Kirglikud aastad - Ants Juske

Скачать книгу

oli nagu riik riigis, sovhoos seevastu puhtalt riiklik institutsioon. Seepärast hoidsid venelased rohkem “sohvade” poole. Pääsküla jõgi oli kahe poistevahelise tandri piir. Nad tulid meie poolele ja lõhkusid ära kõik meie asjad, purustasid meie parved, varastasid ratta, roojasid öösel täis meie ehitatud majad, peksid meie omi. Miks ma pidanuks seda rahvust lapsepõlves eriti austama? Meie ei läinud üle jõe nende mängumaale laamendama. Sõbralikum kontakt tekkis jällegi spordi pinnal. Kutsusime nad jalgpallis välja ja kuigi kaotasime, ikkagi pinge vähenes.

      Koos Puruvanaga. Oli see meil siis jõulu- või näärikuusk?

      Nii või teisiti ei suunatud minu kasvatust ei ühele ega teisele poole. Mäletan vaid emapoolse vanaema jutte vanast heast Eesti ajast ja et ta nägi, kuidas sinimustvalge 1940. aastal tornist maha võeti. Teisalt aga teadis ta inimesena, kes oli kaks suurt sõda üle elanud, toidu hinda. Muuseas ütles vanaema, et venelasi ta ei salli, kuid Nõukogude ajal on tal vähemalt olnud alati kõht täis, mida ei olnud klikiajal, kui ta pidi lesena kahe lapse kõrvalt kannatama. Nii pidin ma lapsepõlves taldriku alati puhtaks sööma või kui ma seda ei teinud, siis lakkus vanaema selle ise üle. Apelsini kohta ütles ta, et õun on parem. Kodus Tondil hoidis ta mingis sakslastest jäänud tünnis suhkruvaru ja kuuris olid tagareas Eesti-aegsed puud. Minu jutu trumpas üle kolleeg Epp Preem, kes ütles: “Aga meil Tõrvas on kuuris jalgratas, kus on sees Eesti-aegne õhk.” Vanaema sai minu poja Jaagu sündides hüüdnimeks Puruvana. See oli muidugi minu filoloogist ema leiutis, mida võib soovitada kõigile, kelle perekonda sünnib lapselapselaps. Vanaema jõudis veel Jaaku hoida, kui meie ülikoolis õppisime. Kui Jaagu tema juurest koju tõime, jäi Puruvana kurvaks: “Ta on mul nagu asja eest.” Liigutav oli vaadata, kuidas väike laps ja vanainimene on kuidagi sarnased. Seda ka kõnes, mis on lastel ja vanadel sageli psühholoogilist terminoloogiat kasutades interioriseerimata, s.t nad mõtlevad rääkides. Nii lalisevad lapsed liivakastis mängides ja minu vanaema käis ka mööda tuba ringi: “Kus ma selle panni nüüd paningi?” Minu mälestustes on ta jäänud igas mõttes Eesti-aegseks.

      Muidu ei säästnud vanemad mind siiski kuidagi Nõukogude-aegsest ideoloogiast. Nende põlvkond oli vaba Eesti aja nostalgiast, oli sulaaeg ja kõik kõneles helgest kommunistlikust tulevikust. Mida pidanuksid siis tegema meiesugused lapsed?

      Kasvasin ema, vanaemade ja tädi käe all. Isa läks ära enne, kui ma jõudsin kooli minna. Isa asendas seesama Laagri poistekamp ja vanemad poisid. Freudi järgi on isata kasvanud poistel kalduvus homoseksuaalsusele, toimub mingi asendus – isa asemele astub mees naise asemel. Isata kasvanud tüdrukutel on seevastu kalduvus noorelt mehele minna. Elukooli sain ma Laagri poiste seas ja seal mingit seksuaalset ahistamist polnud. Pigem siis hierarhiad: kes oli vanem, kes jooksis kiiremini, kes hüppas kõrgemale. “Pühapäevaisa” vedas mind nädalalõpul alati kuhugi spordivõistlustele, tavaliselt pallimängudele – oli see siis korv-, võrk- või veepall. Siit ka spordipisik.

      Sport

      Sport on mu elus mänginud otsustavat rolli juba lapsepõlvest peale. Eesti NSV oli tüüpiline arengumaa, kus sport oli vaestest perekondadest pärit lastele üks väheseid eneseteostuse vahendeid – nagu mäletame ka Ruudi Toomsalu mälestustest Tondi düünipoisse. Eeskujusid polnud vaja kaugelt otsida. Nagu kunagi olid iidoliteks Lurich ja Palusalu, nii olid mulle nendeks Rein Aun (Adidase naglid, mille mu treener temalt nuias, on mul siiani alles), Jaan Talts ja 1968. aastal N Liidu meistriks tulnud võrkpallikoondis, kuid eelkõige korvpall, mis on kergejõustiku kõrval minu teine armastus.

      Minu unelmate korvpallimeeskond: Kalev aastal 1971.

      Mäletan väga hästi seda Kalevit, kus mängisid Laumets, Jans, Laos, Suurkask, Metsar, Sokk jt. Rääkimata sellest Kalevist, mille ajal käisin juba ise mänge vaatamas, istudes varakult vahekäigu trepil. Kui oli suur järjekord, siis andsime piletikontrollile kamba peale rubla ja saime lahedalt sisse. Mind võib vabalt testida kalevlaste numbritega: Krikun oli neli, Heino Lill mängis viie all, Tammiste oli kuus, Lipso AKSK-st üle tulles seitse, Tomson 11, Lentsius 13. Kui raadiost tuli Gunnar Hololei reportaaž Tbilisist, mida oli lärmi tõttu võimatu kuulda, ja kui Kalev kaotas, langes minu õppeedukus tunduvalt.

      Kui ilmus Mihkel Tiksi “Korvpalliromaan”, siis lugesin selle ühe hingetõmbega läbi. Kuigi nimed olid muudetud, tundsid kõik ära, kes on kes. Joann Lõssov on seda teost nimetanud monumendiks Aleksei Tammistele. Iial ei lähe meelest, kui Kalev mängis ameeriklaste vastu ja võitis. Kullami lühikesekasvuline meeskond (kuidas siis otsiti raadio kaudu koolidest pikki poisse!) kavaldas oma tuntud kombinatsioonidega ameeriklased üle. Asi läks niikaugele, et Tammiste andis pimesi meeste vahelt söödu äärele, teades, et Tomson on just sinna liikunud.

      Tiksi mälestustes on veel üks mõtlemapanev seik. Nimelt meenutab ta kahes Kalevis olnud aegu. Vanas Kalevis olid kõik suured staarid, võisime panna algviisiku kokku liidu koondises mänginud meestest, sisepinged olid suured, peedistati noori. Tiksi-aegne Kalev oli üks suur sõbralik pere, kuid tuli välja, et suurte staaride “mansa” töötas paremini kokku. Tagantjärele tuleb nõustuda Kullamiga, et kui me oleksime läinud 1960. aastate lõpul oma meeskonnaga EM-ile, oleksime saanud kõrge koha. Mõeldagu – 1967. aastal oli N Liidu koondises neli eestlast (Lepmets, Lipso, Krikun, Tomson). Käivad jutud, et kui Tammiste oli liidu koondises, soovitas ta Gomelskil eesti keele ära õppida. Kui Kalev tuli N Liidu meistriks, siis kommenteeris Kullam seda umbes niimoodi: kui tulime rahvaste spartakiaadil hõbedale (1967, kui võideti Moskvat) ja pronksile, siis oli N Liidu koondis Euroopa ja maailma meister, kui aga Salumetsa Kalev tuli viimaseks N Liidu meistriks, polnud Vene korvpall enam mingi tegija. Spordiringkondadest on mulle jäänud meelde anekdoot, mis on üsna tõelähedane. Jäänud kuskil Venemaal üks Kullami mees tripperisse. Kalevi kesknõukogus võeti asi üles: anna aru. Mees kokutas: olime turniiril ja peldikus läks riist vastu pissuaari. Pärast seda juttu oli tükk aega vaikus ja Kullam päästis olukorra: “Olgu, nüüd lähed ja lased vastu apteeki ja homme mängid.”

      Head mälestused on mul ka Heino Endenist – nii mängijana teleekraanilt kui ka kolleegina Eesti Päevalehest, kus ta oli sporditoimetuse juhataja. Enden ei pidanud ajakirjanduses kaua vastu. Kui ta heietas juba äraminekumõtteid, oli meil sporditoimetuses kõrgendatud meeleolus avameelne jutuajamine. Meenutasin, et Kullam on hiljem tunnistanud, et on oma treenerikarjääri jooksul teinud ühe kokkuleppemängu. See oli siis, kui Kalev oli kõrgliigast välja kukkumas. Kaunase Žalgirisel polnud viimases kohtumises midagi võita ega kaotada ja nii nõustus Bimba, et nad kaotavad. Enden polnud sellest loost vist kuulnud, kuid rääkis kohe omalt poolt kaks head lugu. Olnud Kiievis mingi turniir, mille võitja kodus pidanuks toimuma järgmine. Kõik olid mõistagi huvitatud, et see turniir peetaks Tallinnas, mitte kuskil Venemaa pärapõrgus: siin olid TOP-i keskus, Viru hotell ja muud tollases mõistes läänelikud luksused. Nii leppisid N Liidu koondislased omavahel kokku, et Kiievi Stroitel kaotab Kalevile. Bõtskov (kui ma nimega ei eksi) andis valesööte, 214 cm pikk Belostennõi, selle asemel et hankida lauapall, lükkas selle Kalevi kaitsjatele tagasi. Kahjuks ei teadnud plaanist ülejäänud mängijad. Lühikesekasvuline Andres Sõber läks Belostennõi vastu, too astus demonstratiivselt kaks sammu tagasi, kuid Sõbra käsi hakkas ikkagi värisema. Lätlasest koondislane Valdis Valters vaatas asja tribüünilt pealt ja tal läks tükk aega, saamaks aru, mis väljakul toimub. Teisteni asi ei jõudnudki ja Kalev kaotas ikkagi viie punktiga.

      1971. aastal Pärnus treeninglaagris.

      Teine Endeni räägitud lugu on ka hea. 1987. aasta, N Liidu ja Kreeka finaal. Enne mängu käisid Kreeka funktsionäärid Vene mehi moosimas, et nad ikkagi kaotaksid. Pakuti raha. N Liidu koondise mehed saatsid kreeklased pikalt, sest tundsid, et võivad neid lõdvalt kahekümne punktiga võita. Finaal läks Ateenas suure lärmi taustal lahti, mäletan seda mängu telerist. Kreeklaste põhiskooritegija oli Gallis. Äkki hakkas Gomelski tegema arusaamatuid vahetusi. Gallise vastu toodi varumees. Kui Vene ründajatel hakkas hästi minema, vahetati mees välja. Mäng kaotati ja mehed kahetsesid, et nad polnud raha vastu võtnud. Polkovnik Gomelskil oli aga Kreeka korvpalliföderatsiooni pealikust

Скачать книгу