LITMIR.BIZ

      Mingid õppetunnid ma sain ja tasapisi hakkasin õppetöösse tõsisemalt suhtuma. Mõni semester sain isegi stippi. Distsiplineeris ka varajane abielu Marega, mis oli tüüpiline intrisuhe. Kui palju tüdrukuid leidis sealt mehe, paljud veel napilt enne lõpetamist. Mul vedas selles suhtes, et ei saanud kursusekaaslast, psühholoog oli ikkagi huvitavam. Jagasime ühikat psühholoogide ja defektoloogidega, Mart Laar leidiski sealt defektoloogi, tavalisemad olid oma kursuse abielud.

      Mare jäi kiiresti rasedaks ja aumehena võtsin ta loomulikult ära. Jaak Juske sündis siis, kui olime alles teisel kursusel. Kui puudusin kahest saksa keele tunnist, ironiseeris õpetaja, et laps tegi lapsele lapse. Millegipärast oli meie põlvkonnal kalduvus varakult lapsi saada. Linnar ja Sirje Priimäel sündis Tristan päev varem kui meie Jaak, riburada tuli neid teistelgi.

      Jaagul kahtlustati algul vesipäisust, mis ajas paanikasse kogu suguharu. Pean arstieetika rikkumiseks, kui Tartu tunnustatud neuroloog proua Talvik vaatas poissi üle, endal samal ajal ruumis terve tudengitegrupp, kellele ta üksikasjaliselt demonstreeris “tüüpilist hüdrotseefalust”. Mare hakkas nutma. Hiljem kahtlustas minu ema, et poisil on düsgraafia, s.t ta ei õpigi kirjutama. Nüüd kirjutab kuidas jaksab ja teeb poliitilist karjääri.

      Mõistagi tegi kõik see minu niigi vaevalised õpingud veel pingelisemaks, kuna lisandusid elamis- ja olmemured. Paljus olid abiks Mare vanemad. Ega mina tükk aega enne pulmi teadnudki, et tema isa on Eesti ühe jõukama, Hellenurme kolhoosi esimees. Meie pulmad olid eht kolhoosipulmad – ikka ligi sada inimest, partorg pidas kõnet, juua-süüa oli ohtrasti. Kutsusime Marega maksimaalselt oma ülikoolisõpru ja nii oligi vastastikku kaks lauda: ühel pool kolhoosi eliit, teisel pool lärmitsevad tudengid. Üritus toimus Elva lasketiirus ja kuna buss oli tartlastele ootamatult tellitud juba kella kaheks öösel, siis asusid kavalamad tegutsema. Viina oli kõvasti üle, seda rabati kaasa, kuid veel targemad kaevasid kuhugi metsa maa sisse igaks juhuks kõva tagavara. Äkki oli buss ees ja sinna need varud jäidki. Veel sügisel sõitsid nad Elvasse ja müttasid terve päeva metsas, kuid ega keegi vist õieti ei mäletanud, millise puu alla laadung maeti.

      Algas elu Elvas Mare vanemate päranduseks olnud puumaja teisel korrusel. Üks asi oli iga päev Tartus loengutel käia, teine asi see, et vesi oli kaevus ja talvel olid supp ja lapsepiim hommikuks köögis jääks külmunud. Peale selle tahtnuks veel tudengielust osa saada. Kuid näguripäevi nägid tol ajal kõik tudengid, stipp oli 40 rubla kuus – katsu ilma koduse toetuseta hakkama saada. Mare vanematel oli ka selline pedagoogika, et nad toetasid meid kõikvõimalike kolhoosi- ja koduaia produktidega, kuid sularaha ei antud. Eks ma olin ka nagu vaene sugulane, kes ei tundnud erilist lugupidamist kolhoosiesimehe, muidu toreda ja ausa mehe ideoloogiliste vaadete vastu. Ühe vahetuse oli ta Moskvas ülemnõukogu saadik – see oli ikka uhkuse asi, kui lisaks priisõidule, puhvetitele ja muule nännile kingiti mingil N Liidu aastapäeval kõigile saadikutele väiksed värviteleviisorid. Ükskord ei suutnud ma naeru pidada, kui äi tuli Moskvast ja näitas tavalist kammi. Nimelt olevat ta lennukis sattunud kõrvuti Artur Vaderiga, kellel polnud kammi ja ta laenas seda korraks. See oli äiale nüüd nagu reliikvia.

      Arvan siiski, et kõik need produktid olin tööga välja teeninud. Rügasin kaasa kartuli- ja kapsapõllul (kapsas rändas talvel Leningradi turule) ning aitasin äia-ämma uut Elva maja ehitada. Kolhoosieliidil oli prestiižne külalistele rääkida: “Näed, minu tütar ja väimees õpivad ülikoolis.” Kui aga olin Mare vanemate juures ja võtsin nädalalõpuks lugemist ja kirjatööd kaasa, anti mõista: mis sa niisama lorutad, tee midagi kasulikku ka.

      Siis, kui Mare tuli akadeemiliselt puhkuselt kooli tagasi ja Jaak jäi Tallinna minu vanaema juurde hoiule, algas hullumeelne Tartu-Tallinna vahet sõitmine. Temasuguse hüperaktiivse lapsega oli rist ja viletsus sõita neli tundi täiskiilutud supirongis.

      Kuid mitte olmemurede pärast ei läinud mul õpingud halvasti. Endiselt tegelesin akadeemilise hulkurlusega. Käisin psühholoogide ja filoloogide loengutel, orientalistikaringis, filmiklubis, luuleõhtutel, teatris, kunstimuuseumis, ahmisin kõike, mida ülikool võimaldas. Ülikooli vanas kohvikus oli ka huvitavam kui loengutel. Peaksin rääkima tollasest mitte ainult teaduskonna, vaid kogu ülikooli mentaliteedist, enne kui jõuan “Tartu sügiseni”.

      Meie astusime ülikooli 1974. aastal, mil kuulsatest kuuekümnendatest oli veel säilinud väikseid riismeid. Ülikooli kohvikus korraldas keegi veel luulelugemist, mingi punt tinistas kitarri, kursusevend Tiit Luts püüdis ülikooli klubis teatrit teha. Muidu aga oli avangardistlik vaim kadunud ja kraane keerati ühe tihedamalt kinni. Eneseharimine jäi nüüd igaühe enda asjaks: kui viitsisid, siis istusid üksinda Toomel raamatukogus, ei viitsinud, siis jõid ja lorutasid niisama. Oma arust jõudsin kõike – nii pere eest hoolitseda, lugeda, sporti teha kui ka juua. Igal juhul oli viimane tegevus ainus kollektiivne aktsioon, luuleõhtute aeg oli ümber. Mis puutub sporti, siis pääsemaks tüütutest kehalise tundidest, läksin ülikooli korvpallitrenni. Jäin seal silma hilisemale TRÜ naiskonna treenerile, varalahkunud Roland Lepasaarele. Olin endiselt kiire ja hüpe oli säilinud, panin siis veel palli ühe käega pealt korvi (isiklik kõrgusrekord ikkagi 1.90), vise oli hea ja on siiani. Teaduskondadevahelistel turniiridel suutsime võita ainult filolooge ja ma pidin viskama pooled punktid. Lepasaar kutsus mu ülikooli teise koosseisu treeningutele. Mind pandi trennis Raivo Varega üks-ühe vastu, üks lühike ja kiire, teine pikk ja aeglane, eks me pidime teineteiselt õppima. Mängisin isegi ühe ametliku mängu.

      Ajalooteaduskonna spordivaimu hoidsid üleval rohkem õppejõud, intris piirdus asi klaasitõstmisega ja näiteks suuskadel trepist alla sõitmisega. Teaduskonna õppejõud olid selgelt kahes leeris: ühelt poolt kolm legendaarset professorit Herbert Ligi, Sulev Vahtre ja Helmut Piirimäe, teiselt poolt dotsendid Allan Liim, Hillar Palamets ja Linda Eringson. Viimati mainitu oli ka meie kursuse juhendaja. Ideoloogiliselt olid nemad muidugi õigemad. Linda Karlovna oli ka meie kursuse juhendaja. Millegipärast armastas ta poisse, näiteks tulin talvel Toomemäel Aeglasest Surmast üles, hõlmad lahti. Linda Karlovna pani mul ise nööbid kinni ja mütsi pähe. Ühe poisi päästis ta pärast kainerisse kukkumist eksmatist. Pidasime kursusevend Andrus Hülbi üle näidisprotsessi. Mõistsime

Скачать книгу