Minu Inglismaa - Ann Alari

Скачать книгу

pikem tõus järveäärsesse mäkke jääb mulle alatiseks meelde. Juba sellepärast, et ilmselt polnud mul vaim taas kord päris valmis selleks, mida ju tegelikult varemgi kogenud olin – kui ronides silme ees terendavale kõrgusele jõuad, selgub hoopis, et mäetipp on ikka tublisti kõrgemal. Seda lihtsalt madalamal olles ei näe. Ning veel. Vanad käitumisõpikud soovitavad tantsimise ajal mitte rääkida. Sama soovitaksin mina mäkketõusul. Muidu võib hing rinnus kinni jääda.

      Esiotsa püüan ma kõige kiirem olla, sest rada on üsna hästi sisse tallatud ja seda ei pea kaardilt lugema. Siis aga tunnen, et targem on hoida mingit oma isiklikku keskmist tempot. Nii peab kindlasti kauem vastu. Tagasilöögid võivad tulla veel sellestki, et ilm on muutlik. Nüüd, mil päike on välja tulnud, on arukam ülearused riided kohe seljast võtta ja seljakotti toppida – muidu teeb palavus sammu aeglaseks. Place Felli tippu jõuame lühema ajaga, kui olime arvestanud. Ometi sunnib tuuline, kõle avarus kiiresti laskumisrada otsima. Tagasi orgu ja George Starkeysse saabudes on mu ainsaks sooviks kähku kuuma duši alla saada.

      Minult küsitakse, kas hakkan endale ise George Starkey köögis õhtusööki valmistama või tulen pubisse. Meie kodupubi, mille nimeks White Lion, tahaks ma muidugi lähemalt näha. Ka menüü, mille eelmisel õhtul keegi sealt kaasa tõi, on päris ahvatlev. Ullswateri forell või kohalik lambapraad Lamb Henry oleks kindlasti hea valik. Ent pigem järgmine kord!

      Kui pubisse läinud seltskond tagasi jõuab, magan mina juba õiglase und. Seekord ilma kuumaveepudelita, kuna keha on niigi soe ja päevasest käimisest väga-väga väsinud.

      Hommikul äratab mind vastu katuseakent trummeldav vihm. Kuulen ka seda, kuidas korrus allpool paugub pesemisruumi uks. Köögist ja elutoast kostab jutuvada – ilmselt on juba söögiaeg käes. Tõstan pead ja vaatan ringi – olen naiste poolel viimane magaja. See teadmine teeb mu korrapealt virgeks. Riided selga, pesuruumist läbi ja otse kööki!

      Kärmelt süües teen samal ajal endale päevaks võileibu. Tegelikult vrappe, milles on ohtrasti jääsalatit, punase piprakauna ribad, singilõik tugevamaitselise inglise sinepiga ja cheddari juustu liistukesed, mida liidab asendamatu magushapu Branstoni marineeritud köögiviljasegu, mille parim osa on porganditükikesed.

      Meele teeb rõõmsaks, et ma polegi see päris viimane, kes kööki ilmub. Joogaõpetaja Gordon alustab päeva harjutustega. Õnneks teeb ta neid pikalt ja põhjalikult.

      „Kas High Street on sulle juba tuttav?” küsib Maggie.

      Kuna High Street on iga väiksema linnakese ja küla peatänava nimi, siis tundub mulle, et ta tahab teada, kas ma olen juba kohalikes poodides käinud.

      Vastan: „Ei, aga mul pole ka praegu midagi vaja.” Mille peale Maggie hakkab laginal naerma.

      „Ma mõtlesin hoopis seda roomlaste ajast jäänud High Streeti, mis on mäeseljandikel. Oled sa seal varem käinud?”

      „Ei, ei ole. Ma olen siin tõesti esimest korda.”

      Mitte nii, nagu üks mu tuttav Londonis, kes kunagi rääkis, kuidas ta arvas, et on esimest korda mingis Walesi mägikülas, ent siis hakkasid äkki kõik kohad tuttavad tunduma. Tuli välja, et lapsepõlves olid vanemad teda sinna viinud. Mina pole siin kindla peale varem käinud, ei vanematega ega ilma.

      „Kas tuled meiega kaasa?”

      „Rõõmuga!”

      „Siis pead veidi ootama. Gordon saab varsti seljakoti pakkimisega ühele poole.”

      „Ehk läheb sadugi selleks ajaks üle.”

      „Läheb üle ja hakkab jälle.”

      Enam ei saja. Aga õhk on niiskusest lausa paks. Või järsku ikkagi sajab? Sellist peenikest vihma, mille piisku silm ei seleta. Igatahes sead, kellest me parajasti mööda läheme, on märjad ja vesi pärlendab harjastel, mis katavad nende ilusaid kehi. Järvepiirkonnas kasvatatakse igasuguseid erilisi tõuloomi. Need sead siin on lapilised: šokolaadipruunid ja iirisebeežid laigud muudavad loomad lausa elegantseks. Püüan neist pilti teha. Hiljem muidugi selgub, et piltidele on jäänud vaid mingid tumedad udukogud.

      Mäenõlva pidi ülespoole rühkides märkan peagi rõõmuga, et ilm muutub üha heledamaks ja taevas on kohati juba sinine. Silman eespool viktoriaanlikku malmist pinki. Taolised pingid on tavaliselt mõne inimese mälestuseks, kes armastas mägedes jalutamas ja mõtteid kogumas käia. Teen siin lühikese peatuse, et vihmakindla tuulejaki alt riideid vähemaks võtta. Nüüd märkan sedagi, et mu teksataolised püksid on lausa vettinud. Olgu see mulle õpetuseks! Igasugused kunstmaterjalist püksid on alati parem valik, kuna need kuivavad kiiresti.

      Mida kõrgemale tõuseme, seda selgemaks läheb taevas ja korraga ongi päike väljas! Vaatan tagasi – voogavate udupilvede vahelt vilksatavad org ja järv, millel on üksik punase purjega paat. Ning ainuüksi sellest vaatepildist piisab, et aru saada, miks Järvepiirkonda nimetatakse Inglismaa Alpideks. Romantilisemaid vaateid annab otsida!

      Kahjuks pole ilusat ilma kauaks. Varsti sammume taas paksus piimjas udus. Mark, kes on siin varem palju kordi käinud, loeb kogenult kaarti ning annab teada, et oleme peaaegu mägijärve ääres. Järve muidugi näha ei ole. Alles siis, kui jalgealune soiseks muutub, on selge, et olemegi vee äärde välja jõudnud. Kohe algab uus tõus. Pinnas on endiselt soine – must muda lirtsub saabaste all. Läheb aega, ent lõpuks ometi kinnitab Mark, et olemegi viimasel tõusul. Udus tundub ka lühike teelõik õige pikk.

      Teeme puhkepausi. Joome tuulte eest kaitsva kaljunuki taga parajasti kuuma teed, kui korraga ilmuvad udust välja kaks suviselt riietunud inimest, mõlemad pealaest jalatallani valges. Need on sihvakad, kergel sammul astuvad mees ja naine. Mehel on jalas Bermuda püksid, naisel seljas vanamoodne tenniseseelik ja peas rätik. Mõtlen korraks, et küll need inglased on ikka karastatud rahvas. Seejärel jõuab kohale seegi, et nad mõlemad on päris eakad – nii seitsmekümnesed. Vaata siis, kui sportlikuks teeb mägedes matkamine! Kindlasti on nad kohalikud, kuna liiguvad sellisel kergel teadja sammul. Pealegi pole kummalgi ei seljakotti ega kaarditaskut.

      Kui mägedes võõrastega kohtutakse, siis tavaliselt tervitatakse ja vahetatakse teavet näiteks selle kohta, kas tipus on väga tuuline ja kas orus on heinamaarajad vee all. Küsime, kuhu karastatud paar teel on, ning saame vastuseks, et Martindale’i orgu. Sinna, kus elavad hirved? Jah, just nii. Sinna on üsna pikk tee. Et otse minna, tuleb metsikut nõlva pidi laskudes ühelt sissekäidud rajalt teisele üle minna. Kergelt, justkui vaid varvastega maad puudutades kaob paar, haihtudes uttu.

      Kõhedust tekitava vaikuse, mis hakkab juba meie teejoomist rikkuma, lõhub lõpuks Maggie, öeldes: „Niipea kui High Streetile jõuame, kohtume kindlasti ka sandaalides roomlastega.” Roger lisab muiates, et tark on udus kokku hoida ja mitte sidet kaotada – seltskondlikus vaimudega kohtumises polevat aga midagi ebameeldivat. Loomulikult on kõigile, kes me eile Inglismaa kõige väiksemas pubis olime, meenunud lugu vaimudest.

      High Streetil me roomlaste vaime siiski ei kohta. Ning lõpuks on kõigil laskumisega kibekiire, kuna mõtteis ollakse juba tagasiteel Londonisse. Kahe päevaga on minusse kinnistunud teadmine, et tulen Patterdale’i tagasi. Luban isegi Maggie’le, et kui ta klubi teisipäevaste Londoni-ürituste organiseerijana oma ameti kunagi maha paneb, võib minu kui selle ülevõtjaga arvestada. Nii lähebki. Minust saab klubi Londoni sekretär.

      ÜLLATAJA CHERIE BLAIR EHK MUUTUSED PERES JA RIIGIS ÜLLATAJA CHERIE BLAIR

      Briti ajakirjanduses on just vallandunud vaidlus, kas peaministri proua ei kuluta mitte liiga palju raha ekstra talle disainitud voogavatele rõivastele, kui saab avalikuks, et Cherie Blair ootab neljandat last. Aasta on 1999 ja naine 45-aastane.

      Lootusetult ülerahvastatud 10 Downing Streeti briifinguruumis pole enam ainsatki vaba kohta. Olen koos prantslannast kolleegi Adrienne’iga lõpuks turvakontrolli

Скачать книгу