LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pakkusime veel välja «Terra Iglu», «Tuuline Maja» ja «Maja Mäekünkal».

      Birdie kogus künka tagant kive; tema jaoks polnud neist ükski liiga suur. Bill kindlustas seinu väljastpoolt. Kivid olid head, aga lumi oli nii kõvasti kokku puhutud, et sarnanes pigem jääga: kirkaga ei saanud sellele suurt midagi ära teha ja ainuke võimalus oli väikse labidaga suuri kamakaid pikkamööda lahti murda.

      Päeva- ja kuuvalgust oli nüüd vähe, kuid järgmisel kahel päeval kasutasime neid mõlemaid ära niipalju kui võimalik, olles jalul nii päeval kui ööl, ning tihti jätkasime tööd ka siis, kui polnud enam peaaegu midagi näha: ühel päeval kaevas Birdie vaid kõrvaloleva tormilaterna valgusel.]

      Onni paigaldasime nii, et moreenseljandik pidi teda varjama tormiste lõunatuulte eest. Asusime umbes 800 jala kõrgusel merepinnast. Meie ehitusmeetod nägi ette nelja massiivse kiviseina püstitamise, jättes väikese ukseava tuulealusele poolele. Tuulepoolne sein oli kõrgeim. Onni laiuseks tuli 7,5 kuni 8 jalga; seega võis põigiti seintele asetatud 9 jala pikkune kelk sarika aset täita ja presentkatusele toeks olla. Mõlemad külgseinad küündisid tuulepoolses otsas kõrgeima seina ülemise servani, kuid uksepoolses otsas olid sellest paari jala võrra madalamad. Onni pikkus oli umbes 10 jalga.

      Kiviseinte väliskülje vastu laoti suured kõva lume viilukad nagu sillutuskivid selliselt üles, et nende tuulest lihvitud pinnad väljapoole jäid. Lumeviilukate ja kiviseinte vahele kühveldasime moreenset kruusa. Kogu ehitist pidi katma ümberringi suurte kivirahnude külge stroppidega ankurdatud presentkatus, mille alumist serva veel kahekordne lumelahmakatest ja kruusast vall kinni hakkab hoidma. Lõpuks topiti veel kõikjal lõhed pehme lumega käsitsi täis, kuni seinad ühtlaselt tihedaks muutusid. Töö lõpetamine nõudis meilt kolmel päeval kogu valge aja. Puldankatus oli valmistatud nii suuremõõtmelisena, et see tuulepoolsel küljel maani ulatus ning teistelgi külgedel poole seinani alla küündis. Lootsime, et ülalkirjeldatud viisil töödeldud seinad tihedaiks osutuvad, aga kui tuul hiljem innukamalt puhuma hakkas, ei pidanud need üldsegi kinni lumetuisku ega liivatolmu, sest tuisklumi ja tolm tungisid sisse igast kivide vahel olevast seinapraost nii tuulepealsel kui ka tuulealusel küljel, ilma mahukamat tihendusmaterjali paigast nihutamatagi.

      Esmaspäev,17. juuli 1911. Jätkasime onni ehitamist ja kasutasime kogu päeva- ja kuuvalge aja seinte püstitamiseks. Saime nendega niikaugele, et võisime asuda katuse ning ukse paigaldamisele. Selleks oli meil tarvis võimalikult vaiksemat ilma.

      Täna alustasime tööd kerge tuuleõhu puhudes, kuid keskpäevast alates saavutas see jällegi 3-pallise jõu. Temperatuur kõikus päeva jooksul –19,5° (–28,5 °C) ja –23,3° (–30,7 °C) vahel. Taevas oli pilves. [Birdie oli väga pettunud, et me ei suutnud kogu ehitusega täna maha saada, kuid teha jäi veel palju ja olime surmani väsinud. Järgmisel päeval tõusime varakult, et proovida katust paigale panna, aga ilm oli väga tuuline. (Teisipäev, 18. juuli.) Künkaharjale jõudes tegime veidi kaevamistöid jne., kuid katust peale panna oli täiesti võimatu, ning meil tuli jällegi alla laskuda. Märkasime täna, et künkanõlva ülaotsas puhub tuul palju tugevamini kui paigas, kus asetseb meie telk. Hommikul oli ilm kibekülm.]

      Rossi mere jääs on nüüd kaks lahtist, laiu ebakorrapäraseid tänavaid meenutavat veeriba, mis Crozieri neeme rannakaljudest kirde suunas ulatuvad ja teineteisega enam-vähem paralleelselt kulgevad.

      Teisipäev, 18. juuli 1911. Täna pole Rossi meres näha ühtki lahtist veeriba ega lahvandust. Külma on 26,5° (32,5 °C) kuni 27,3° (32,9 °C); terve päev puhus 4- kuni 5-palline SSW tuul, mis tegi onni juures ehitustööd peaaegu võimatuks. Katuse paigaldamiseks ja kinnitamiseks on kõik valmis, aga tuulega ei saanud me seda teha. Keskpäeval lahkusime töölt ja pugesime telki, kus veetsime väga külma öö. Täheldasime, et üldiselt tuleb seda ette siis, kui me pole päeva jooksul tublisti töötanud või matkanud. [Selle aja vältel muutusid me magamiskotid üha halvemaks, ehkki olid veel kasutuskõlblikud, ja me ootasime igatsusega «kiviaja» algust, kui käiku läheb traaniahi, millega saame kõiki omi asju kuivatada. Saabumisel olime avanud juba viienda oma kuuest petrooleumikannust ja nüüd säästsime kütteõli niipalju kui võimalik, valmistades sageli vaid kaks sooja einet päevas.

      Veidraks kujunes selle petrooleumihulga arvestamine, mida läheb vaja tagasiteel. Tagavara kahanemisega vähenesid ka normid: algul ütlesime, et naasmiseks on tarvis vähemalt kaks gallonit; Terrori neemiku kohal arvasime ühest kannust ja kahest priimusetäiest jätkuvat; viimaks vähendasime petrooleumikogust ühegallonilise kannuni ja niipalju tarvitasimegi tegelikult ära.]

      Kolmapäev,19. juuli 1911. Et päev oli kirgas ja vaikne, otsustasime seda ära kasutada ning keiserpingviinide haudeasundusse matkata, et veidi traani muretseda, sest meie eelviimane petrooleumikann hakkas juba tühjenema ja viimase kannu olime otsustanud kodutee tarbeks säilitada. Minekut tegime kell 9.30, parajasti siis, kui idapoolsele silmapiirile ilmus koit. Kaasa võtsime tühja kelgu, paar jääkirvest, julgestusköie, rakmed ja nülgimisnoad. Meil tuli umbes üks miil lumenõlvu pidi alla minna, et jõuda esimese survejääseljandiku servani. Kavatsesime hoiduda maajää rüngaste vahetusse lähedusse, mis nüüd ulatuvad palju kaugemale kui kümne aasta eest. Sealt lootsime jõuda tõeliste kaljude juurde, kustkaudu «Discovery» ekspeditsiooni päevil oli alati viinud parim tee haudeasundusse. Kuidagiviisi sattusime aga ühele nõlvale, mis viis meid alla orgu, kahe esimese survejääseljandiku vahele, kus märkasime, et maajää rüngaste juurde on võimatu tagasi pääseda. Me polnud silmanud ka ühtki maajäält allaviivat teed, välja arvatud see nõlv, mida mööda liikusime. Kõikjal oli 80 kuni 100 jala kõrgune jääjärsak. Ikka ja jälle püüdsime rajada endile teed vasakule, kus maajää rahnud ühinesid kivirahnudega. Ehkki me aeg-ajalt hästi edasi jõudsime, ettejuhtuvaid survejääseljandikke nende tasasemates kohtades piki lumenõlvakuid ja hangeharju ületades, jõudsime vahel ikkagi lausa võimatutesse [liialt suure langusega] paikadesse, kust pidime tagasi pöörduma ja uut teed otsima. [Kõige ees astus Bill, seotuna julgestusköide, mille teine ots oli kelgu kinnituspööra küljes. Sinnasamasse oli end rakmetega kinnitanud ka Birdie, kuna mina, samuti rakmeis, sammusin kelgu taga. Kahel või kolmel korral püüdsime laskuda jäänõlvakuid mööda alla, suhteliselt tasasele pinnale rahnude jalamil, aga ikka oli langus selleks liiga suur. Valitsevas hämaruses moondusid kõik mõõtmed; mõned kohad, kust tegelikult saime läbi jääkirveste ja julgestusköie abil, paistsid täiesti ligipääsmatutena, ning kui liugu lasksime, siis sattusime ikka pinnalõhedele. Sel päeval kukkusin vähemalt kuus korda mitmesugustesse lõhedesse. Kord juhtus see päris mere lähedal, langesin vööni sisse, vajusin küljeli ja veeresin siis ühest järsust nõlvakust alla, kuni Birdiel ja Billil õnnestus mind köiega üles tõmmata.] Proovisime järgemööda kõiki võimalikke teid mööda läbi pääseda, kuid need viisid endiselt ummikusse. Kaks kolmandikku päevavalgusest oli juba läbi, kui leidsime end suures lumelohus jäärüngaste ja lumehangede kaootilise kuhjatise eest, mis peaaegu vertikaalselt meie teel ees ning ümberringi ülespoole, umbes kuuekümne jala kõrgusele kerkis. See takistus peatas meie edasiliikumise täielikult [arvatavasti kahe merejäässe tunginud seljandiku otste moodustatud suur ummiktee]. Siin tuli meil leppida vaid keiserpingviinide kisaga, mis vasakul asuvailt kaljurahnudelt vastu kajas. Et olime endiselt väljaspool haudeasunduse nähtavust ja oleksime pidanud ületama veel veerand miili kaootilist survejääd [hirmu ajas nahka mõte, et öö võib meid tabada seal], loobusime vastu tahtmist oma üritusest ning läksime väga ettevaatlikult ja pimeduse tõttu suurt vaeva nähes tagasi tuldud teed mööda, mille läbimiseks olime umbes kolm tundi asjatult aega kulutanud. Kogu aeg olime köiega ühte seotud ja pidevalt kasutasime purdena kelku pehmete ja nigela väljanägemisega lumesildade ületamisel. Oli juba täiesti pime kui turvalisele pinnale jõudsime, olles viis tundi otstarbetult roninud. [Birdie oli küll väga osav jälgi otsima, ent lõpuks kadusid need meil hoopis käest. Otsustasime siiski edasi minna. Tõepoolest sattusimegi uuesti jälgedele ja siis oli halvim juba seljataga. Jällegi telki nähes olime aga rõõmsad.]

      Päeva jooksul oli puhunud kerge lõunabriis, taevas oli pilvitu. Temperatuur oli vaheldunud –30° (–34,5 °C) kuni –37° (–38,5 °C). Esimene näit registreeriti 2-pallise edelatuulega kell 16, ja teine, miinimum, kella 3 ja 9.30 vahel varahommikul.

      Neeme rannakaljude all oli jällegi

Скачать книгу