LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja Willie’t sosistamas: „Oi, tubli tüdruk.”

      „Vähem kullakesi, kui tohib paluda.” Furness surus muige maha, kuid tema kahvatud põsed olid õhetama löönud. „Me oleme ikkagi sõjaväes.”

      „Oi taevas! Vabandust!” Arleta niheles toolil nagu üleannetu kooliplika ja heitis Furnessile ilmetu pilgu. „Ma enam ei tee.” Ta pilgutas Sabale vargsi silma; Furness pööras neile selja ja hakkas kaardiga tegelema. Ta palus summutatud häälel üht sekretäri neile teed tuua.

      Tee toodi parkainetest pruuniplekilistes paksudes portselantassides koos taldrikutäie Garibaldi küpsistega ja nad kõik sööstsid selle kallale. Kui Janine, kes istus, jalad elegantselt poolviltu, ütles tänan, ainult teed, ei suhkrut ega küpsist, vahtisid teised teda hämmeldunult.

      „Sa pole päev otsa söönud,” ütles Arleta banaani unustades.

      „Võib-olla on mul täna õhtul väike etteaste,” vastas Janine jõuetult. „Ma söön parimatelgi aegadel nagu linnuke.”

      Furness heitis Arletale üle tassiserva pilgu ja ütles: „Te peaksite pärastpoole välja lõunat sööma minema. Tühja kõhuga ei saa mõelda.” Ta naeratas ujedalt nagu koolipoiss.

      Kui Arleta sosistas: „Te olete ingel,” ja talle sügavalt silma vaatas, pööritas üks masinakirjutaja, jämedate säärtega ilmetu naine, silmi, kuid Saba oli võlutud. Ema oli teda kord süüdistanud, et ta on sündinud edvistaja, ja teda oli see märkus segadusse ajanud: talle tundus, et kui keegi sulle meeldib, pead sellest märku andma. See polnud midagi niisugust, mida tehti nimme – nojah, mitte alati. Kuid Arleta oli lausa kuramaažimeister; tema esinemises oli iharat narritavat tarmu, mis jättis mängleva mulje, ja ta ei teinud pealtnägijatest väljagi.

      Furness tõusis rutakalt. „Asume õige asja juurde.” Ta sammus sihikindlalt seinakaardi manu. „Ilmselgetel põhjustel,” ütles ta kaardikeppi võttes, „ei saa või ei taha me teile Egiptuse ja Vahemere praegusest olukorrast kõike rääkida, selgitame vaid üldiselt, et see, mis siin mõne järgmise kuu vältel juhtub, võib sõja kulgu strateegilises ja poliitilises mõttes oluliselt mõjutada.”

      Ta kinnitas seinakaardile valge paberilehe.

      „Nii, ajalooline kokkuvõte,” jätkas ta. „Viimase kolme kuu jooksul on Kanadast, USA-st, Austraaliast ohtralt liitlasvägesid Kairosse valgunud. Miks nad tulid? Nojah, nüüd, kus Prantsusmaa on langenud ja suur osa Vahemere rannikust ära lõigatud, pole just palju kohti, kus meie mehed ja Rahvaste Ühenduse väed sakslastega lahingut saaksid lüüa.”

      Furness joonistas paberilehele hiiglasuure pikkade koibadega ämbliku. „Meie oleme siin keskel.” Ta osutas joonistatud eluka kerele, sirgeldas siis Egiptuse umbkaudsed piirjooned, ühel pool Liibüa ja teisel Suessi kanal. „Meie poisid on siin, et neid piirkondi kaitsta.” Ta osutas Suessile ning Iraagi ja Iraani naftaväljadele. „Siin,” osutas ta omajoonistatud kaardi allservale, „on meil kõrbes tuhandeid mehi. Mõned on siin olnud 1940. aastast peale ja neil on üsna raske olnud. Palavus, nagu varsti näete, on halastamatu, toitu ja laskemoona napib tihtipeale. Mehed vajavad hädasti kerget meelelahutust.”

      Janine näris huulte sisekülgi; ta vahtis kaarti. Arleta keeras juuksesalgu nimetissõrme ümber.

      „Ma räägin seda teile sellepärast,” ütles Furness, ja vähimgi märk koolipapalikust südamlikkusest kadus, kui ta laskis pilgul ühelt näolt teisele käia, „et osa artiste, kes hiljuti siin olid, pidasid Kairot kas omalaadseks laskepesaks või siis kuurordiks. Kairo pole ei seda ega teist ja on tähtis, et te praeguse olukorra tõsidusest aru saaksite. Tegelikult,” lisas ta häält tasandades, „oleks peakorter selle ringreisi äärepealt ära jätnud, ja ikka veel on täiesti võimalik, et teid välkkiirelt evakueeritakse. Ma ei räägi seda teie hirmutamiseks, vaid hoiatuseks – me teeme teie turvalisuse tagamiseks kõik, mis suudame.”

      „Kas te ei saa vähemasti öelda, kuhu me läheme?” küsis Janine pineva häälega. „Keegi pole selle kohta veel sõnagi lausunud.”

      „Mõne järgmise nädala kestel reisite üsna palju,” ütles Furness. „Te peate õppima paindlikud olema. Praegu,” ohkas ta raskelt ja pühkis taskurätikuga laupa, „pole ma kindel, kas teid ootab Sunderlandi paatlennuk, veoauto või surnuvanker, ja ma ei tee nalja.”

      Arleta ja Saba naersid, kuid Janine’i vasak jalg kopsis põrandat ja tal olid silmad kinni nagu palvetades.

      „Maltal sõitsin sigadeautoga,” ütles Arleta. „Lehk – kirjeldamatu. Pärast pidin kaks päeva pead pesema.” Ta kergitas juuksesalke ja laskis need läikivate lainetena õlgadele langeda.

      „Noh, tore, tore.” Furness silmitses teda kergendatult. „Kõige olulisem on teil nüüd teada.” Ta heitis pilgu käekellale. „Teil tuleb mõned plangid täita.” Ta ulatas seitse tuhmkollast kaarti. „Ärge nendega praegu vaeva nähke, täitke hommikusöögi ajal.”

      „Mis on N15?” küsis Janine.

      „Kui teid kinni võetakse,” selgitas Furness, „peate vaenlasele teada andma, et teenite nüüd Suurbritannia sõjaväes. Loodame, et teil pole seda vaja.”

      „Veel paar asja: toit – ärge sööge kohalike putkade toitu ja ärge jooge keetmata vett. Värskete toiduainete reegel on: kas neid saab keeta või koorida? Kui ei, unustage ära. Kohalikud: ärge kunagi üksi ringi käige, ei laagrite ümbruses ega ammugi mitte kohalikega asustatud piirkondades. Mõnel siinsel mehel on meie naistest vale ettekujutus.” Furness köhis kurgu puhtaks. „Nad peavad teid, kuidas öeldagi …?”

      „Kergeks saagiks,” sõnas Arleta abivalmilt. „Ükskord pakkus üks mees Lääne-Aafrikas minu eest kaks tuhat lammast. Oleksin vist pidanud pakkumise vastu võtma.”

      „Midagi sellist jah.” Furnessi õhuke nahk oli taas kergelt õhetama löönud. Ta rebis ämblikupildi kaardilt ja näis tahtvat neist lahti saada.

      „Nii, kuidas tasuga on?” küsis Arleta varmalt. „Või kas ma ei kuulnud seda osa?”

      „Oi. Vabandust.” Furness keeras lauasahtli lukust lahti ja ulatas igaühele väikese manillaümbriku. „Siin on teie esimese nädala palk: kümme naela avanssi igaühele. Edaspidi saate palga NAAFI-st24. Kuid teie näost on näha, et täna kuluks teile korralik söömaaeg ära. Veel: ringreisi ajal on teil ohvitseri auaste ja õigus messis söömas käia.”

      Kui nad kipakast trepist alla läksid, ütles Furness, et nad hakkavad proove tegema järgmisel päeval ja annavad enne nädalalõppu paar kontserti. „Me loodame, et Max Bagley jõuab homme siia,” ütles ta. „Tema on teie ringreisi direktor.” Furness kõhkles hetke. „Seni kui tema sõna kuulate, vaevalt teil probleeme tekib. Ta on igal juhul kogenud. Praeguseks kõik. Vabalt.” Üürike jutuajamine oli lõppenud.

      Seitsmes peatükk

      Armas Saba, oli Dom kirjutanud,

      Ma palun selle õhtu pärast vabandust. Küllap see paistis Sulle väga kummaline, aga see tüdruk pole minu pruut, vaid neiu, kes oli hiljuti ilma jäänud semust, kellega koos ma lendasin, sõbrast. Kui Sul julgeolekukontroll läbitud on, anna teada, kus Sa oled.

      Ta ei suutnud Jackost lähemalt kirjutada; tundus odav sõpra ettekäändena kasutada.

      Jilly oli kätt tema käsivarrel hoidnud, kui nad rääkisid. Saba nägi seda kõike. Kui too teine mees lauast tõusis, et Jilly ära viia, oli Jilly Domile süüdlaslikult naeratanud ja tema oli ilmselt vastu naeratanud. Kummaline, et kurbus võis nii iha moodi välja näha.

      Lugupeetud nooremleitnant Benson, oli Saba ema vastanud,

      Ei tea, kas saaksite mind aidata? Tegin kogemata lahti kirja, mille te mu tütrele saatsite. Ta sõitis … tsensor oli siia suure augu lõiganud, ja me pole sestpeale temast midagi kuulnud. Kas teie olete? Äkki saate rohkem informatsiooni hankida, kuna olete väeteenistuses. Mu mees ja mina muretseme tema pärast väga.

      Siiralt teie

      Joyce

Скачать книгу