Jasmiinilõhnalised ööd - Julia Gregson

Скачать книгу

kui see just jube labaselt ei kõla.”

      Nüüd vahtis Saba teda ainiti.

      „Ei, ei kõla labaselt,” ütles ta. „Karmilt.”

      Tema käed puhkasid nende vahel laual. Kooliplika käed, ei sõrmuseid ega küünelakki.

      „Kas sa oled lendamiseks küllalt terve?”

      „Jah.” Domile ei meeldinud sellest rääkida, iseäranis mitte neiuga. See tekitas õhupuudust, vaenatusetunnet. „Mul pole praegu häda midagi.”

      „Kust nad teavad?”

      „Tehti röntgenipilt, mind keerutati toolil ringi. Tegevteenistuseks kõlblik.”

      Neiu silmitses teda ainiti. „Mulle meeldis see luuletus, mille sa mulle saatsid,” ütles ta.

      „Oh jumal, saatsin või?” Nüüd oli Domi kord piinlikkust tunda – ta oli selle kirja pannud, ja kui Misou tuppa tuli, ilmselt kogemata ümbrikusse pistnud.

      „Ükskõik, mis tuleb, üht tundi päike valgustas,” ütles neiu uneldes. „Nii ilusad sõnad. Mõnikord piisab ainsast tunnist.”

      „Pound tegi selle luuletuse tegelikult hiljem ümber – ütles, et kaks nädalat on parem.”

      Neiu põskedesse ilmusid lohud. „Dom – ma lähen!” Naljatlevalt, nagu oleksid nad lapsed ja mängiksid kulli.

      „Ma tean, mina ka. Nii et luba ma saadan su koju,” ütles Dom. „Ma võiksin aidata sul pakkida või paguneid peale õmmelda või midagi. Ma olen hea õmbleja.”

      „Ei.” Neiu pani käed näo ette.

      „Vahest siis tass kohvi.” Domil oli palitutaskus pool pudelit viskit, igaks juhuks.

      „Ma ei saa.” Saba puudutas tema kätt. „Ma võtan selle tööotsa kindlasti vastu. Otsustasin kohe, kui nad mind palusid. Nüüd ei tohi miski mind takistada.”

      „Ma tean.” Teadiski, sai aru. Kahjuks.

      Neiu pani öömajakoha võtme lauale. Ta oli selle varem uhkelt mehele uurida andnud; tema meelest oli perenaine väga usaldav, kui talle võtme andis, arvestades, et tegu on Londoniga. Võtit vaadates tundis Dom valukihvatust. Kui hõlpus olnuks kahekesi trepist üles hiilida, ja kui süütu see tunduks – kui sõda algas, muutusid kuramaaži reeglid tundmatuseni.

      „Saba.”

      „Jah.”

      „Kui julgeolekukontroll läbi on, anna teada, kus sa oled.”

      Saba tahtis vastata, kui sekkus kelner. Ta naasis, naeratas neile, kõõritas tiibu Domi mundril ja küsis, millises eskadrillis ta on. Omanikul on suur au talle ja tema daamile maja kulul kokteil välja teha. Lendurid on vaprad mehed ja selle ära teeninud. Moepärast veidi vastu punnides tundis Dom piinlikkusesegust heameelt, et oli neiu nähes tähelepanu keskpunkti sattunud, samuti oli ta rõõmus, et ei pea enam rääkima arstlikust kontrollist, mis ajas ta millegipärast vihale ja sundis kaitsepositsioonile nagu väikese poisi, kellel kästakse püksid maha lasta.

      Nad tellisid Singapore’i Slingid. Saba kirtsutas juues nina nagu kassipoeg, kes käpa vette pistab. Ta polnud pooltki nii elukogenud, nagu teeskles.

      Kui Saba oli pool kokteili ära joonud, naasis särav ilme tema näole otsekui välgusähvatus. Dom arutas, kas neiu mõtleb jälle oma tööle, kuid sattus ühtäkki segadusses, tõusis püsti ning lonkis nii sundimatult kui sai baarileti äärde ettekäändega kelnerit tagant kiirustada, et nende toit rutem lauale toodaks.

      Ta seisis parajasti seal, kui sale kogu varjudest välja astus ja tema ette valguslaiku seisma jäi. See oli Jilly, Jacko pruut. Hiljem näis täiesti loogiline, et Jilly baari end piinama või lohutama tuli, aga sel õhtul vahtisid nad teineteist nagu tegelased eri näidenditest. Jillyl oli seljas sinine kleit, reväärile kinnitatud kuningliku lennuväe tiibadega väike pross, mille Jacko oli talle kinkinud. Ta oli alla võtnud.

      Dom arvas, et Jilly ei tee temast väljagi, kuid selle asemel tuli neiu tema juurde ja kallistas teda kõvasti.

      „Dom,” ütles ta viimaks. Ta pigistas valusasti Domi kätt. „Kas sa tunned end hästi?”

      „Halvasti just mitte,” pomises Dom vastuseks. „Sina ise?”

      „Kohutavalt,” vastas Jilly. Ta pani käed jälle Domile kaela ümber. „Ma tahtsin sind matustel üles otsida.”

      „Tõesti?” Dom oli Jillyt kogu matusepäeva vältinud, ta ei suutnud neiule silma vaadata. „Ma pidin ära minema. Anna andeks, et ma tookord sinuga ei rääkinud.”

      Dom oli surnuaia taga porisel väljal kasvavates põõsastes oksendamas käinud; ta oli kindel, et Jilly süüdistab kõiges teda. Kes oli Jackole Cambridge’is augu pähe rääkinud, et ta lendama hakkaks, ja teda hiljem, nädal enne allatulistamist messis pilganud? Hea nali, Dom – üks paremaid.

      Oma kokpiti pleksiklaasi taga leekides kisendav Jacko. Tardunud naeratust meenutav ilme, kui lennuk alla kukkus.

      „Ma tundsin sinust puudust.”

      „Tõesti. Ma …”

      „Kuid ma ei saa praegu rääkida.” Kui Jilly Domi mõlemast käsivarrest kinni kahmas, nägi noormees, et tüdruk on veidi purjus, ehkki ta ei mõistnud Jillyt hukka. „Ma olen kaaslasega.”

      Pikka kasvu noormees tõusis boksist, Jilly asetas käe Domi põsele ja ütles: „Imetore oli sind näha, Dom, sa näed välja terve kui purikas. Muide, tunnen Annabeli pärast kaasa – tule millalgi meie juurde napsu võtma.” Neiu vadistas, tema uus peigmees kortsutas kulmu ja pani tüdrukule kaitsvalt käe piha ümber.

      Dom seisis veidi aega paigale tardunult, ja kui ta ringi keeras, oli Saba kadunud. Jilly oli kätt Domi käsivarrel hoidnud, kui nad rääkisid. Küllap Saba nägi kõike. Kui Dom lauda naasis, olid nende poolikud kokteilid ikka veel seal ja kelner tiirles kõheldes laua ümber.

      „Kas te nägite, millal daam ära läks?” küsis temalt Dom.

      „Jah, härra. Küllap see on tema oma.” Kelner sukeldus laua alla ja kui ta end sirgu ajas, oli tal käsivarrel sinine mantel. Dom võttis selle ja jooksis tänavale.

      Restorani ees oli nüüd kottpime. Tänavad olid ikka veel märjad. Dom jooksis peaaegu kogu tee kuningliku teatri juurde; muretses neiu pärast, kes üksinda jalgsi koju läks; tahtis iga hinna eest tema mantli tagasi anda; nagu kord ja kohus hüvasti jätta. Sabast polnud märkigi. Londoni rahvasumm kiirustas Domi poriga pritsides mööda, ei ühtegi tuld, ei tähti, Erose kuju Piccadillyl oli nüüd kinni kaetud, et seda pommide eest kaitsta.

      Kui ta teatrisse jõudis, seisis uksehoidja, kellele ta oli varem pistist andnud, tilkuva presendi all.

      „Õhtust, härra,” ütles ta. „Vastik ilm, eks ole. Võite sisse tulla, kui tahate.”

      „Ma otsin Saba Tarcani,” ütles Dom. „Ta oli varem siin prooviesinemisel. Tema mantel on minu käes.”

      „Mina teda ei tunne, härra. Meil käivad praegu siin iga päev sajad inimesed. Kas tahate selle siia jätta, juhuks kui ta seda otsima tuleb?”

      „Ei. Ei. Mul on tema kodune aadress.” Domile oli see äkki meelde tulnud. „Ma panen selle posti.”

      Domil polnud enam aega Sabat otsida; tema puhkus pidi järgmisel päeval lõppema – järgmised paar nädalat on ta jälle õppustel.

      „On teil aimu, kuhu trupp nüüd läheb?” küsis Dom veel ühte poolekroonilist otsides sundimatult.

      „Mitte kõige udusematki aimu, härra.” Uksehoidja vahtis vankumatult rahvast ja vihma, Londonit, mis valmistus veel üheks pommirünnaku ööks. „Kui ma peaksin huupi pakkuma, siis jääksin Aafrika juurde.”

      Kuues peatükk

      Polnud aega koju hüvasti jätma sõita. Kui süstid olid saadud ja kolm päeva proovi tehtud, passitati Sabale selga ENSA mundrit, mis oli tema meelest üpris inetu: khakivärvi, üsna sarnane ATS-i Скачать книгу