Scotti viimne ekspeditsioon. II osa - Edward A. Wilson

Скачать книгу

järelikult täiskäigul Evansi neemele ja hoolimata tugevast edelatuulest jõudsime sinna 8. veebruari õhtul.

      Otsustasin siin meie kaks poni maale saata, sest Victoria maa mägisel rannikul oleks neist vähe kasu, ja Norra ekspeditsiooni silmas pidades mulle tundus, et lõunarühmal läheb kõiki kättesaadavaid veoloomi tarvis.

      Pärast ponide kaldaletoimetamist sõitsime liustikukeele juures oleva merejää äärde. Siit matkasin koos Priestley ja Abbotiga, kaasas ärasaadetavad kirjad, Onnineemikule, kust laorühma mehed pidid tagasiteel läbi astuma. Matkatee oli hea ja umbes kella 3 paiku jõudsime laevale tagasi. Siis asusime liustikukeele juures laevale vett võtma. Sealjuures leidis aset õnnetusjuhtum, mis võinuks tõsiselt lõppeda. Laev seisis pardaga jää äärde kinnitatuna ja Abbott oli just laevalt maha minemas, kui suur jäätükk, millele ta astus, lahti murdus ja koos temaga laeva ning jääserva vahele langes. Õnneks Abbott viga ei saanud ja tõmmati peagi läbimärjana «Terra Nova» tekile tagasi.

      9. veebruaril kella 20 olime oma toimetustega maha saanud ja tüürisime soodsas kagutuules, kuid paksus lumesajus, põhja poole.

      12. veebruari pärastlõuna jooksul tugevnes tuul maruks, millega kaasnes äge lumetuisk. Et me nii halva nähtavuse juures ei tahtnud Adare’i neemele läheneda, jäime alumise groottopsli all triivi. Adare’i neem oli meist siis 20 miili kaugusel nordvestis.

      Öö vältel kõvenes tuul veelgi ja tugev torm kestis kuni 15. veebruari õhtuni. Hoolimata väga kõrgest lainetusest oli meie kerge laev üsna kuiv, kuid võttis aeg-ajalt siiski tekile mõned jäised vood, mis pärast eelmist tormi parandatud umbreelingud minema uhtusid.

      Söevarude kahanemisel muutus olukord tõsiseks; kui torm veel kaua peaks kestma, ei paista maabumisest küll midagi välja tulevat, sest Pennell pidi säilitama küllaldaselt sütt Uus-Meremaale naasmiseks.

      15. veebruari õhtul tuul veidi vaibus ja järgmisel hommikul saime kella kümneks auru üles ning võtsime kursi Adare’i neemele, mis nüüd oli meist 110 miili süüdvestis. Pärastlõunal hakkas kagust jällegi kõvasti puhuma, kuid alumisi topsleid kasutades suutsime enam-vähem oma kursil püsida. Lumepugid olid väga tihedad, aga õnneks polnud meie teel kuigi palju jääd märgata. Vastu õhtut ilm selgines ja silmasimegi Victoria maa mägist randa. Öö jooksul sattusime paljude rabenenud jäämägede ja ajujää laamude sekka, kus lainetus oli märgatavalt väiksem.

      17. veebruaril kell 4 asusime Smithi abajast otse idas ja umbes 2 miili kaldast.

      Välja arvatud lääne pool asuvad Lyalli saared ja mõned kõrged kaljurahnud, oli siinne maa peaaegu kõikjal liustikega kaetud; paistsid vaid üksikud kivirünkad.

      Et läänes laius raske paakjää, siis olime sunnitud piki randa itta suunduma, kus meri oli jääst üsna puhas.

      Mõned suured jääpangad ujusid päris kaljude all ja hõõrusid randakäivas tüünungis kriginal vastu rahne. Olin väga pettunud, kui nägin, et kaldajärsakul pole astangut, mis võimaldanuks teha kelguretke läände. Kaldarahnud olid mitusada jalga kõrged ja ainult seal, kus liustikud alla vajusid, ulatusid viimaste otsad 50 kuni 100 jala kõrguseni.

      Liikusime järjest ida poole, hoidudes kalda vahetusse lähedusse, et paremini märgata võimalikku maabumispaika.

      Maastikupilt oli siin suurepärane. Pärastlõunal sõitsime sisse Robertsoni lahte ja tegime kindlaks, et meid kannab tugev hoovus, mis osutus seda soodsamaks, et SSO-st hakkas jällegi puhuma vali tuul. Maastik muutus veelgi metsikumaks: tohutu tornina kõrgus me peade kohal Admiraliteedi mäeahelik, mis oli nii järsk, et lumi ja jää vaid orgudes võisid pidama jääda ning igalt poolt paistis paljas kivi.

      Suured liustikud täitsid kõiki orge, mille veerud olid nii järsud, et liustikud ülevalt kuni alla olid lõhedega tihedalt kaetud.

      Kella 17 paiku jõudsime Dugdale’i liustiku kohale, mis kolme pika, ajuti vaid 10 jala kõrguse keelena välja roomab.

      See liustik näib pärast Borchgrevinki ekspeditsiooni suuresti muutunud olevat, sest viimane kujutas seda kaardil ainult ühe pika keelena. Talvitamiseks see koht polnud hea, sest jääpind oli lõhestatud ja liustiku küljed ronimiseks liialt järsud; jääkeel oleks küll sobinud pardaga sildumiseks ja tagavarade lossimiseks, kuid õnneks me ei proovinudki seda teha, sest nädal hiljem murdus osa jääkeelest ära ja triivis merele.

      Pärast seda kui olime vaadelnud Yorki hertsogi saart, tossutasime lahesoppi, aga seegi ei andnud tulemusi. Kesköö paiku tegime pöörde ja suundusime Ridley rannikule, Adare’i neeme lääneküljel asuvale kolmenurgelisele laugele merekaldale, kus 1900. aastal talvitas «Lõunaristi» retkkond. Olin väga seal talvitumise vastu. Nii kaua kui Robertsoni laht pole kattunud jääga, ei pääse sealt mandrile kelguretki tegema, sest poolsaare rannakaljud langevad püstloodis merre.

      Et aga Pennellil söevarusid vaid Uus-Meremaale naasmiseks jätkus, jäime 18. veebruaril kell 3 Ridley ranniku lõunaosa vastas ankrusse ja alustasime tagavarade lossimist. See oli külm ja märg töö. Kalda ääres triiviv ajujää ning murdlainetus tegid paatidele randumise tülikaks. Kalda lähedal läks vesi madalaks; see tähendas meile kandamitega randa ja sealt tagasi paatide juurde kahlamist. Merepõhja puudutades pöördusid paadid mitu korda pardaga vastu lainet ja täitusid poolenisti veega. Töötasime kella kolmest kuni keskööni ja hakkasime pühapäeva hommikul kell 4 jälle pihta.

      Kõigi töökus oli lausa suurepärane. Eriti paistis silma puusepp Davies, kes onni ehitusel töötas 48 tundi järjest. Kaks korda katkestas lahte sissetriiviv raske paakjää meile ühenduse laevaga.

      Esmaspäeva hommikul kell 4 oli kõik maale toodud, laevameeskond läks uuesti pardale ja alus võttis kursi põhja, kuna meie surmväsinud retkkond veel mõneks tunniks magama heitis. Üks Borchgrevinki onnidest seisis veel püsti, oli aga poolenisti lund täis; teisel polnud enam katust peal ja seda olid ilmselt mitmed pingviinipõlvkonnad pesitsuspaigana kasutanud. Pärast esimese hüti lumest puhastamist leidsime seal üsnagi mugava peavarju seniks, kui oma onni ehitasime. Välja arvatud 21. veebruar, mil lumetorm meist üle käis, valitses onni ehitamise ajal ilus ilm, mille eest olime väga tänulikud, sest ehitustöö ja kõigi tagavarade üleskandmine andsid meie väikesele rühmale tükiks ajaks tegemist. Tavaliselt alustasime tööd igal hommikul kell 6 ning lõpetasime õhtul 20 ja 21 vahel; selleks ajaks olime juba päris väsinud.

      Eksikombel sai laevalt ainult kaks haamrit maale toodud ja nii pidid neli õnnetut töömeest kasutama Priestley geoloogivasaraid. Need on rasked, kivimite purustamiseks mõeldud kohmakad tööriistad ja meie katkiste sõrmede järgi otsustades tundis nende haamrite tegija oma tööd. Reedel pidime äärepealt rabanduse saama, kui laevalt lossitud viitteistkümmend külmutatud lammast uurides leidsime, et need on kaetud rohelise hallitusega.

      Lambakered pidid juba laeval sellises seisukorras olema; sest kohe pärast nende lossimist olime nad jäässe matnud; igatahes pidime lambaliha ännide suureks rõõmuks kõlbmatuna ära viskama. Aga pingviine ja hülgeid leidub siin ohtrasti ning seepärast pole värske liha puudust karta.

      Laupäeval tööd tehes kuulsime ülalt lahesopi poolt valju kärgatust ja läbi pikksilmade nägime, et Dugdale’i liustiku keelest oli suur tükk lahti murdunud.

      Sellel laupäeval hilisõhtuni tööd rabades saime onni välisküljed valmis ja mehed kolisid sisse. Pühapäeval võtsime vaba päeva: võisime endid pesta ja oma riideid vahetada; ennelõunal pidasime jumalateenistuse ning hiljem oli meil võimalus ümbruskonnas ringi vaadata.

      Vaade on suurepärane. Lõunas näeme Admiraliteedi mäeahelikku üle 10 000 jala kõrgusele kerkivate Sabine’i, Minto ja Adami mägedega. Kaugemal läänes pole mäed nii kõrged, kuid on täielikult lumega kaetud ja laskuvad kallakuna Põhjaneemele. Meie selja taga, poolsaarel, paiknevad Adare’i neeme mustad basaltkaljud ja ühes kohas paistab hõlbus juurdepääs kaljutipule.

      Kui laevalt maale tulime, leidsime Borchgrevinki onnis elamas üksiku sulgiva pingviini. Lind oli väga nördinud, et ta onnist välja visati ja seisis meid hurjutades terve päeva ukse ees. Meiega kui vaatamisväärsusega tutvuma saabunud pingviiniparvede ees esines ta ekskursioonijuhina. Kahjuks sai nii mõnigi uudistaja

Скачать книгу