Minu Inglismaa - Ann Alari

Скачать книгу

tomatitest, marjaks ära. Seda aga, kuhu suunda keegi läheb, ei küsita teistelt uudishimust või viisakusest. Pigem ikka selleks, et õhtul kaaslasi tagasi oodates teada oleks, kuhu keegi on läinud või halvemal juhul kadunud.

      Grupid moodustuvad vastavalt sellele, mida keegi plaanib ette võtta. Kes läheb järskudele kaljuseintele mägironimist tegema, kes matkab Hevellynile või teistele tippudele, mis on Järvepiirkonnas kõik nii alla tuhande meetri merepinnast. Mõni teeb treeningu mõttes esimesel päeval alati matka piki kergete tõusude ja langustega järvekallast.

      Ullswater on pikk, veidi kaarjas ja suhteliselt kitsas järv. Lõunakallas on küll kaljune, ent rada on väga hästi hooldatud. Sellele vaatamata juhtub enamik õnnetusi just seal – väänatakse jalg välja või saadakse infarkt. Seda kõike kuulen kohalikult päästeteenistuse mehelt vastuseks oma küsimusele nende võimsa kiirkaatri kohta. Kaatrit minevat tööd tehes tunduvalt rohkem vaja kui helikopterit.

      Arutlen endamisi, et kuhu siis päris esimesel päeval minna. Arukas oleks vist alustada järveäärse poolringiga, tagasiteel tõusta mäetippudele, ning lõpuks laskuda rada pidi, mis toob otse me kodumajja. Roger ütleb kavalalt muiates, et ehk õnnestub mul Howtownis näha ka Inglismaa kõige väiksemat pubi – kui see ikka lahti on – ses talve tulekul peaaegu väljasurevas järveäärses külakeses.

      Me rada viib üle vesiste rohumaade, kus on hästi palju lambaid, kel veider, millegipärast dinosaurust meenutav nägu. Ja mine sa neid tea! Nick Parki filmidest tuttav Shaun pole ju mingi vaga voonakene.

      Suurbritannia on suurima lambakarjaga riik Euroopas. Järvepiirkond on aga eriliselt kuulus põnevate tõugude poolest. Kõige tavalisem on kindlasti Herdwick – valge pea ja hämuselt tumehalli kehaga loom. Talled on neil, vastupidi, musta peaga. Tundub, et nende loomade erakordselt karedast villast – mida üldiselt majade ehitamisel soojustamiseks kasutatakse – ongi tehtud kõik kohalikud vaibad, pleedid ja tekid. Ka need, mis öösiti George Starkey nimelises majakeses mu nägu ja kaela kriipima kipuvad. Eriti naljakad on aga Wensleydale’i lammaste pikakõrvalised talled, kes näevad välja nagu jänesed. Igal kevadel, poegimise aegu, lammaste arv riigis korraks peaaegu kahekordistub, tõustes ligi 40 miljonini. Ning tallede elu ja mäng – on see vast eriline vaatepilt! Linnainimesteni jõuavad sellest vaid võluvad fotod päevalehtede esikülgedel.

      Paar sajandit tagasi oli Järvepiirkond inimestest ja jumalatest mahajäetud koht. Daniel Defoe – kes küll Robinson Crusoe karakteri esiletoomiseks valis kõhklematult asustamata saare – on reisist siiakanti kirjutanud, et maastik, mille rüpes rändaja end leiab, on kõige metsikum ja vaenulikum, mida Inglismaal võimalik kogeda. Talumatu nii inimesele kui ka loomale, kui lambad välja arvata.

      18. sajandi lõpupoole aga suhtumine muutus. Mäed, metsik loodus ja lihtne talupojaelu, mille karmi külge hakati pidama eksootikaks, läksid äkki moodi. Poeet Thomas Gray oli tõenäoliselt esimene, kes Järvepiirkonda Inglismaa Alpideks nimetas. Peagi ilmus ka esimene reisijuht, mis tutvustas matkaradu ja kohti, kust avanesid hingematvalt ilusad vaated, ka need, mis on tuttavad Thomas Girtini piltidelt. Turneri maal „Vikerkaar Buttermere järve kohal” on praegugi aukohal Tate Britaini galeriis.

      Järvepiirkonna maailmale tutvustamises on aga kõige suuremad teened poeetidel. William Wordsworth, kes 1770. aastal siin sündis, tuli kodukanti tagasi pärast Cambridge’i Ülikooli lõpetamist ja eksirännakuid Euroopas. Koos Coleridge’i ja Southeyga kuulus ta Järvepoeetide koolkonda. Nende loodust ülistavas luules peitus õige sügav alltekst.

      Wordsworth’i ja tema õe Dorothy koduks olnud Dove Cottage’it Grasmere külakeses ümbritses aed, mis läks sujuvalt üle metsikuks looduseks. Sahvrist voolas läbi oja, mis hoidis ruumi alati jahedana. Voolab praegugi. Õde-venda elasid kokkuhoidlikult, nad arvestasid ümbritseva looduse ning neist palju viletsamal järjel elavate inimestega. Rikkuse nautijad tööstusrevolutsiooni aegses Londonis kutsusid neid põlglikult vabatahtlikeks vaesuses virelejaiks.

      Dorothy päevikuis on kirjas, kuidas ta oma käikudel mägedesse, orgudesse ja metsasaludesse valis hoolega taimi – lilli, sõnajalgu ja põõsaid –, et need siis aeda ümber istutada. Nii tema päevikud kui ka venna luule peegeldavad aukartust looduse ees ja soovi sellesse sulanduda. Kui Dorothyle tundus, et mõnel metsmaasikataimel oli endises kohas ikkagi parem, läks ta ja istutas selle vanasse kohta tagasi. Küllap võib nii teda kui ka tema venda pidada moraali kujundajaiks, mis tänapäeval tähendab keskkonnakaitset.

      Kõigist neist asjust rääkides oleme jõudnud sammaldunud kividega metsasalusse, kus nõtkub puusild, mille alt voolab läbi vulisev oja. Kõik tundub kuidagi tuttav. No muidugi! See meenutab ju pilti Lumivalgekese-raamatust. Teeme peatuse, et termosemaitselist kuuma teed juua ja oma võileivad ära süüa.

      Tunnen, et olen üsna väsinud. Oh ei, sugugi mitte käimisest. Seda olen ma lapsepõlvest saati harjunud tegema. Jala Võsult Käsmu, Võsult Verki või Tartust Peedule – nii muutub inimene ju lõpuks vastupidavaks. Tõsi ta on, erilisi tõuse ja langusi mu lapsepõlve matkaradadel polnud, ent väsinud olen ma praegu hoopis suhtlemisest. Täpsemini – rääkimisest. See aga kuulub siin etiketi juurde. Ning sellega tuleb harjuda. Olgu siis pealegi tööd nii jalgadele kui ka peale!

      Õige varsti jõuamegi Rogeri poolt lubatud Inglismaa kõige väiksemasse pubisse, kus serveeritakse teed kõige ilusamatest valgetest tassidest, mida sellistes asutustes kunagi varem näinud olen. Hotelli pidava perekonna pubiks muudetud tagatoas on juba kohad sisse võtnud kaks meest ja šokolaadipruun koer, kes ootavad laeva, et sõita Glenriddingisse – järve sellesse otsa, kust meie parajasti tuleme. Meeste ees laual on kohalik Conistoni õlu – üsna tuntud Bluebird. Suure leegiga põlev väike kamin on toa soojaks kütnud ja kõik veidi uniseks muutnud. Pruun labrador, muidu igati viisakas koer, hakkab peagi norskama.

      Kohalikest uudistest on meie jaoks kõige olulisemad need, mis puudutavad ilma, pubisid, külapoode ja järvel kurseerivate laevade talvegraafikut. Ullswateri aurulaevad (mis tänapäeval muidugi ei tööta enam auru jõul) on omaette vaatamisväärsus. Vanim neist, madalalt vees istuv Lady of the Lake, on järvel liuelnud juba aastast 1877. Arvatavasti on Lady kõige vanem töös olev reisilaev kogu maailmas.

      Peremehelt kuuleme kummalistest õnnetustest, mis on viimasel ajal mägedes juhtunud. Uppumisest kärestikulises ojakeses, millest on vabalt võimalik üle hüpata, varingutest, mis viivad tee jalge alt. Eksimisest udus, kus hüüdva kaaslase hääl kostab hoopis vastassuunast. Ohtudest, mis varitsevad neid, kes söandavad Mustaks Järveks kutsutud Ullswaterisse ujuma minna. Keskajast on pärit legendid koletisest, kes elavat järve põhjatus sügavuses, milleks tänapäeval on mõõdetud 62 meetrit. Ja veel. Jälle olevat vist nähtud seda vanemas eas paarikest, kes juba enne Teist maailmasõda kaljulõhesse kukkus ja õnnetult surma sai. Kas tõesti vaimud?

      Trükipildid õlletoa seintel kujutavad jahipidamist. Rebased on siinkandis alati olnud suureks nuhtluseks lambakasvatajatele. Kohe kuulen ka lugu legendaarsest jahimehest Joe Bowmanist, kes sada aastat tagasi oli oma ala meister sel karmil maastikul. Kord Martindale’i orus rebasejahi edukalt lõpetanud, tahtis ta Howtownis koos koertega laeva astuda. Olge lahke, öeldi talle, ainult et iga koera eest tuleb eraldi maksta. Selline asi Joe’le ei meeldinud. Ta käsutas koerad tagasi kaldale. Ja kui laev liikuma hakkas, tõstis mees jahisarve suule ning hakkas seda puhuma. Koerad sörkisid kuulekalt piki järveäärset rada ning kohtusid peremehega Patterdale’is.

      See jutt on nagu märguandeks Glenriddingi poole mineva laeva ootajaile. Kaks unist meest ja õigel ajal virgunud koer tõusevad püsti, et teekonda jätkata. Nendega on otsustanud ühineda ka Roger, kelle arvates on sissejuhatuseks juba tublisti käidud ja nähtud. Pealegi tahab ta Glenriddingi väiksesse aga heasse matkavarustust müüvasse poodi sisse põigata.

      Muide, ka poepidajanna on meie klubi liige. Temalt kuulen hiljem, et varustus, mida ta müüb, on matkajate hulgas väga hinnas. Ei ühtegi kaebust. Kaebusi tuleb aga õige sageli talupidajailt,

Скачать книгу