billi aidata, sest ta oli oma kotist rohkem väljas, kuid ta ei lubanud: «Palun, mine oma kotti, Cherry!» Enne kui Birdie kotti pääses, said ta mõlemad käed külmanäpistusi. Pöörasime magamiskotid, niivõrd kui see oli võimalik, kattelappidega allapoole ja vähehaaval kattis tuisk meid kinni.

      Meie olukord oli otse kohutav. Teadsin, et kord suvel oli Peary oma magamiskotis lumetormi ajal väljas lamanud, aga ma ei uskunud, et meie seisundis olevad inimesed saavad sellega hakkama ka talvel. Küsisin iseendalt, kas ongi enam mõtet end soojana hoida ja tunnistan, et arvasin meie lõpu saabunud olevat. Kui me lumetormist välja pääseme ja, nagu olime otsustanud, tagasiteele asume, kusjuures peame end alati ööseks lumme kaevama, siis kavatsesin sel juhul, kui pakane elu väljakannatamatuks teeb, paluda Billilt küllalt morfiumi meie piinade lõpetamiseks. Veel praegu mõtlen, et nii oleks juhtunudki. Ma ei tea, kas kellelgi meist oli mingit lootust telki leida, sest onnist allpool paiknes järsk jäänõlv, mis survejääseljandikku tungiva jäärahnuga lõppes; hiljem, tuule vaibudes, olime siiski lootusrikkamad. Arvan, et ilma telgita oleksime pidanud surema.

      Oletan, et lumetormi kestes jäime ajuti tukkuma. Mäletan, kord uinakust ärgates kuulsin Billi aeg-ajalt kirikulaule laulvat ja Bill väidab Birdiet sedasama teinud olevat; natuke ümisesin ka mina kaasa, aga mitte palju. Esmaspäeva varahommikul olid tuulel juba kindlad vaheajad ja lumetorm oli end niisama hästi kui tühjaks puhunud. Juba enne päevavalgust, kui tuul alles puhus, ronisime välja ning laskusime nõlvalt alla telki otsima. Et midagi näha polnud, olime sunnitud naasma. Meie viimasest einest oli möödunud juba 48 tundi ja nüüd korraldasime niisuguse söömaaja, millest veidramat pole ei põhjas ega lõunas iial nähtud. Toppisime põrandakatte magamiskottide päitsi alla, pugesime ise kottidesse ja tõmbasime puldani üle pea. Sellisel moel saadud varjualuses panime tööle priimuse ja hoidsime keedupotti käega tule kohal. Peagi saime kuuma teed ja pemmikani, kuid potti jäänud traan kõrbes põhja ning lisas teele kõrbenud maitse. Ükski meist ei unusta seda einet kunagi. Mina nautisin seda nii, nagu taolist einet üldse nautida võib, ja see kõrbemaitse hakkab meile alati noid sündmusi meenutama.

      Taevalaotus hakkas kergelt hahetama ja läksime uuesti telki otsima. Birdie väljus enne Billi ja mind. Tõmbasin magamiskotist välja oma läbimärja sulgkoti; tagasi oli seda võimatu toppida ja ma lasksin sellel külmuda, varsti oligi see juba kivikõva. Järgnesin Billile nõlvakut mööda alla, kui paremalt kuulsime hüüdu ja suundusime lootusrikkalt sinnapoole. Sattusime teisele nõlvakule, vääratasime ja, täiesti võimetuina end peatama, libisesime alla Birdie juurde. Viimane oli leidnud telgi, millel bambustoed veel väliskesta küljes kinni olid. Olime nii tänulikud, et ei saanud sõnagi suust. Telk oli lennanud seljandiku taha, järsu nõlva jalamile, iglust umbes pool miili kirdesse. Minu arvates viis torm telgi seepärast minema, et osa telgist seisis iglu tuulevarjus, osa aga jäi tuule teele.

      Ilm muutus süngeks ja näis, nagu hakkaks iga hetk uuesti tuult tõstma. Siin-seal libisedes tõttasime tagasi ja lõime telgi üles sinna, kuhu olime selle oma saabumiselgi püstitanud. Kunagi polnud keegi telki nii sügavale lumme kaevanud, kui seda nüüd Bill tegi, kuna Birdie ja mina tassisime iglust alla kogu varustuse, mille leidsime. Õnneks olid lõunatuul ja tagasi põrkuv vastassuunaline õhuvool puhunud katuse purunedes kõik asjad sissepoole ning meil õnnestus leida või lume alt välja kaevata peaaegu kogu varustus, välja arvatud Billi karusnahksed labakud. Need olid tuisklume tõkestamiseks tapitud mingisse auku kiviseinas. Einetasime telgis ja otsisime seejärel nõlva jalamil keeduaparaadi kadunud detaile, kuid leidsime vaid terve rea puldankatuse tükikesi. Olime väga nõrgad. Pakkisime asjad puldankotti, et hommikul tagasiteele asuda, ja heitsime sootuks väsinuina magama. Tol ööl oli külma vaid 12° (24,5 °C), kuid magamiskotis, mida ma ilma sulgvoodrita kasutasin, võttis külm ära mu vasaku jala suure varba.]

      Teisipäev, 25. juuli 1911. Meie nõlvalt puhus alla 4-palline jäik külm briis SSW-st; kraadiklaas näitas –15,3° (–26,3 °C), ilm näis mornina ja lõunast tõusis Rossi šelfiliustiku kohalt tihe pilvitus. Lõpetasime kähku kõik viimased ettevalmistused ja tegime minekut. Meie tee viis alla, kitsasse läbipääsu survejääseljandike juures, kus meil tuli rühkida vastu üha tormisemaks muutuvat edelatuult.

      [Minu tööks oli, kirjutab Cherry-Garrard, kelku tagant tasakaalus hoida. Olin nii kurnatud, et ei suutnud vist üldse seda tõugata. Birdie oli meist kõige tugevam. Mind vaevasid uni ja roidumus ning ka Bill nägi väga halb välja.]

      Kui olime miili maad maha käinud, muutus tuul nii tugevaks, et vastupidi oma tavadele jäime laagrisse jäiste ning tuulest lihvitud lumevirede keskele. [Meie käed said üksteise järel külmanäpistusi.] Torm tugevnes kuni 9 pallini ja kestis terve öö. Bowers oli vandunud, et telk enam üksipäini minema ei lenda ja sidus end magamiskotis lamades nööriga telgi ülaosa külge kinni. Päeva jooksul oli temperatuur olnud –15,3° (26,3 °C) kuni –17° (–27,2 °C) ja kogu taevas oli pilves.

      Bowers pööras täna oma magamiskoti karvase poole välja. Cherry tegi oma kotis hea uinaku, seda oli talle väga tarvis.

      [Tundsin end kokkuvarisemise piiril olevat, kirjutab Cherry-Garrard, ja võtsin vastu Birdie sulgkoti, mida ta polnud kasutanud ning oli mulle juba mitmendat päeva pakkunud. Tema poolt oli see oivaline eneseohverdus, suurem, kui ma kirjeldada võin. Sulgkotti vastu võttes tundsin end alatuna, aga et ma oma suures kotis enam magada ei saanud, hakkasin muutuma kasutuks. Juba sel päeval, kui me keiserpingviinide juurde laskusime, olin omadega nii läbi, et ma suurt ei hoolinudki, kas kukun mõnda jäälõhesse või mitte, ning sestpeale olime kogenud veel nii mõndagi. Bill ja Birdie kinnitasid aina, et ma tegevat rohkemgi kui vaid oma osa meie töös, kuid enese arvates muutusin üha nõrgemaks. Seevastu oli Birdie imestusväärselt tugev; ta magas peaaegu terved ööd läbi ja tal oli raske magamiskotti pugeda, ilma et oleks seejuures uinunud. Väsimatult pidas ta meteoroloogilist päevikut, aga mõnel ööl pidi ta siiski vaatlustest loobuma, sest ei suutnud ärkvel püsida. Vahel jäi ta magama, käes teekann, mis sel juhul maha kukkus. Ükskord jäi ta isegi süüdatud priimusega käes tukkuma.

      Billi magamiskott oli juba lootusetus seisundis: see oli tõepoolest liiga väike sulgkoti mahutamiseks ning lõhenes igalt poolt – tekkisid suured piklikud augud. Bill polnud enam teadlik, et ta öösiti magab; tegelikult ta veidi ikkagi magas, sest me kuulsime seda. Välja arvatud see ja järgmine öö, mil Birdie sulgkott oli üsna kuiv, polnud ka mina teadlik, et magan, kui poleks juhtunud nii, et viiel või kuuel ööl ärkasin enam-vähem ühest ja samast luupainajalikust unest – oleme lumme tuisanud ning Bill

Скачать книгу