Minu Inglismaa - Ann Alari

Скачать книгу

juba kaks noormeest ees – Saksa ajakirjanikud. Ent nemad ei ärata nii palju tähelepanu kui meie, kuna juhtumisi kanname mõlemad kitsast seelikut. Campbell küsib, kas nii on ikka mugav. Jah, meil on piisavalt mugav. Aga temal ilmselt pole. Ta tõuseb püsti, pakub meile kahe peale oma tooli – mis jääbki vabaks – ning istub ise hoopis lauale. Võime alata.

      Campbelli suhtumine välisajakirjanikesse on alati leebem kui Briti ajakirjanikesse. Meiega ei kaota ta iial kannatust ega lähe närvi. Samas tundub mulle, et teda häirib välismaalaste naiivsus, eriti poliitiline naiivsus, ning oma iganädalast etteastet meile ei võta ta kunagi erilise väljakutsena. Hoopis teine asi on teda jälgida siis, kui ta peab debatti Briti peamiste väljaannete tippajakirjanikega.

      Käimasolev nädal on üks neist tavalistest, millest on raske põnevat kokkuvõtet teha. Küsin, kas peaministri järgmise nädala kava on muutusteta – kas mul õnnestub ikka saada lindistust ühest tema esinemisest õigeks (ehk minu toimetaja poolt soovitud) ajaks. Campbell vastab, et Blair kui pühendunud pereisa ei läheks sellele kohtumisele üldse, ent mis ette planeeritud, saab tingimata ka tehtud. Pühendunud pereisa… hmm, see on uudne rõhuasetus Campbelli retoorikas.

      Kas on veel küsimusi? Jah, palun. Jätkuks keskustelule peaministri maitse-eelistustest küsib Adrienne, mis on peaministri lemmikvein. Seepeale Campbell ohkab, viivitab veidi ning vastab naeratades, et kuna Cherie ei joo praegu üldse veini ja peaminister ise pole kunagi olnud eriline veinipruukija, siis tõenäoliselt ei joo temagi praegu tilkagi. „Huvitav, kas ootavad last,” pomiseb Adrienne. Ning tagantjärele mõeldes – kui terane järeldus!

      Peagi on uudis kõigile teada. Peaminister ja proua tunnistavad, et kuigi uudne olukord valmistab neile mõlemale hämmingut, on nad väga õnnelikud. Beebi ei olnud planeeritud, vaid üllatas keskealisi vanemaid. Nad on ka veidi mures. „Oleme ju juba üsna vanad,” selgitab Blair.

      Uudis püsib nii kollaste kui ka tõsiste ajalehtede esikülgedel. Üle 150 aasta sünnib beebi aadressil 10 Downing Street, peaministri residentsis. Päris haruldane on see, et valitsusjuhi vahetut tähelepanu hakkab nõudma kõik, mis on seotud väikelastega. Põnevusega ootavad lapsevanemad kogu riigis, kas Tony Blair läheb isapuhkusele. Nad tahavad teada, kas Cherie Blair jääb rahule riikliku tervishoiusüsteemiga, mille teenuseid ta on lubanud kasutada nii raseduse kui ka sünnituse ajal. Haiglad ja meditsiiniabi on siiani olnud leiboristide üks suuremaid komistuskive.

      Peaminister on lubanud neljanda lapse sünni ajal ise kohal olla. Juba valimistel kogus ta oma pereisa kuulsusega tohutult populaarsust. Enne nädalalõppudele langevaid rahvusvahelisi tippüritusi ohkavat mees sageli, et veedaks puhkepäevad pigem koos perega. Sõbrad, kes mäletavad Tony Blairi ajast, mil pojad Euan ja Nicholas ning tütar Kathryn olid veel väikesed, teavad rääkida lugusid, kuidas ta vahetas mähkmeid, toimetas köögis ning arutas samal ajal telefonitsi majandusasju Gordon Browniga, kellest sai hiljem tema valitsuse varakantsler. Cherie kinnitab, et last rinnaga toitvale emale on niisugusest kaasast lõpmata suur abi.

      Blairide ajal hakkab ühiskonnas domineerima uut tüüpi mees. New Labour – New Man, öeldakse naljatledes. Kodus pole enam meeste ja naiste töid, vaid on ühised tööd. Uus mees on huvide poolest demokraatlik. Jalgpall kuulub nüüd kõigile – vastupidiselt varem kehtinud jaotusele, et ragbi ja kriket olid ühte sorti ja jalgpall teist sorti meestele. Siinkohal tasub meenutada inglaste ütlust, et ragbi on barbarite mäng, mida mängivad džentelmenid ja jalgpall on džentelmenide mäng, mida mängivad barbarid.

      Uus mees on haavatav ja emotsionaalne. Ta on heas füüsilises vormis usaldusväärne intellektuaalne partner, kes tahab elult igal juhul rohkemat kui head autot, hinnalist ülikonda ja edukat karjääri. Ta tunneb huvi oma tervise vastu ning loeb meestejakirju nagu Men’s Health, milles räägitakse kehakultuurist, atleetvõimlemisest, spordist, kokandusest ja tervishoiust. Seal on juttu emotsioonidest, enesetapu põhjustest ja depressioonist. Loomulikult ka karjääritegemisest. Ning suhete hoidmisest ja suhete lõpetamisest. Kõik endiste aegade teemad – nagu ilusad naised ja kiired autod – leiavad muidugi samuti käsitlemist, ent erinevus seisneb nüüd selles, et ajakiri propageerib uut ja võrdsemat elustiili. Klantspiltidelt vaatab vastu aktiivne, ühiskonna muutustega kaasaminev mees. Selle lugejat nimetataksegi uueks meheks.

      Peaministri prouaks olemise ajal loobub sõnakas Cherie intervjuude andmisest. Seevastu on teda vastuvõttudel alati meeldiv kohata. Ning selge, et halvad kogemused, mis seostuvad välklampide sähvimisega ja väljasirutatud kätega, milles mikrofonid tunduvad relvadena, teevad naise valvsaks. Meedia vahenduseta on aga energiast pakatav peaministriproua igati võluv. Ta on tippadvokaat, kellega on huvitav vestelda nii seadustest, perekonnast, lastest, köögist kui ka teatrist. Nagu iga teine tänapäeva suurlinnanaine, käib Cherie vähemalt kolm korda nädalas võimlas. Sellest siis ka tema isikupärane, hoogne liikumisviis ja hea tervis.

      Tarmuka Cherie eestvõtmisel kujundatakse kaasaegsemaks ja funktsionaalsemaks kogu Downing Streeti elamine. Tema mõju ulatub isegi kaugemale. Mäletan, kuidas peaministri residentsi vahetus naabruses asuva välisministeeriumi protokolliosakonna daam mulle riietumisnõuetest rääkides kord ütles, et kuna nüüd on meil juba lubatud tööl käia pükskostüümis, võite teiegi julgesti kohtumisele ilmuda pükskostüümis. Mis ajast alates võivad siis naised välisministeeriumis tööl käia pükskostüümis? Tuleb välja, et seda hakati lubama alles õige hiljuti – Blairi ajal.

      45-aastane sünnitaja pole Ühendkuningriigis mingi haruldus. Täpselt nii, nagu seda pole ka 15-aastane või veelgi noorem sünnitaja: teismeliste emade arv selles riigis on suurim kogu Euroopas. Seda võib võrrelda maailma vaeseimate maade lapssünnitajate arvuga. Enamasti on Ühendkuningriigiski tegemist elanikkonna vaesema osaga. Seevastu on 40ndates sünnitaja enamasti tervisliku eluviisiga, haritud ja edukas naine, kes on teadlik, et riskib nii lapse kui ka enda tervisega.

      Jätkem kõrvale erakliinikud, kus tehakse suure raha eest kõike, mida klient soovib. Ka riiklik tervishoiusüsteem, mis on patsiendile peaaegu tasuta, on lahkesti nõus abistama hea tervisega keskealist naist, kes soovib peret suurendada.

      Teisalt on muidugi nii, et paljud keskealised naised mõtlevad juba kindlakskujunenud pere- ja tööelule, aga ka lapse tulevikule kaugemas perspektiivis. Sageli mõeldakse veel ka Downi tõve ohule. Ning kui arst soovitab planeerimata raseduse puhul võtta paar päeva otsustamisaega, otsustavad paljud keskealised protestantlikus kultuuris kasvanud naised lapse kahjuks. Ent Cherie Blair on katoliiklane.

      Enne seda, kui tema mehest sai peaminister, teenis Cherie advokaadina kuni veerand miljonit naelsterlingit aastas. Esinduskohustuste tõttu on ta nüüd sunnitud loobuma suurest osast erialasest tööst, mida ta on muide alati teinud kui Cherie Booth (mitte Blair). Hinnatud advokaadina on tal aga suhteliselt kerge tööd valida, ning tema päevateenistus võib osutuda kõrgemakski kui endistel aegadel. Uhke selle üle, et on oma perekonnas esimene, kes ülikooli lõpetas, pole naine ametist loobunud. Ta on vaid ümber lülitunud teistsugusele elurütmile, osates nii ka tööst ergastavat rahuldust saada.

      Vastupidiselt levinud müüdile ei ole Cherie karjäärinaine, kelle jaoks on kõige tähtsam ametiedu. Samuti pole ta ilmselt seda tüüpi võimuahne naine, kes püüab kodunt juhtida riigi poliitikat. Väga tähtsaks peab ta suhet laste ja mehega. Edu on oluline, ent selle nimel ei taha ta midagi loovutada. Ta tunnistab, et lähtub sisemisest õiglustundest, püüdes ka iseennast teistest lähtuva õiglustunde valguses näha. Sellesse suhtuvad aga paljud skeptiliselt. On ju inglastel väga hea ütlus: you stand where you are. Mis äraseletatult tähendab, et paratamatult nähakse samu asju peaministri, peaministri naise või näiteks kooliõpetajana täiesti erinevalt. Nii nagu pole olemas absoluutset tõde, pole kellelgi täit arusaamist teise tõest.

      Cherie on suutnud andeks anda oma näitlejast isale, kes jättis pere maha siis, kui tema ja ta õde olid veel päris pisikesed –

Скачать книгу