LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olla lennuväli, kõrbelaager, Malta, Kairo. „Nüüdsest, kullake,” ütles ta, „oled ettur suurte poiste sõjamängus – sa saad kõigest teada alles viimasel minutil, ja kui üritad sihtpunkti välja mõelda, lähed peast segi.”

      Niisiis ootamine, lõputu teejoomine ja siis, järgmise nädala neljapäeval, kästi Sabal, Arletal ja Janine’il väike kott pakkida ega lubatud kellelegi öelda, et nad ära sõidavad. Nende peredele teatatakse siis, kui on turvaline seda teha.

      Nad ootasid kogu pärastlõuna ja pool ööd, et tontliku väljanägemisega pimendatud buss kuningliku teatri ette sõidaks. Rekvisiidid ja parukakorvid laaditi peale ja kui naised bussi astusid, üllatas Sabat, et buss oli pooltühi. Juhi kõrval istusid kaks ENSA ametimeest: karmi naeratuse, lopsakate vuntside ja ohvitserikepiga, ülemuse vurhvi mees, kes ütles, et tema on kapten Crowley ja vastutab nende turvalisuse ja heaolu eest. Tema kõrval uuris kahvatu noor sõdur taskulambi valgel kaarti.

      Akrobaadid istusid bussi tagaosas, koomik Willie Arleta kõrval, surnukahvatu Janine ees ja Saba bussi keskel, uutes harjumatult rohmakates saabastes jalad seljakotile tõstetud. Kui Londoni eeslinnad maapiirkondade pimeduse ees taandusid, ulatas Crowley igaühele pappkarbi kahe kuivanud juustusaiaga, väikese tahvli šokolaadi ja veepudeli. Ta hoiatas, et toidukraami liiga ruttu ära ei pruugitaks: sihtkohta jõudmine võib aega võtta.

*

      Nende lennuk maandus kell neli hommikul kõrbeservas kitsal bituumeniribal öötaeva all, kus säras musttuhat eredaimat tähte, mida Saba näinud oli. „Põhja-Aafrika,” sosistas Arleta varsti pärast maandumist. „Kuulsin just äsja.”

      Oli taevalik jälle värskesse õhku pääseda, olgugi et see oli üllatavalt külm ja lehkas mootorikütuse järele. Nad istusid stardiraja veerde ja tuul kuhjas nende jalgade ümber väikesi liivahunnikuid. Justkui eikusagilt ilmus veoauto, sees kaks Suurbritannia armee ohvitseri. Neil olid kabuuri pistetud püstolid vööl. Nad karjusid meeste peale, kellel olid seljas justkui pikad öösärgid ja peas määrdunud villased mütsid ning kes rüsisid lennukisse, et kiirelt maha laadida kokkupandav lava, generaator ja Willie valjuhäälsete juhtnööride saatel – „Kuulge, vaadake ette! Tasakesi!” – ukulelekast.

      Neid peeti mitu tundi kinni, kuni pabereid täideti, ja kui nad tolmupilves teele asusid, hakkas juba soojaks minema. Veoauto puldankatte vahelt välja piiludes ja nähes kõikjal ümberringi kõrbet, mida nüüd toonis veripunase päikesetõusu kuma, tundis Saba, kuidas erutusejudin selgroogu mööda üles jookseb.

      Arleta jäi magama, pea seljakotil, juuksed Saba põlvele vajunud.

      „Mina sinu asemel laseksin silma looja,” oli ta varem soovitanud. „Kui lõunasse läheme, tuleb miilide viisi loksuda – võib-olla sõidame mitu päeva.”

      Kuid Saba oli liiga elevil. Ta oli lennukis kolm korda oksendanud ja siis, kui õhusõiduk pilvede kohale kerkis, küljele kaldus ja sööstlennul langes, süümepiinu tundnud, et ta polnud ema ja Taniga hüvasti jätnud; see näris teda nagu nüri valu, tõeline kehaline valu, justkui oleks talle jalaga kõhtu virutatud. Kuid nüüd! Noh … juba hakkas lootus Sabas õhetama nagu päikesetõus. See oli elu! Selleks oli ta siia tulnud. Seni suurim seiklus tema elus.

      Veoauto kihutas üle okastraadi ja vanade roostes lennukiromudega ääristatud hüljatud lennuvälja ja taas nägi Saba kõrbet kummalgi pool pikka sirget teed. Liiv oli kurrutatud ja tume nagu videvikuaegne meri, mõnel pool tasane ja kõrbenud nagu üleküpsenud omlett. Suur liivaluide, niisama suur nagu kodused künkad, ja siis veesilm, mis helkis koiduvalguses nagu rubiin. Kõrbe tavatu avarus – milline kergendus pärast kitsast lennukit – jättis varju kõik muu; selle kõrval oli mürisev veoauto niisama ajutine ja habras nagu lapse lelu.

      Kui Saba ärkas, sõideti parajasti läbi väikese küla, kummalgi pool teed lameda katusega savimajad. Üks mees seisis oma hüti ees ja pakkus eeslile erkroheliste lehtede kimpu. Kaevust vett ammutav naine jättis töö katki ja tõstis käe silmadele varjuks, kui auto möödus.

      Päike kurnas Saba silmi, higi voolas pluusi all ja kleepis selja autoistme külge, mis oli vaat et liiga tuline. Kapten Crowley, kes oli lühikesed khakipüksid jalga pannud ja pikad valged koivad paljastanud, rääkis midagi. Saba kuulis tema jutupominat. Kapten Crawley semulikkus oli kadunud; ta oli nüüd jälle sõjaväelane. Janine, kes istus kaptenist paremal, kuulas tähelepanelikult nagu klassi priimus; tema vastas hoidis vana Willie pead käte vahel; kui ta pilgu tõstis, nägi ta välja nagu kurnatud buldog.

      „See, kus te praegu olete, ei peaks teile muret tegema,” haugatas Crowley. „Teil on vaja teada vaid seda, et me loodame Kairosse jõuda umbkaudu kell üks. Teie, tüdrukud, hakkate kolmekesi elama korteris, mis asub Ibrahim Paša tänavas kohe meie kontori taga. Teil, poisid,” ütles ta meestele, „on ajutine korter Noorte Meeste Kristlikus Ühingus.”

      Mehed olid liiga väsinud ja neil oli liiga palav, et lahkumineku üle nalja visata. Iseäranis Willie oli väsimuse tõttu näost ära. Varem oli Arleta lõhnapahvakutega pikitud sosinal pihtinud, et Willie’l oli „Saabastega kassi” viimastel etendustel süda jukerdanud, aga ta ei tahtnud, et keegi sellest teada saaks. Arleta ütles, et Willie on vana vintske vennike ja et küll doktor Rambivalgus teda aitab, või siis viskab ta laval vedru välja, mis ongi ilmselt talle kõige parem.

      „Kella nelja paiku,” jätkas Crowley, „võetakse teid, eeldades, et suudame transporti korraldada, jälle peale ja viiakse meie peakorterisse Kasr-el Nili tänavas. Kui ei, võtke hobutakso. Peakorteris räägitakse teile turvalisusest, proovidest ja kontsertidest. Kahjuks ei oota teid just lust ja lillepidu, aga vähemasti ei pea me tükk aega lendama.” Ta heitis Sabale range pilgu, nagu tahaks öelda: Kuula, kolme-oksekoti-türduk, ma loodan, et sa pead vastu.

      Juht vahetas käiku ja sõitis aeglasemalt; nad olid jõudnud tiidakil telgikobara, väikese sünge linnaku manu. Saba nägi, kuidas kaks Suurbritannia sõdurit üllatunult ringi keerasid, kui värskelt värvitud huultega ja kammitud Arleta neile kuninglikult lehvitas. Meeste kõhnad näod ujusid fookusse ja kadusid tolmupilve.

      „Need vaesed tolgused paistavad surmväsinud olevat.” Willie oli nende juurde veoauto tagaossa tulnud.

      „See mind ei üllata,” sõnas Crowley vaikselt. „Nad on rängalt rühmanud ja hullem on veel ees.”

      Kui nad Kairosse jõudsid, kattis neid peenikese valge tolmu kiht ja valgus oli nii ere, et Saba tundis, kuidas silmamunad koobastes kokku tõmbuvad.

      Nende elamine oli korteriteks jagatud endise hotelli ülemisel korrusel. See oli tänava kohal kõrguvate väikeste roostes sepisrõdudega kitsas ja määrdunud hoone. „Paras lobudik,” oli Janine umbusklikult pilku hoonele tõstes nobe märkima.

      Džellabas vana egiptlane kutsus neid laialt naeratades sisse. Tema nimi, ütles ta puuinglise keeles, on Abel; kui nad midagi soovivad, pöördugu tema poole. Nad järgnesid mehe päevinäinud sandaalidele ja pragunenud kandadele ning jõudsid teisele korrusele, kus mees peatus ukse ees, millel oli silt „Naiste käimla”. Sees näitas ta neile uhkelt väikest hämarat vannituba vanamoelise gaasiboileri ja mõrase vetsupotiga, mille kaanel seisis hiiglasuur pudel putukatõrjevahendit.

      Järgmisel korrusel oli nende väike kahetoaline jahedate plaatpõrandatega korter. Elutoast, mida sisustas tume vanamoeline mööbel ja kaunistasid pleekinud litograafiad kõrbevaadetest, pääses väikesele rõdule, mille keerukate nikerdistega luugid kõrgusid tänava kohal. Naisterahvas astus tuppa, käes klaaskauss kolme apelsini ja kolme banaaniga. Sabal valgus suu vett täis. Ta polnud sõja algusest peale banaani söönud.

      „Shukran,”23 ütles ta naisele. „Need näevad ilusad välja.” Ta lisas araabia keeles: „Väga kena koht.”

      „Tohoh,” hüüatas Arleta, kui uks oli jälle kinni pandud. „Kus sa neegrikeelt rääkima õppisid?”

      Janine, kes oli punutud kušetile istunud, pahkluud risti, näis niisama kohkunud, nagu oleks Saba tõsise prohmakaga hakkama saanud.

      „Ma kasvasin Tiger Bay lähistel üles,” selgitas Saba. „Meie tänaval elas kaks araablaste perekonda ja mul oli araablasest

Скачать книгу