Kirglikud aastad - Ants Juske

Скачать книгу

Arvo Pesti ja tulevase Loomingu peatoimetaja Udo Uiboga. Käisime kordamööda eksamitel ja jagasime rõõme-muresid. Konkurss oli kõva – nii filoloogias kui ka ajaloos üle nelja soovija ühele kohale.

      Esimene eksam oli kirjand, siis ajalugu. Kirjandis valisin mingi vabama teema, sest kohustuslikus kirjanduses olin koolis olnud paras lohe. Samas kirjutasin keskkooli lõpukirjandi puhul ka oma tüdrukule pool kirjandit ära, õpetajad panid silma kinni. Sain viie kätte, ajalooga polnud probleeme – jälle viis. Kriitiliseks läks emakeele eksamiga. Grammatikas olin täielik null. Lõpetasin vastamise, komisjon oli nõutu. Äkki ütles üks tädi: “Loomulikult viis.” Ma ei saanud ise ka aru, milles oli asi. Pärast selgus, et see oli minu filoloogist ema kursusekaaslane või lihtsalt sõbranna. Inglise keele sain oma klassijuhataja suureks kurvastuseks kolme, kuid ühena viimastest pääsesin sisse. Ma ei tea, mis oleks saanud siis, kui seda ema kolleegi poleks olnud. Eks oleks tulnud Vene kroonusse minna.

      Juba varem oli aga olnud veel üks kriitiline hetk. Kuidagi lõpetasin kaheksa klassi ja siis oli perekonna koosolek. Ema ütles, et tal on selle patsaani kasvatamisest kõrini, ei mingit keskkooli, las õpib vähemalt mingi ameti ära. Isa ütles: “Ehk ikka prooviks…” Arvan, et eks emagi tahtis mind vähemalt keskharidusega näha.

      Nõukogude-aegne mentaliteet oli selline, et lastele oli prestiižne anda kõrgem haridus, kutsekool kõlbas naabripoisile. Midagi pole siiani muutunud, pigem vastupidi: toimub massiline kõrgharidustamine, hetkel on Eestis üle viiekümne kõrgkooli, varsti ei saa ilma isegi juuksuriks ega lasteaiakasvatajaks.

      Minuga läks õnnekombel nii, et sain ülikooli ja veel oma armastatud erialale. Ma ei läinudki “ehku peale” proovima, sest olin juba kaheksandas klassis teadnud, et tahan just seda õppida. 1. septembril 1979 läksin põlvede värisedes ülikooli peahoonesse avaaktusele. Tartus olin küll sündinud, kuid mis mul lapsena peahoonesse asja oli! Olev Remsu on kuskil kirjutanud: “Mis peahoone ja kuulus ajalugu – käisin seal juba koolipoisina peldikus!”

      Sain siis Arnold Koobilt matrikli kätte ja jäin haridusnäljas loenguid ootama. Algasid aga igavad ja kurnavad, hommikuti magama panevad loengud. Faktipuru arheoloogiast, etnograafiast, antiikajaloost, lisaks NLKP ajalugu ja muu saast. Teadsin juba enne mõndagi antiikkultuurist, kuid pidin kuulama loenguid Vana-Kreeka ja Rooma agraarpoliitikast ning sõjaväest. Kõik, millest olin unistanud, valmistas pettumuse. Mäletan oma kursusekaaslasi, kes sättisid end hommikusel loengul (eriti kui näidati pimedas mõttetuid slaide sküütide leidudest) taha ritta, mustad prillid ees, ja lihtsalt magasid, pastakas käes. Ometi olime valitud välja kui parematest parimad. Kas oli selline huvipuudus meie või õppejõudude viga, kes ei suutnud ainet atraktiivseks muuta?

      Pole siis ime, et hakkasin tegevust otsima mujalt ülikoolist ja Tartu pealt. Mind kui noorteklassi tippsportlast pandi elama Leningradi maantee eliitühikasse. Jagasime tuba praeguse tuntud Tartu raadiohääle Madis Ligiga. Inertsist tegin veel trenni, sest mind suunati Tartus kuulsa pikaajalise kaugushüppeveterani Enno Akkeli käe alla. Huvid olid aga mujal. Viimase võistluse tegin 1975. aasta kevadel. Ma polnud pool aastat trenni teinud, kui tuli kellegi puudumise tõttu teha kaasa Tallinna-Tartu maavõistlusel. Panin naglid alla ja hüppasin kolmikut esimest korda täiskasvanute klassis isikliku rekordi lähedale. Olen nüüdki mõelnud, et üleliigne koormus ei mõju hästi.

      Tartu ülikool ja vaimuelu pakkusid muid ahvatlusi kui rügada staadionil. Kuna loengud ei pakkunud huvi, siis hakkasin käima rahvusvaheliste suhete ringis, orientalistikakabinetis, muude osakondades loengutes – küll psühholoogide, küll Lotmani juures. Ühesõnaga tegelesin kõige sellega, mis mind huvitas. Siin on ka põhjus, miks ma ei saanud krooniliselt stippi ja lõpetasin kursuse pingereas tagant teisena.

      Seltsielu vajas ka elamist. Kuna elasin selles eliitintris omaette, siis hakkasin kursuseelust ilma jääma. Nii kolisingi kevadeks partisanina vanasse Pälsonisse. Toas number 205 magasime kursusevend Teet Veispakiga kordamööda kas voodis või põrandal. Toas oli kuus poissi, vahel ka kellegi kääksuval reformvoodil mõni tütarlaps. Tuldi poole öö ajal, joodi taksoviina. Kes sai hommikul üles, läks loengule, kes ei viitsinud, õlle järele. Meil oli toas mingi kohvikann, mis sai täis siis, kui kohvipaks jõudis üles välja. Ainsat söögilauda, mida keegi ei viitsinud koristada, täitis laga varjamiseks ajalehtede virn – nii pandi lauale uus “laudlina”. Kursusevennal, kadunud Tiit Lutsul olid külas mingid Kanada sugulased, kes tahtsid vaadata, kus ta elab. Näinud intrituba, küsisid nad oma spetsiifilise aktsendiga: “Kas selles toas elavad narkomaanid?”

      Ajalooteaduskonnas oli võimalus pärast kolmandat kursust spetsialiseeruda: kas tahtsid saada n-ö üldajaloolaseks, arheoloogiks, etnograafiks või kunstiajaloolaseks. Mul on oma õpetaja Jaak Kangilaskiga mingi sarnasus. Oma mälestustes kirjutab ta: “Kuhugi kõrgkooli tahtsin siiski minna eelkõige sõjaväehirmu pärast. 1958. aasta suvel, pärast kooli lõpetamist, jalutasin juba Tartus ja mõtlesin, millises osakonnas hakata sisseastumiseksameid tegema.” Lõpuks valis ta ajaloo, kuid pettus nagu minagi. Eelkõige seepärast, et ajalugu oli tol ajal eriti ideoloogiast risustatud ja NLKP ajaloo loengud masendavad. Seepärast valis ta kunstiajaloo, mis tundus vähegi neutraalsem. Ma ei tea, kas meid ühendab see valik või miski muu. Igal juhul oleme kunstiteadlased mõnes mõttes olude sunnil, Vene kroonu sinna hulka arvatud. Ühendav on kindlasti see, et me pole “puhtad” kunstiteadlased-esteedid, meid on alati huvitanud kunsti sotsiaalsed, psühholoogilised või semiootilised aspektid.

      Kuidas kirjutada sõna “kunst”

      Pettunud ajalooteaduskonnas pakutavas, hakkasin tasapisi käima kunstiajaloo kabinetis kuulamas Kangilaski, Voldemar Vaga ja Mart Elleri loenguid. Olin seal täielik naljanumber. Vanemate kursuste naisesteedid, peened prouad (vähemalt nii ma respektiga tundsin), nagu Tamara Luuk, Tiina Abel, Reet Varblane, Epp Illak jt, vaatasid mind kui totakat lapsukest. Käisin tol ajal toasussides, olin end kiilaks ajanud, taimetoitlane. Veel keskkooli lõpus kirjutasin sõna kunst “kunstsina”. Ülikooli esimesel kursusel juba teadsin, et on olemas selline asi nagu impressionism. Käisime kursusekaaslastega Leningradis (tudengipilet maksis kaks rubla) ja seal ütles meie kursuse varaharitud, Tartu vanemates ringkondades liigelnud Kaupo Ahuna: “Nüüd lähme Ermitaaži postimpressionistide näitust vaatama.” Mul jäi suu lahti: on impressionism, kuid mis asi see veel on?

      Esimene kursus oli üldse otsustav ja seda mitte ainult kitsama eriala mõttes. Enne veel, kui tekkis kunstiajaloohuvi, sattusin Jüri Lina võrku. Üks põhjus oli kindlasti ametliku ülikooliprogrammi igavus ja ideologiseeritus, teisalt aga Lina karismaatiline gurukuju, mis avaldas noorele, komsomolimütoloogiast küllastunud ajule tuntavat mõju. Jüri Lina pidas Tartus poolpõrandaalust õppeasutust, kuhu ta värbas keskkooli viimaste klasside õpilasi ja ülikooli esmakursuslasi. Pälsonis käis ta õppetoas pidamas loenguid ufoloogiast ja parapsühholoogiast. Kõik see oli hästi põnev ja nii ühinesingi tema jüngritega, kelle seas oli juba ees kursusevend Ahuna, ja hakkasin koos psühholoogist sõbra Enn Kipperiga käima salakoosolekutel. Naljakal kombel toimusid need praegu tuntud filmikriitiku Jaak Lõhmuse kodus, kelle ema õpetas ajalooteaduskonnas mingit punast ainet. Kuna Lina üks paleus oli filmikunst, siis pole ime, et Lõhmusest sai filmikriitik. Lina oli suur autoriteet. Oma sugereerival häälel küsis ta igal kokkusaamisel, milliseid edusamme oleme teinud, kes on vahepeal vaimselt täiustunud, kes end harinud ja kes lihasöömise järele jätnud. Nii olingi ligi aasta taimetoitlane, kuigi suitsetamast ei suutnud loobuda. Kui guru tuli tänaval vastu, viskasin suitsu ära. Kurjad keeled aga rääkisid, et olid Lina ennast näinud sööklas vorstivõileiba närimas.

      Parateadused ja ufoloogia olid kesksel kohal. Midagi samasugust, nagu vanas Pälsonis valitsenud profašistlik meeleolu – otsiti kõike, mis oli ametliku ideoloogia vastane. Ükskord aastakümneid hiljem sõitsin Soome. Passikontrolli sabas sattusin kõrvuti Tunne Kelamiga. Me ei tunne teineteist, kuid küsisin: “Härra Kelam, kas mäletate, et oleme kord kohtunud – see oli 1975. aastal ühes Tartu Annelinna lasteaias, kus toimus Eesti ufoloogia teine kongress.” Kelam muidugi mäletas, ta oli seal üks põhiettekandjaid.

      Lina libaülikoolist oli tegelikult palju kasu, eriti mis puudutas filmikunsti. Ülikooli filmiklubis oli ta suur asjapulk. Kui jälle mälu ei peta, oli 1974. aastal keemia ringauditooriumis üldse esimene Andrei Tarkovski “Peegli” linastus N Liidus.

Скачать книгу