LITMIR.BIZ

      Kui mehe valitsusaeg on läbi, ilmub Cherie Blairi autobiograafia „Iseenda nimel rääkides”. See on varustatud rohke pildimaterjaliga kõigi nende aastate kohta, mil ta peret ajakirjanike ja fotograafide eest kaitses. Huumoriga pooleks pajatab ekspeaministri proua sellest, kuidas temast, Liverpooli töölisklassi hulgast võrsunud tüdrukust sai edukas advokaat, vahel liigagi sõnakas pereema ja peaministri abikaasa. Esimene peaministriproua, kes ei käinud mehest veidi tagapool, vaid mehe kõrval.

      Tegelikult on raamatus kirjas palju rohkem, kui ühe pere kümme aastat (1997–2007) kestnud elu Downing Streetil. See räägib suurtest muutustest kogu ühiskonnas. Abielueelsest ajast pihtides kirjeldab Cherie, kuidas ta kolme boyfriendiga korraga hakkama sai, end seejuures patusena tundmata. Ning sedagi, kuidas tal tuli homoseksuaalse kultuuriministri Chris Smithi partnerit seltskonnas tutvustada neile, kes seksuaalmoraali muutumisest midagi teada ei soovinud.

      Mõtlema panevad tema tähelepanekud brittide klassisüsteemi kohta ja arutlus sellest, et peamiselt iseteadvate ning sidemetega keskklassi võsukeste taimelavana tuntud Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Kool andis talle julgust ja enesekindlust edasiliikumiseks nii meeste pärusmaaks olnud õigusalal kui ka ühiskonnas laiemalt. Meenutades, kuidas tema, töölisklassi tüdruk, valmistus sõjakalt esimest korda kohtuma Tony Blairi konservatiivse perekonnaga, on ta lõbusalt enesekriitiline – lähed lahingusse ja leiad vastaste asemel ees ootamas liitlased. Üllatuslapsest pesamunale pandigi isapoolse vanaisa järgi nimeks Leo.

      RUMAL KOER ROSIE EHK KODUTIIK RICHMONDI PARGIS RUMAL KOER ROSIE

      Kui tiik on selline nagu tiik ikka, siis park on kunagine kuninglik jahipidamisala – tammesalud, niidud, aasad, künkad ja veesilmad, millede vahel tekib tunne, et oled maale sattunud ja mitte enam 7 miljoni inimesega metropolis ehk Londonis.

      On septembri pühapäev. Soe, mõnus, kuldkollase valgusega õhtupoolik. Otsustame minna Richmondi parki, „kodutiigi” äärde lehti lugema. Minu lektüür on Guardiani laupäevane kirjanduslisa ja Timesi kultuurilisadega numbrid. Lisaks veel kaks pooleliolevat raamatut: ühe autor on Leelo Tungal ja teise on kirjutanud Julian Barnes. Küllap natuke liiga palju ühe suhteliselt lühikese lugemise jaoks… aga olgu pealegi! Derek, nagu tavaliselt, vaatab läbi nädala jooksul kõrvale pandud Financial Timesid.

      Richmondi park on suurepärane laiendus meie eluruumidele. Minu hämmastuseks kasutavad tiigikaldaid lugemiskohana isegi need kohalikud, kel endal lõpmata suur aed. Kõrgete lehtpuude salu ja sõnajalavälja vahel laiuva tiigi kaks kallast on õhtupäikesele avatud, lähim pargivärav on kiviga visata. Ja siia jõuame me kodunt viie minutiga.

      Seame end sisse. Šotiruuduline siniroheline niiskuskindel suurtekk lahti harutatud, laotame kogu oma kraami laiali, ning asumegi lugema – mina (välipadi süles) istuvas asendis ja Derek (välipadi seljakoti sees, seljakott pea all) lamavas asendis.

      Mõnus vaikus. Päikeselisel vastaskaldal näitab beebiga jalutama tulnud ema pisikesele pardipoegi. Sinikaelpartidel on sel suvel juba ei-tea-mitmes pesakond poegi. On ka olnud lõpmata pikk ja soe suvi. Pisikesele ei paku pardilapsed, kes rohu sees naljakalt sebivad, ent veepinnal on kiired kui elavhõbedakuulikesed, erilist huvi. Ema ise on aga vaatemängust võlutud.

      Varjulisel vastaskaldal tšillib noorteseltskond. Nende jutt meieni ei kosta, küll aga rõõmsad tervitused tulijaile, kes grupiga ühinevad. Küllap on see lähedal asuva Ameerika Ülikooli seltskond, kel kohtumispaigaks tiik Cambriani värava juures. Õhtu on alles noor. Ja siit minnakse kindlasti kuhugi edasi.

      Järsku lõhestab vaikust koera heledahäälne võidukas klähvimine, veepladin, pardipoegade vilet meenutav hädakisa ning pardiema hüüd „appi, elud ohus!”, mis toob kaldaäärsete soiste mätaste vahelt välja teisigi sinikaelu. Nii lihtsalt juba alla ei anta!

      „Rosie, siia!” hüüab heitunult noore punakaspruuni setteri saatja. Paarikümneaastase neiu hääletoonist saab kohe aru, et koera omanik ta pole. Koera oleks tulnud veelindude pesitsuskohtade läheduses rihma otsas hoida, sest looduse kutset kuulnud Rosie ei tee nüüd enam hüüdmisest väljagi. Kohe on vees möllaval setteril kindlasti pardipoeg hammaste vahel.

      Aga ei. Pardiema ründab Rosie’t. Pojad pagevad kaldaäärsete mätaste vahele. Ja nüüd hakkavad vanad pardid Rosie’t narrima. Lasevad tal igas suunas ujuda. Annavad end peaaegu kätte. Ja lendavad siis veidi kaugemale. Rosie klähvib ärritunult ning hakkab väsima. Vaesekese pea vajub korraks isegi vee alla. Iga kord, kui koer on juba peaaegu kaldal ja tahaks kangesti välja ronida, meelitab kättemaksuhimuline emapart ta tiigi keskele tagasi. Ise parastavalt prääksudes.

      Tiigi sellesse äärde, kus lookleb kruusane tee, on hulk rattamehi ja – naisi kogunenud etendust jälgima. Üks neist hakkab kõva häälega pragama, et omanik peaks ju ometi teadma, et koera ei tohi tiiki lasta.

      Vaatemäng on kestnud 15 minutit.

      Koeraga tüdruku kaaslane, tumesinises T-särgis poiss, käib kaldal ühe juurest teise juurde vabandades ja selgitades, et Rosie polegi tegelikult nende oma. Nad läksid tüdruku tädile külla ning lubasid koeraga parki jalutama minna, et vanainimene saaks sel ajal muud teha.

      „Rosie!” hüüab eskimosaabastes pikajuukseline tüdruk, nüüd juba väga nutuselt.

      Isegi pragav isehakanud politseinik on selle aja peale aru saanud, et ohus ei ole mitte pardid, vaid noor ja sõnakuulmatu Rosie, kelles instinktid pole uinunud. Loodetavasti ikka ka ellujäämisinstinkt. Kruusateele kogunenud jalutajad arutavadki juba seda, kas on võimalik, et koer võib uppuda. Kaalutakse päästeorganisatsioonile helistamist. Loomakaitse on ju Inglismaal tunduvalt vanem nähtus kui lastekaitse. Otsitakse internetist vajalikku telefoninumbrit, mõned teevad mobiiltelefoniga pilte.

      Pardid aga jätkavad Rosie narrimist. Mitte enam raevukalt, ent ometi järjekindlalt. Rosie tume läikiv pea vajub järjest sagedamini vee alla. Ta ei tee enam häält. Ükskõikselt prääksudes jätkavad pardid oma julma mängu.

      Kõik kokku on kestnud 25 minutit.

      Nutune tüdruk liigub, selg ees, sammhaaval väravate poole. Poiss palub kruusateele kogunenud jalutajaid, et nemadki keelitaksid Rosie’t kaldale tulema.

      „Rosie! Rosie! Siia, Rosie!” hüüab kümmekond inimest üheskoos. Tundub, et Rosie saab sellest jõudu. Vähemalt püsib ta pea nüüd vee peal.

      Möödas on 30 minutit.

      Õnneks saab pardiema siiani toetanud pardipaaril lõpuks mängust villand. Nad lendavad kõrvaltiigile.

Скачать книгу