LITMIR.BIZ

Скачать книгу

paks. Ta sõitis Cardiffisse, niipea kui päeva vabaks võtta sai, ning oli selle üsna põhjendatud võimaluse eest tänulik.

      Kui rong Severni tunnelisse sõitis, tajus Dom, et teda ümbritseb tihedam pimedus. Ta kuulis auru pahinat, kui rong pidurdas, ja seejärel unise vagunisaatja segasevõitu teadet, et nad võivad siin üsna tükk aega seista.

      Umbse vaguni teised reisijad võtsid teate vastu pilgete ja heatahtliku naeruga – hilinemine oli nüüd elu lahutamatu osa. Kuid palitus higistav Dom piinles palavuse käes ja oli enda peale pahane. Allakukkumisest peale oli ta kannatanud omalaadse klaustrofoobia all ja teadis, et peab sellega võitlema, kui tahab veel lennata ja sõdida. Need hood tabasid teda vähimagi hoiatuseta, esimeseks märgiks oli õhupuudus, tunne, nagu oleks terve keha muudetud meeletu hooga töötavaks pumbaks, mis lõhkeb, kui ta korralikult ei hinga või minema ei jookse. Teda kohutas, et isegi tunnelisse toppama jäänud rong võis talle niimoodi mõjuda.

      Ta istus raskelt hingates, pea maas, higine, hirmunud, ja kui hoog möödus, nagu tavaliselt juhtus, küsis ta endalt, miks ta üldse siin tühja tuult taga ajab. Neiu oli Põhja-Aafrikasse läinud, vähemasti oli uksehoidja sellele vihjanud, tal pole vaja sinist mantlit, mille Dom oli oma pea kohale pakivõrku pannud. Mantli paremast taskust leidis ta käekujulise õrna kuldfiligraanamuleti. Ta oli selle oma palitu taskusse pannud. See oli uus.

      Nüüd puudutas ta amuletti. Poisipõlves olid amuletid talle suurt huvi pakkunud ja ta tundis selles ära hamsa25, mis pidi hoidma kurja silma ja võõraste kadeduse eest, sellise kadeduse eest, mis võis inimese unelmad ja soovid suretada. Just sellepärast määrisid egiptuse emad oma laste nägu ja inglise lastel keelati hoobelda.

      Cambridge ja kuninglik lennuvägi olid Domi maagiasse uskumise tobedusest võõrutanud, kuid sellest hoolimata pigistasid tema sõrmed hirmuhoo ajal kullast amuletti, nagu saaks tilluke käsi teda aidata. Ja kui südamerütm oli normaliseerunud ning kipitama ajav higi ihul kuivanud, pilkas ta iseennast: Dom, kange küünik, sõidab rongiga tühja tuult taga ajama – oh seda odava muusika võimu ja muud.

      Kena WAAF-i-näitsik istus tema vastas, sukis sääred kaunilt poolviltu asetatud, kobakad kingad hoolikalt kõrvuti säetud. Neiu tegi võileivapaki lahti ja küsis, kas Dom sooviks ka võileiba. Kui noormees keeldus ja tänas, sõi tüdruk kombekalt ise, ning suu taskurätikuga puhtaks pühkinud, küsis, millises eskadrillis Dom nüüd lendab.

      Kui Dom vastas, et esialgu mitte üheski, alustas neiu kõheldes vestlust sõbrast, kes on 55. eskadrillis ja lendab öösiti hävitajatega Prantsusmaa kohal. Piiga pilk küsis: Kas see meeldib sulle? Kas ma lähen üle piiri? Neiul oli südamekujuline nägu ja punakaspruunid juuksed. Ilusad jalad samuti. Mõnel teisel päeval, teistsuguses meeleolus oleks Dom võinud talle vastata nagu kord ja kohus. Võib-olla oleksid nad hiljem õhtul koos napsu võtnud, telefoninumbreid vahetanud, millalgi voodisse läinud. Nii see nüüd käis: tröösti otsiti, kust saadi, ning neiu paistis kena ja tore olevat. Kui Dom taas pilgu ajalehele pööras, tajus ta, kuidas neiu naeratus hääbus.

      Poolunes kuulis ta ühte teist sõdurit neiuga rääkimas. Tiku krapsatus, kui nad suitsu põlema panid. Mees ütles neiule oma meeldivalt kõriseva Gloucestershire’i hääldusega, et Saksa hävituslennuk oli sedasama rongi kõigest mõni nädal tagasi jälitanud ning vedurijuht pidi sõitma üheksakümmend miili tunnis. Neiu vastas sõbralikult: „Jessas, ma loodan, et seda täna ei juhtu” ja tema hääles kõlas kerge laitev toon, nagu tahaks ta jutu lõpetada. Kes suudaks iial mõista inimiha juhuslikkust? Miks Dom, kes nüüd ajalehe varjus magajat teeskles; miks mitte neiu?

      Nüüd mõtles Dom Saba silmadele: tumepruunid või keskmiselt pruunid? Need olid selle tobeda väikese kübara loori alt teda uurinud nagu puuriloomad; neis säras elu. Ja nüüd, kus Dom sellele mõtles, taipas ta, et üks laul, mida Saba laulis – kuidas Jumal õnnistab last, kes sai oma tahtmise –, oli palve iseseisvuse, elu, väärikuse saavutamiseks, mitte mehe kättesaamiseks.

      Saba oli ilus, selles polnud kahtlust, kuid Dom oli küllalt kaua haiglas olnud, et inimlikku veetlust umbusaldada. Ta mõtles neidudele, kes oma endiste armsamate uudset nägu nähes karjudes palatist välja tormasid. Annabel oli vähemasti mõningase väärikusega lahkunud, kinnitades noormehele ikka ja jälle, et asi pole temas, vaid „olukorras”, nagu ta selle ebamääraselt sõnastas, helesinised silmad loitlemas nagu ikka siis, kui ta oli siiras. Mõte, mis meenutas Domile Peterit, head sõpra Cambridge’i ajast, meest, kellele meeldisid tüdrukud, T. S. Eliot ja autod. Peter oli see, kes istus Cami sillal ja luges talle valjusti „Nelja kvartetti”26 ette; hoolt meile õpeta ja hoolimatust samas, oli rida, mis Domile ühtäkki meenus.

      Aasta enne seda, kui tema lennuk Prantsusmaa kohal alla tulistati, oli Peter ostnud endale kohalikult autolukksepalt kaheksa naela eest pimestavrohelise Austin 10. Teda jahmatas, et tal oli nõnda vedanud, ja nad olid ühel ilusal suvepäeval sellega läbi Oxfordshire’i kihutanud. Auto plahvatas nädal aega hiljem, ja kui Dom Peterit viimast korda nägi, istus too rohul, autotükid ümber.

      „See on minu süü,” ütles Peter. „Ma olin loll. Ma lasksin end värvist ära võluda nagu tüdruku ilusatest silmadest.” Pärast üürikest pausi lisas ta: „See on üks kuramuse lootusetu loks.”

      Tunnelis oli ikka veel pime. Et tegevust leida, luges Dom taskulambi valgel veel kord Saba ema kirja. Seda esimest korda lugedes oli Dom tundnud pettumusetorget – niisiis oli Saba kindlalt ja trotslikult oma teed läinud ja tahtnud oma kannatamatuses kõik sinnapaika jätta. Kuid siis tundis ta midagi kergendusesarnast.

      Sest mida ta sellest tüdrukust teadis? Ainult seda, et Saba on laulja ja et ta imetleb tema julgust ja et hetkel, mil ta oli tüdrukule öelnud, kust tema nahasiirik pärit on, olid nad valjusti naernud nagu noored inimesed ikka.

      Elus on selliseid hetki, mõtles Dom, mida sa ei suuda päriselt ära seletada ega mõista, kuid mis on täpsed ja vääramatud nagu sujuvalt auku veerev piljardipall või nagu mäestikukurv, mis võetakse suurel kiirusel, kuid laitmatult, nagu aegluubis.

      Ja lind hüüdis vastu kuuldamatule muusikale põõsastikus. Oi, milline kuramuse loll temast oli saanud. Dom süüdistas selles sõda.

      Kui Dom Pomeroy tänava poole sammus, kastis Cardiffi lahte kerge vihm. See langes tasa pärljasse merre, mida eraldas taevast õhkõrn viirg, ja hägustas majaderivi piirjooni, mille kohal kiljusid kajakad. See ladises puldankatetele, mis kaitsesid köögivilju Loudouni väljaku servas asuva Lähis-Ida vürtspoe ees. Siin elab Saba, mõtles Dom.

      Ta tõstis palitukrae üles ja vaatas kella. Tal oli kakskümmend neli tundi puhkust: kõige rohkem kolm tundi rongi väljumiseni, millega ta pidi tagasi sõitma.

      Tänavanurgal naeratas talle naine, kellel oli vihmamantel sari peale tõmmatud. Poisike sõitis jalgrattaga mööda. „Kus te lennuk on, ärra?” küsis ta.

      Järgmise tänava nurgal seisis häbitus alastuses maja, mille pomm oli pooleks lõiganud; oma pleekinud roosa tapeedi, rohelise pliidi ja tahmaste sarikatega oli see otsekui tüdruk, kel on püksid rebadele tõmmatud, või vilets lavakujundus. Vaene maja vaesusega võitleval tänaval.

      Saba tänavad. „Kurikuulus Tiger Bay.” Neiu oli Domi selle eest hoiatanud ja teda sellega narrinud.

      Kuna Sabal oli loomulikku väärikust ja maailmakodanikust artisti enesekindlust, polnud Dom neiu taustale eriti mõelnud ja nägi nüüd vaeva, et need kaks kujutluspilti temast mõttes kokku panna. Annabeli vanematel oli ilus vana Tudorite-aegne maja Wiltshire’is, vallikraav, kus ujusid luiged ja pardid, ning korter Lincoln’s Innis. Domi ema oli neist väga heal arvamusel: nende tarkusest, laitmatust mööblist, hooajapiletitest Glyndebourne’i ooperifestivalile. Ilmselt oli ta kavatsenud poja pulmad Annabeli vanemate aias pidada. Dom polnud veel suutnud emale tõtt rääkida.

      Pomeroy tänava maja eesuksel oli lõvipeakujuline koputi. Dom tõmbas sügavalt hinge ja koputas.

      Uksele ilmus vana naine, seljas must kleit, jalas kummisaapad. Esiku hämarusest kiikasid tema silmad – tumedad ja küsivad.

      Kogu tee siia, sammudes mööda tahmaseid tänavaid,

Скачать книгу