Scotti viimne ekspeditsioon. II osa - Edward A. Wilson

Скачать книгу

oli jääs kuni silmapiirini. Merejää raksumine lahes osutas mõningale survele. Tänu üürikesele päevavalgusele ja ohule survejääseljandikel öö kätte jääda, kujunes meie külaskäik väga kiireloomuliseks. Kahjuks tegid pärastised sündmused teise külastuse võimatuks.

      [Nii kiiresti kui võimalik tõttasime nüüd tagasi, igaühel kaks muna karusnahklabakuis. Birdiel oli kaks linnunahka turjale seotud, minu seljas oli üks. Olime end julgestusköie külge kinnitanud ja seljandikest ülesronimine ning aukudest läbipugemine läks väga vaevaliselt. Ühes kohas, kus murdkividest ja lumest nõlvak alla viis, jätsin poolele teele oma jääkirve; teisal oli juba liiga pime leidmaks astmeid, mis me tulles olime raiunud. Ma ei näinud midagi ning astusin vaid hea õnne peale lootes pimesi edasi. Lõpmatu kannatlikkusega sõnas Bill: «Cherry, sa pead õppima jääkirvest kasutama.» Matka lõpul oli mu tuulekindel rõivastus räbalais.

      Leidsime ka oma kelgu, veidi hiljem poleks me seda enam näinud. Enam-vähem terveina oli meil säilinud neli muna. Mõlemad minu omad olid aga mu käpikuis purunenud; esimese kallasin kindast välja, teise jätsin labakusse, et seda hiljem keedupotti panna. Sinna see küll kunagi ei sattunud, kuid koduteel oli mul palju kergem oma käpikuid üles sulatada kui Birdiel (Billil neid polnud.) Arvan, et munas leiduv rasv käpikuile kasuks tuli. Kui jõudsime seljandiku all olevasse orgu, kust pidime üle minema, ei saanud me teha muud, kui käsikaudu endile teed kombata. Niimoodi ületasimegi mitmed lõhed, leidsime seljandiku ja roomasime ka sellest üle. Kõrgemal nägime veidi paremini, kuid meie jälgede otsimine muutus peagi võimatuks. Rühkisime vaid otse edasi ja sattusime õnnelikul kombel nõlvale, kustkaudu olime alla tulnud. Hakkas tuult tõstma, ja kui me nõlvakut mööda üles telgi poole astusime, puhus tuul juba 4-pallise jõuga. Nähtavus oli niivõrd halb, et eksisime sootuks teelt ja sattusime kõrgemale, otse meie mäekingu kohale. Et ilm vahepeal uduseks muutus, oli meil kingu leidmisega tükk tegemist.]

      Naasnud kivionni, kaapisime ühelt pingviininahalt rasva ja keetsime oma õhtusöögi raevukalt põleval traaniahjul. Et mulle kuumad õlipritsmed silma lendasid, olin mõnda aega töövõimetu. Esimest korda magasime onnis.

      [Sisenesime iglusse, kus meid ootas armetu öö. Tuul puhus sisse igalt poolt. Hakkas tuiskama ja tuuletõmbus tõi ukse alt onni tuisklume, mis kattis kõik – magamiskotid, sokid ja kogu me varustuse. Bill pani küdema traaniahju, mis oli juba õlikütusega täidetud. Esimene asi, mida ahi tegi, oli tilk keevat traani Billile silma pritsida. Terve öö lamas Bill ilmselt suurtes valudes, suutes vaevalt oigeid alla suruda. Pärast rääkis ta meile, et oli kartnud silmast ilma jääda. Meil õnnestus kuidagimoodi toit valmis keeta ja Birdie sai hiljem ahjugi korralikult põlema, olgugi et onni kütmine oli asjatu vaev. Tuul pressis sisse lumeviilukate vahelt, mida olime kasutanud onni väljastpoolt tihendamiseks ja meil polnud mingit võimalust neid pragusid kinni toppida. Pugesin välja, lõikasin ukse tagant välja kolmnurkse tüki nii, et sain katusepresendi kivide alla toppida, ja pakkisin selle, nii hästi kui suutsin, lumega kinni, sulustades sellega sissepääsu enamikule sissepürgivast tuisklumest. Järgmisel õhtul lausus Bill: «Igal juhul näivad asjalood täna öösel paremad olevat; arvan, et eelmise ööga jätsime halvima juba seljataha.» Kahjuks ei juhtunud see veel niipea. Loomulikult oli iglu väga külm ja 6-palline tuul ning lumetuisk kestsid kogu öö.

      Suurem osa järgmisest päevast oli vaiksem. Kogusime kokku möödunud ööl tuisanud lume, mida polnud palju, ning tihendasime sellega iglu seinu.]

      Täna polnud temperatuur madalam kui –28,5° (–33,5 °C). Terve päeva oli puhunud lõunatuul, mida oma matkal alla merejääle olime lagedamatel teelõikudel ja rahnude all, orgudes tunda saanud. Pärastlõunal tuul vähehaaval kõvenes ja lõunast kerkis kihtpilvitus. Kell 20 puhus SSW-st 6-palline tuul, kuid kirde pool oli taevas selge.

      Reede, 21. juuli 1911. Esimese öö veetsime onnis küllaltki õdusalt; ehkki öö jooksul tuul tugevnes 8-palliseks, nõrgenes see hommikul uuesti kuni 5 pallini. Ainus asi, mis meile ei meeldinud, oli see, et tuul tahtis meie puldankatust seda toetavalt kelgult üles kergitada. Presendi allavajutamiseks ja selle õhkutõusmise vältimiseks kuhjasime katusele suured kamakad jäätanud lund.

      Termomeetri näidud ulatusid –20,4° (–29,1 °C) kuni –23,7° (–30,9 °C), ja kuigi tuul üsna nõrgaks soikus, näis ilm sombusena ning muutlikuna ja lõunataevas kattus kiiresti kihtpilvedega.

      Kogu päevavalge aja kasutasime oma onni tihendamiseks pehme lumega, kuni väljastpoolt polnud enam ainsatki lõhet ega pragu märgata.

      Siis tõime alt nõost üles oma telgi ja püstitasime selle, mugavuse mõttes, onni tuulealusele küljele, üsna ukse juurde. Tegin seda arvestusega, et telgis võiksime kuivatada oma sokke ja muud varustust tõhusamalt, kui seda oli võimalik teha onnis. Viimase suur paljas puldankatus lasi sooja otsekohe välja, kuid topelttelgis kuivatas traaniahju intensiivne soojus lühikese ajaga kõik, mis telgitippu üles oli riputatud.

      Õhtusöögi keetsime telgis, kusjuures peaaegu et lämbusime suitsus, kuid sooja tuli tohutult. [Traaniahi kuumutas õli nii üles, et kartsime iga minut kogu kupatust leegitsema löövat. Süütamiseks oli tarvis ahju energiliselt pumbata. Tõime telki ka lapi saapad ja jätsime need pärast telgist lahkumist koos muu varustusega sinna kuivama. Bill ja mina viisime oma isiklike asjade kotid siiski iglusse tagasi. Pärast einetamist kaapisime ühe pingviininahkadest rasvast nii puhtaks, kui saime, ja keetsime sisemises keedunõus traani. Saime peaaegu terve ahjutäie väga head õli.] Siis läksime onni magama heas usus, et oleme end seal seniks võimalikult turvaliselt ja õdusalt sisse seadnud, kuni saame katusele mingisuguse hülgenahkadest katte. Kui magama heitsime, polnud tuult niisama hästi kui üldse, kuid taevas oli pilves. Kolm või neli tundi hiljem välja vaadates märkasin, et ikka veel valitses tuulevaikus, aga varsti pärast kella kolme hakkas äkitselt puhuma tugev lõunatuul, millega kaasnes kerge lumetuisk.

      Laupäev, 22. juuli 1911. Kell 6.30 oli puhangulise SSW tuule tugevus 9 kuni 10 palli ja lumi tuiskas metsikult. Kui Bowers üles tõusis, nägi ta, et telk koos tugede, nööride, katteriide ja muu juurdekuuluvaga oli kadunud; maas vedeles keeduaparaat ja kogu varustus, mille eelmisel õhtul telki olime jätnud. Lumetuisk oli nüüd väga tihe ja me ei saanud teha muud, kui vaid oma asjad kokku korjata. Bowers ja Cherry tegidki seda ja ulatasid varustusesemed mulle onni. Väga vähe asju oli kaduma läinud. Kõik me lapi saapad olid alles jäänud, niisamuti nagu enamik pisiasjadestki. Ainukeseks kaotuseks võisime lugeda kaks keeduaparaadi detaili, mida me hiljem enam üles ei leidnud.

      [Meid äratas uksest kostev Birdie hirmuhüüd: «Bill, Bill, telk on läinud!» Ronisin välja, aitasin Birdiel korjata telgis olnud asju ja ulatasin need iglusse Billi kätte. Tuule käes oli võimatu püsti seista, Birdie paisati jalust maha. Iga kord, kui midagi leidsime, tuli nende kolme või nelja jardi pärast, mis meid iglu uksest eraldasid, tuulega kõvasti võidelda; oleks tuul meid nõlvalt alla tõuganud, siis poleks meil enam pidamist olnud. Kohas, kus enne telk oli seisnud, valitses nüüd segipaisatud esemete kaos. Kõiki asju hiljem kokku lugedes ilmnes, et kaotsi olid läinud ainult keeduaparaadi põhi ja välimise keedunõu kaas. Esimene oli jäänud keeduahju peale, teine selle õõnde. Neid ei saanud me enam kunagi kätte. Imepäraseim lugu oli aga see, et meie lapi saapad lebasid sellessamas paigas, kuhu nad olid jäetud, telgipõranda selles osas, mis jäi iglu tuulevarju. Ka Birdie isiklike asjade kott ja üks purk kompvekke oli seal.

      Birdie oli kaasa võtnud kaks purki kompvekke: see oli lausa luksus, sest meie toidunormis suhkur puudus. Mäekingule saabumisel oli meil üks kompvekipurk; see aga oli teine, mis homseks, Billi sünnipäevaks oli mõeldud ja sellest purgist ei teadnud me midagi. Kompvekke hakkasime siiski juba laupäeval sööma ja ka purki läks Billil hiljem tarvis. Iglusse tungiv tuul tekitas sellist mürinat nagu läbi tunneli kihutav kiirrong. Nõlvast üles suunduvad tuulehood kiskusid ülespoole ka meie katusepresendi ja lasid selle siis kohutavate paukudega jällegi alla langeda. Kõnelda võisime vaid hõigates ja peagi hakkasime oma katuse pärast tõsist muret tundma.]

      Onnis hakkas meid nüüd enda alla matma peenike tuisklumi, mida maru peente jugadena seinapragudest sisse surus. Eriti tuli seda tuulepoolsest seinast ja ukse kohalt. Püüdsime mõrasid sokkidega kinni toppida, kuid niipea kui ühe neist tihedaks saime, rõhus tuisk

Скачать книгу