LITMIR.BIZ

      4. mai 1997

      Valimispäevale eelnenud ööl läks siin suviselt soojaks. Me kuuma uudist teab juba kogu maailm: seekord võitsid uusleiboristid, ja õige suurelt. Nii suurelt, et seda ei osanud Tony Blair ega ka keegi teine ette näha. Ning milline juubeldamine rahva hulgas vallandus! Minutaoline skeptik ja kõrvaltvaataja sellest muidugi päriselt aru ei saa. Ilmselt püüavad uusleiboristid luua mingit suuremat riigisõltuvust võrreldes konservatiividega, ent sügavamaid muutusi ei oska küll ettenäha – kuigi lubatakse… nii tervishoiu- kui haridussüsteemis. Aga see selleks. Muide, ka peaministri proua Cherie Blair on LSE vilistlane. Ta õppis õigust, täpsemini vist tööõigust. Olen temaga isegi kooli vastuvõttudel kohtunud.

      Tahaksin juba suve. Kuigi tean ette, et see tuleb nii töine, et puhkamisele ei saa üldse mõelda. Võtsin suvesemestri lõpuni vastu koha, mida pakkus Londoni Ülikooli „vihmavarju” all tegutsev konsultatsioonifirma. Minu ülesandeks saab eesti keele ja piirkondliku kultuurilise ning poliitilise tausta õpetamine. Kahel kohal töötamine on muidugi üsna pingeline. Aga esialgu kestab see ju vaid juuli lõpuni. Eks siis näe, mis edasi saab.

      Hommikuti pean tõusma hiljemalt 6.30. Kell viis õhtul lõpetan Marble Arch’i juures, et siis edasi tormata Fleet Streetile, kus asub hoone, milles annan oma tunnid. Viimase otsa sõidan metrooga, kus enne valimisi oli õige sageli häireolukordi seoses pommiähvardustega. Rahvas, nagu ikka, kahtlustab kõigepealt IRA-d. Võib ju aimata, et vagunis, mis sügaval maa-aluses tunnelis oma pool tundi seisab, läheb vastikult palavaks, umbseks ja närviliseks. Tuju püüavad üleval hoida lõõpijad, kes lobisevad „mängu lõpust” ega lase tukkujaid üles äratada. Las parem ilus unenägu olla eelmänguks igavesele unele…

      Kui jutt juba IRA-le läks, ei saa ma mitte rääkimata jätta ühest väga kummalisest juhtumist. Nimelt käisin lihavõtte ajal St Anne’i ja Agnese kirikus, mis on koduks eesti kogudusele. See asub Citys, üsna St Pauli katedraali lähedal. Enne teenistuse algust jäin ma omaette istuma, ning korraga olid mul kahel pool kõrval politseinikud, kes viisakalt palusid, et ma koos nendega kirikust välja tuleksin. Mis selgus? Aga see, et ma olen väga ühe terrorismis kahtlustatava iirlanna nägu. Isegi riietus vastavat kirjeldusele. Uskumatu! Kandsin oma hõlmad-valla, voogavat, ainulaadselt erksinist kašmiirmantlit, mille ise kunagi Tartu-päevil selliseks värvisin. (Välistatud ju, et kellelgi samasugune on!) Ka auto, millega ma kohale sõitsin, vastavat kirjeldusele… Õnneks sain kohe dokumendid appi võtta. Ning selleks ajaks, kui kirikust tuldi uurima, kuhu ma olen kadunud, olid ka korravalvurid juba veendunud, et mina olen ikkagi mina. Mitte keegi teine.

      8. september 1997

      Juuni oli siinmail saja viimase aasta kõige vihmasem. Seda ka Jersey saarel, kus nädala puhkasime. Isegi päevil, mil ei sadanud, oli õhk niiskusest paks. Tegelikult olin seal ka natuke tööasjus: seoses hotellidega, mis meie firmaga lepinguliselt seotud. Jersey on Kanalisaartest kõige populaarsem – vähemalt Skandinaavia klientide hulgas. Ilmselt tänu filmidele, mis seal vändatud. BBC seriaal „Bergerac” on kõigile nii tuntud, et saarerahvas kutsub seda oma parimaks reklaamfilmiks.

      Jersey on mahe segu inglise ja prantsuse kultuurist. Muide, kasutusel on Jersey naelsterling (mida Londonis ei taheta näha üheski poes). Ollakse lõpmata uhked oma majanduse, maksu- ja finantssüsteemi üle – finantssektor annab ju tähelepanuväärse osa elanikkonna sissetulekust.

      Saareke on lausa Prantsusmaa külje all, õige lähedal Normandia rannikule. Seda, et Prantsusmaalt on sinna vägapalju lühem tee kui Inglismaalt, oli tunda ka me hotellis, kus peatus tunduvalt rohkem prantslasi. Olgugi vahel tuuline ja vihmane, tänu Golfi hoovusele on ilm Kanalisaartel enamasti soe.

      Mitte ei saa rääkimata jätta Jersey maitsvatest kartulitest, piimast, koorest ja jogurtitest – eriti neist, millesse on segatud värske puuvili. Tunnen, et pean end piirama, muidu muutun veel sõltlaseks. Tegelikult olin kõige sellega juba tuttav tänu Londoni Selfridge’i kaubamaja toiduhallile, kuhu me vahel saadame mõne oma firma inimese kõigile lantši ostma. Lehmad, kelle piimast neid jogurteid ja kreeme tehakse, osutusid tõelisteks iludusteks. Nad on helebeežid, nagu piimaga tee.

      Naljakas on see inimese sõltuvus toidust. Soomlannadest kolleegid ei väsi kodustele vedamast inglaste juustu cheddarit, ning Soomest tuuakse Londonisse kilode kaupa Karjala pirukaid. Hea, et mina pole millestki söödavast erilises sõltuvuses. Küll aga tunnen koos soomlannadega vahel puudust sellest, et ei saa talvel ühest korralikust saunast lumehange või jääauku hüpata. Ja sellest, et suvel ei saa siin nii palju looduses ujumas käia, kui tahaksin… kui harjunud olen. Inglismaa randades tehakse sageli kõike muud peale ujumise. Ning vabas looduses ujumist peetakse millekski küllaltki ekstsentriliseks. Sellest kirjutatakse raamatuid.

      Juulis ja augustis on Inglismaal valitsenud valdavalt euroopalik leitsak. Barbadosel on +30 °C, siin aga on juba nädalaid olnud soojem. Öösiti sajab. Loodus on roheline ja lopsakas. Hommikud ja hilisõhtud on imelised, nagu need salapärases hämus inglise maastikumaalid, mis on nii kuulsaks saanud. Romantismi ja realismi üleminekud neis on sama hägusad kui idealismi ja realismi üleminekud rahvusvahelistes suhetes.

      Enne kui lõpetan, veel natuke sellest, millest kirjutadagi on kummaline. Printsess Diana surm ja matused. See kõik on nii rabav!

      Oli ju nii, et loidu ja palavat suvelõppu ilmestas vaid jätkuv „seebiooper” lahutunud printsess Dianast ja jõukuse ning sidemete poolest silmapaistva Mohamed Al-Fayedi pojast Dodist. Kuningliku perekonna pressiteatest võis naiivsele jääda mulje, et ehk isegi soovitakse, et printsess randub Al-Fayedi hirmrikkasse maailma, mille kõigile nähtav ja moraalselt vastuvõetav osa on Harrodsi kaubamaja Londonis. Ajakirjandus portreteeris printsessi õige räigetes toonides.

      Diana surm muutis aga kõik. Sellist rahvuslikku leina pole ma iial näinud. Kuna mul tuleb peaaegu iga päev sõita bussiga Marble Arch’i kandist Victoria jaama, siis nägin Hyde Parki juures seda rahvahulka, kes, lilled peos, vaikides Buckinghami palee poolt tuli ja Kensingtoni palee poole liikus. Nii päevade kaupa. Ühel pealelõunal jäi buss inimvoolus liiga kauaks seisma. Nagu sellisel puhul ikka, tegi juht uksed lahti ja lasi need, kes tahtsid jalgsi edasi minna, bussist välja. Otsustasin minagi jalutuskäigu kasuks. Mis tähendas, et sammusin mõnda aega koos vaikivate inimestega, kel peos tsellofaani keeratud lilled. Kummaline, ent korraga meenutas miski mulle üldlaulupeo lõppu. Seda, kuidas pärast viimase kontserdi viimast laulu pingemuutuse läbi teinud inimmeri kuhugi valgub.

      JÄRVEPIIRKONDA AVASTAMAS EHK KUIDAS MINUST SAAB MÄGIMATKAJA

      Põhjas, Cumbria mägedes on Inglismaa kõige kõrgemad tipud. Nime aga on piirkond saanud hoopis romantiliste ja müstiliste järvede järgi. Mõni koht Järvepiirkonnas on püsinud läbi sajandite peaaegu muutumatuna.

      Kui enesele esimesed korralikud, kõigil neljal aastaajal kasutatavad matkasaapad ostan, kulutan valimisel nii palju aega, et müüja hakkab uurima, kuhu ma minna kavatsen. Vastan noormehele, et Järvepiirkonda. Kas mul on ööbimiskoht olemas? Ei ole. Ja siis ta annabki mulle telefoninumbri, et saaksin koha kinni panna Patterdale’is, Ullswateri järve ääres asuvas George Starkey nimelises mägionnis.

      See, et matkatarvete poodidest saab infot peatuspaikade kohta mägedes, on täiesti tavaline. Seintel on kuulutused ja müüjad on usaldusväärsed asjatundjad. Tõsi küll, tasapisi on sellelaadne info ja suhtlemine kandunud internetti.

      Koju jõudnud, uurin numbrit

Скачать книгу