Jasmiinilõhnalised ööd - Julia Gregson

Скачать книгу

mõtles järele. „Nii et ta on haritud inimene?”

      „Jah. Loeb raamatuid ja puha.” Ennast täis idioot, mõtles Saba. Ta oleks tahtnud kiidelda, kui palju tema isa astronoomiast teab, kui mitut keelt ta räägib, hoobelda, et tema vanaisa oli koolidirektor, kuid mõtles ümber. Nad olid juba niigi rohkem sõnu vahetanud kui iial varem.

      „Kas sa näe,” ütles Janine tasa, kergelt pead vangutades. Ta sättis oma kauneid käsi ja jalgu. „Inimesi on igasuguseid.” Kerged põhjainglise nasaalsed noodid murdsid tema hoolikalt timmitud hääldusest läbi. Nad vahtisid viivu teineteisele otsa.

      „Nõndaks.” Arleta hüppas ühtäkki jalule. „Ma olen surmväsinud. Millise voodi teie valite, kullakesed? Mina võin ükskõik kus magada, nii et teie kaks võite eraldi toa pärast kakelda.”

      Noh, kas ta võiks sellisel juhul üksi magada, küsis Janine. Ta ärkab iga tühja asja peale ja mõnikord meeldib talle öösiti lugeda.

      „Igatahes, kullake,” naeratas Arleta laialt.

      Seisatades vaid selleks, et banaan võtta, läks Janine toast välja päkkadel vetrudes nagu tormilise aplausi järel lavalt lahkuv priimabaleriin.

      „Oh jumal küll!” ütles Arleta, kui Janine oli ukse kinni pannud. „Kust see upsakus tal küll pärit on?”

      „Ma arvan, et ta oli mingis balletitrupis,” sosistas Saba vastu. „Ta on üsna peen.”

      „Oh.” Arleta tõstis nõtkelt jala ja lehvitas laitmatut arabeski tehes käsi. „Vabandust, et küsisin.

      Nii.” Arleta osutas latil rippuvale pleekinud sitsitükile. „Kumba poolt sellest kenast kapist sina tahad?”

      Sabal oli ükskõik. Tal olid jalad lennukisõidust ikka veel nõrgad ja pea kumises. Sellal kui Arleta asju lahti pakkis, heitis Saba täies riides voodile ja kuulas tänavalt kostvat häältemelu, sõidukite tuututamist, hobusekapjade plaginat.

      Kui Saba ärkas, istus Arleta kõrvalvoodil. Ta silmitses ainiti üht fotot, pani selle siis käest ja pühkis silmi. Tundus, et see on omaetteoleku hetk ja Saba teeskles magajat, kuid uuris poolsuletud silmi Arletat.

      Arleta jalad olid paljad ja ta oli selga pannud virsikukarva siidöösärgi, mis rõhutas ahast pihta ning küütleva siidiga kaetud laitmatut tagumikku.

      Ta võttis kotist sulgedega ehitud roosad sussid, kaks kooliõpetajalikku särkpluusi, mis olid armee standardtoode, õrna hõbesandaalipaari, khakikübara, väikestest pudelitest pungil tualett-tarvete koti, sulenoa, blondi paruka, uhke vaalaluude ja atlasspaeltega korseti. See kummaline esemekogum meenutas Sabale papist nukku, kes tal lapsena oli olnud ja kellele sai rõivaid selga kinnitada, andes nukule terve hulga imelisi rolle: uhke tibi, vamp, iluuisutaja, ratsutaja.

      Ja nüüd … ah! Kohutav! Arleta oli riidest kotist välja võtnud väikese looma. Ta keeras ringi ja naeris Saba ahhetust kuuldes.

      „Ära muretse, kullake, see pole elus.” Kui Arleta naaritsasalli vastu põske surus, tundis Saba vänget lõhnaõlihõngu. „Aga kas see pole taevalik? Austaja kingitus, ja siin täiesti kasutu,” ütles Arleta, „aga ma ei suutnud vaesekest maha jätta.” Ta rääkis sallist mahedalt, kurvalt, nagu olnuks see tõesti elus.

      Saba arutas, kes oli selle Arletale kinkinud ja kas just too mees oli ta nutma ajanud; ta ei tundnud Arletat veel nii hästi, et küsida.

*

      Sel õhtupoolikul vannituppa minnes tundis Saba kerget seebilõhna. Ta võttis riided seljast ning pesi end pealaest jalatallani. Saba tundis end kohutavalt pidetuna ja vajas tegevust. Kodule ei suutnud ta üldse mõelda. Ema tule ääres lillelisel toolil, tema näoilme. Janine oli enne teda vannis käinud ning oma pesulapi, hambaharja, aspiriinikarbi ja šampoonipudeli nii kenasti paika sättinud, nagu oleks kolmnurkjoonlauda kasutanud. Saba pani puhta mundrisärgi selga, harjas juukseid ja silmitses end hämmeldunult. Kas see oli tõesti tema? Elukutseliste trupi liikmena üksi Kairos?

      Nüüd olid nad tänaval, pimestavas valguses ja kõrvetavas kuumuses. Arleta, vana kala, nagu ta oli, peatas hobutakso ja käskis kutsaril neid ENSA kontorisse viia.

      Crowley oli neid varem hoiatanud, et Kairos on praegu kõik tunnid tipptunnid: viimase kolme kuu vältel oli saabunud rohkem kui 30 000 liitlaste sõdurit Kanadast, USA-st, Austraaliast. Kui akrobaat Lev küsis, miks, pööritas Crowley silmi ja ütles: „Poolakas, kas sa ripud eluaeg leegitseval trapetsil, pea alaspidi? Sõda käib, sakslased lähenevad.” Crowley oli põlglikult muianud, aga kui ta selja keeras, sihtis Lev teda kahe sõrmega ja pomises: „Kaabakas.” Näol tige ilme.

      Ebatõeline linn. Kolinal mööda tänavaid liikuva hobutakso määrdunud kardinate vahelt välja piiludes oli Saba nii erutatud, et unustas peaaegu hingamise. Poed olid tuubil täis siidi, rõivaid ja kingi, käekotid ja kannud rippusid pimedate kangialuste ääres, mis olid kui hauasuud, oli kuhjade viisi apelsine ja virsikuid, mis panid suu vett jooksma. Kitsastel kõnniteedel tõuklesid khakirõivis sõdurid ja naised, lapsed käekõrval, ühel eesli seljas ratsutaval mehel olid turjal hiiglasuured kandelaabrid.

      Ristteel peatas nad politseinik, kuna punane Studebaker kihutas mööda ning oleks äärepealt otsa sõitnud kaamelile, kes parajasti muretult sõnnikuhunniku maha poetas. Kui hobutakso Ali Baba nimelise restorani ees hoo maha võttis, teatas Arleta, et siin käivad joomas sõdurid. „Madalamad auastmed, teate küll,” ütles ta peenutsevalt.

      Paar sõdurit, kes, nagu näis, olid terve pärastlõuna joonud, ilmusid restoranist välja ning teesklesid neid nähes tuigerdamist. Väiksem mees vilistas nagu lind ja hööritas puusi.

      „No tõesti!” Janine varjus hobutakso räpase puldani taha, ilme vaat et koomiliselt peps. „Kui see niimoodi edasi läheb, sõidan parem koju tagasi.”

      „Kuhu sõidad, kullake?” küsis pikka kasvu sõdur Sabalt austraallase hääldusega. Tal oli näol pikk arm ja himukas ilme.

      „Me oleme artistid.” Arleta juuksed veiklesid päikesevalguses. „Sa pead meie kontsertidel käima, et teada saada.”

      „Hohoo, selge pilt.” Arleta oli mehed naerma ajanud. „Kus te siis esinete?” käis teine sõdur peale. Mõlemad mehed sörkisid nüüd nende hobutakso kõrval kutsari lustiks, kes tegi naljatleva katse ühele piitsaga nähvata.

      „Esialgu pole aimugi,” ütles Arleta. „Vaadake kuulutusi.”

      „Mina tulen, kallike,” kinnitas pikem mees Arletale hingetult, „aga tema mitte. Ta on igavene kooner.” Janine ahmis jälle õhku. „Tal on rahakotis maod.”

      Tõld kihutas minema. Lustlik kutsar hüüdis: „Väga ulakad poisid!”

      „Jumala pärast!” Kui Janine seelikut allapoole tõmbas, märkas Saba, et tema küüned on üsna hulllusti näritud. „Milleks neid ometi julgustada?”

      Kui nad kontorisse jõudsid ja kutsar avastas, et neil pole raha, vahetas tema rõõmsa ilme välja umbusklik urin. Silmi pööritades ja suule osutades tegi ta selgeks, et nad on tema elu hävitanud. Tema hobune ei saa enam süüa, naine ja lapsed ka mitte.

      „Andke andeks,” selgitas Saba algelises araabia keeles. „Piastreid pole, aga kui ootate, siis ma toon.”

      Kõhn punapäine ohvitser tormas häälekalt vabandades kitsast trepist alla. Ta ütles, et on kapten Nigel Furness. Tema tedretähniline käsi surus kutsarile pihku rahapataka.

      „Me tahtsime ise teile järele tulla,” selgitas ta väsinult ja tehtult naeratades, „aga meil pole üldse transporti. Kolm artistide rühma tuli üheaegselt, nii et paras segadus.”

      Willie ja akrobaadid ootasid teise korruse ahtas kontoris. Nende kõrval klõbistasid kaks mundris masinakirjutajat klahve, ümberringi manillapaberist kaustade tudisevad kuhjad ja korvid kirjaga „Rekvisiidid”. Nurgas vurises suur ventilaator.

      Furness võttis istet plakati all, millel oli nööpnõeltest kirendav Aafrika kaart. Kaardi nägemine tegi Saba erutusest lausa nõrgaks. Ta on siin! Nii ongi! Jumal ise teab, kuhu nad siit edasi liiguvad!

      Arleta,

Скачать книгу