Kirglikud aastad - Ants Juske

Скачать книгу

merest uhutud laipu ümber keeramas, et äkki leiab poja. Tervelt kaksteist aastat ei teatud onu Heinost midagi. Vanaema kõigutas poja pildi kohal juuksekarva otsa riputatud kuldsõrmust ja alati näitas see, et onu olevat elus.

      Siis äkki 1956. aastal tuli Punasest Ristist kiri – onu oli juba ammu hakanud kontakti otsima, kuid see sai võimalikuks alles pärast Stalini surma. Käivitus kirjavahetus, kuid oma õega kohtus onu alles 1989. aastal, mil käisime tal Suurbritannias Cardiffis külas. Londoni Heathrow lennujaamas ei tundnud nad teineteist ära, siis äkki vaatas üks mees mulle otsa ja küsis arglikult: “Kas Ants või?” Eks ta mu kodumaalt saadetud piltide järgi ära tundis. Saime ka teada tema imelistest pääsemistest sõja ajal. Taandudes murdsid nad Lätis Tukumsi all kotist välja. Onu rääkis, kuidas üks venelaste viirg tuli teise järel, esimesed üldse ilma relvadeta. Tema tulistas kuulipildujast, nii et raud tuline (ise 16-aastane). Silmsidemeni jõudis ta venelasega ka, vahtisid üksteist, kui tagant tulnud paarimees ta päästis – laskis vaenlase maha. Siis langes onu ameeriklaste kätte vangi ja sai töölaagrist õnnekombel laevale tööle, sõitis merd ja lõpetas elupäevad Cardiffis.

      Isa vanematel läks paremini, kedagi ei mobiliseeritud ega küüditatud. Nad olid ka paremal järjel kui noorelt leseks jäänud teine vanaema. Isapoolne vanaema oli eluaeg (ka Nõukogude ajal) kodune ja veidi saksik, kasutas sõnu nagu “sohva” ja “luhvtaken”. Ega neile vist algul ei meeldinud, et poeg oli leidnud sellisest perekonnast tüdruku, kuid leppisid olukorraga ja mul on neist kõige paremad mälestused. Muide, isaga seoses on mulle jäänud üks saladus: miks ta tuli TPI-st ära Tartusse? Sellest perekonnas ei räägitud. Aga ema lõpetas keskkooli kuldmedaliga ja õppis ülikoolis eesti filoloogiat, millega ta tänu oma professionaalsele toimetaja- ja tõlkijatööle suutis minust väänikule hariduse kindlustada.

      Pool elu Tallinnas, pool Tartus

      Nüüd jälle mälust. Tartuga on mul erilised suhted. Millalgi arvutasin, et olen pool elust elanud Tallinnas, teise poole Tartus. Nüüd olen kindel, et need on esimesed jäädvustunud mälupildid. Olin kolme-nelja vahel, kui meie kodu oli Komsomoli tänaval – Tartusse sõites tunnen selle koha bussiaknast kohe ära. Elasime mingis puumajas, mille hoovil oli kiik. Eredamate episoodidena on meeles, kuidas arst käis süsti tegemas. Olin sünnist saadik nigel laps. Tartu ajal oli kaks kriitilist hetke: kopsupõletikus olles olin juba näost sinine ning arvati, et see laps on minemas, ja ükskord sõimest tulles läks kelk kas ema või isa käest lahti, nii et põrutasin sellega Toomemäel vastu puud. Üks vanematest jooksis paanikas alla, kuid mina olevat olnud juba kelgult maas ja raputanud riideid, nagu poleks midagi juhtunud.

      Tartust mäletan veel, et mind viidi madruseülikonnas laevaga Emajõele sõitma ja kuidas olin olnud paha poiss ja ema viskas kõik minu mänguautod aknast välja. Vanadelt fotodelt on näha, kui võimas plekkautode park mul oli. Raudteelasest vanaisa tõi alati Leningradist nänni, sealt pärines ka minu esimene jalgratas. See mälestus inspireeris mindki oma lapselapsele Karlile ratast ostma. Mäletan Tartust sedagi, kui purunenud Kivisilda asendas parvega ülevedaja – see oli põnev värk. Ähmaselt on meeles, kuidas küsisin vanematelt, miks maja on katki. Tartu varemeid polnud 1950-ndate lõpuks veel ära koristatud.

      Plekist mänguautode park kuulus poiste lapsepõlve juurde.

      Minu Tartu ja Tallinna vahet sõitmine algas juba siis. Üks kole mälujälg on sellest, kui sõitsime Tallinna poole tollases mõistes marsruuttaksoga, mis oli kuuekohaline must ZIL või mis tahes. Auto pidi iga veerand tunni tagant kinni pidama, sest ma oksendasin välja kõik mis võimalik. Isa oskas meeleolu üleval hoida, lauldes või vilistades tol ajal poppe Ladina-Ameerika viise: “Oo, El-Bajon, El-Bajon, seda Antsu on tassida raske.” Üldse on mul isast tollest ajast mälestus, et ta kogu aeg kodus kas vilistas või tõmbas paaniliselt suitsu.

      Lasteriietuse ja – varustuse stiilinäide 1950. aastate lõpu Tartust.

      Ja siis avanes 1960. aastal pääsetee – isa edutati Keila EPT juhatajaks. Noorele perekonnale eraldati uusrajoonis Laagris (järgmine rongipeatus pärast Pääsküla) kaheperekonnaelamus kahetoaline korter. Nii kaua, kui elamist sätiti, olin emapoolse vanaema juures, kus tähistati ka minu neljandat sünnipäeva. Just siis, veebruaris ilmus lasteajakirja Täheke esimene number ja kõik ema sõbrannad tõid mulle kingiks selle üllitise. Hästi on meeles ka esimene kord, kui mind toodi Laagri-koju.

      Siis algaski Laagri elu. Kuna ehitati tolle aja (näe, Tartu kõnepruuk on jäänud – mitte “selle”, vaid “tolle”) mõistes Tiskret, siis sattusid sinna enamasti elama noored perekonnad, nii et minuvanuseid lapsi oli mitukümmend.

      Olid 1960-ndad, n-ö sulaaeg. Midagi jõudis sellest ka meiesuguste koolieelsete laste teadvusse. Vaevalt oli mõnda last, kes poleks tahtnud kosmonaudiks saada. Meil käisid lehed, suhteliselt vara (1962 või 1963) oli meil juba teler. Mäletan, et nägin sealt Kennedy matuseid ja Tokyo olümpiamänge – või oli see siis tädi sõbranna juures, kus ekraanile oli veel pandud ette värviline kile? Iga kosmonaudi üleslennutamisele elasin vaimustusega kaasa.

      Kes poistest poleks 1960-ndatel tahtnud saada kosmonaudiks?

      Ema on säilitanud mu joonistusi, kus on reas esimesed Nõukogude kosmonaudid – kirjapildis Juri Kakarin ja Kerman Titov, Tereškova kirjutamine oli eriti keeruline. Talvel, kui õues suurt midagi teha polnud, mängisin toas, kas üksinda või naabripoisiga. Mu lemmikkaru oli Muska, isa pärand, ja praeguseks peaks ta olema juba üle seitsmekümneaastane, nüüd on ta järgmise põlvkonna, poeg Jaagu käes. Muska oli kodus lavastatud mänguloomade etendustes Hruštšov, kes võttis paraadi vastu. Panin talle rinda paberist väljalõigatud ordenid ja liigutasin paraadi. Laste mõtlemisele on omane animism – kõigi elutute esemete elusaks mõtlemine. Nii jätsin ma lemmikloomadele ööseks toitu, sest arvasin, et minu nähes ei julge nad süüa.

      Andsin kodus välja ka ajalehte Taluperenaine – eeskujuks vanaema Eesti ajast säilinud lehenumbrid. Müüsin neid isale-emale mõne kopika eest.

      Muidu aga müttasin õues ja tulin tuppa kui porikäi. Ema armastas puhtust, vanaema kutsus teda prügihulluks, ja eks tal olnud minuga raske. Koolivorm oli koolist tulles tolmune, porine ja tatine, pioneerikaelarätt kägardatult taskus. Kui talvel õuest tuppa tulin, olid dressipüksid lausa jääs. Kuna meil oli ahiküte, siis kuivatati minu riideid pliidi kohal boileri peal – ema nimetas seda igapäevaseks “ilutulestikuks”, eriti kui hakkasin trennis käima. Vähe sellest, et tõin koju higist märjad dressidsärgid, mõne asja unustasin iga kord sinna ka maha, oli see siis särk või seebikarp.

      Mingit ideoloogilist kasvatust pole ma saanud, kuigi isa pidi ameti kohaselt astuma komparteisse. Mäletan, et tihti tuli ta Volgaga meie poole mind peale võtma, emaga vahetasid nad vaid tigedaid sõnu, venelasest autojuht oli aga tore mees. Teiselt poolt meenutas vanaema vana head Eesti aega, mul on alles tema kappi peidetud siidist sinimustvalge. Isapoolne vanaisa hävitas 1950. aastatel kogu nn vastalise kirjanduse alates Vabadussõja ajaloost kuni Eesti entsüklopeediateni, ainult Voldemar Vaga “Üldine kunstiajalugu” jäi alles. Ega vist palju ei puudunud, et oleksin võinud sündida kuskil Rootsis või Kanadas. Vanaisa oli olnud tsaariarmees ja saanud sõja ajal kõvasti põrutada ning kui ta parajasti ise ei rääkinud (neid heietusi tuli kuulata igal tema sünnipäeval), siis kasutas kuuldeaparaati.

      1944. aasta sügisel meelitas minu vanatädi, tuntud gaidijuht Liis Juske vanaisa ära minema ehk teisiti öeldes – lääne poole kaasa tulema. Alalhoidliku ja koduarmastava inimesena tahtis Papa, nagu me teda hüüdsime, jääda Eestisse, ilmselt arvates, et venelastel pole temale kui korralikule raudteespetsialistile midagi ette heita. Nii ka läks, sest minu vanavanematest kedagi ei küüditatud.

      Vahepalana meenub mulle hea sõbra maalikunstnik Lemming Nageli jutt oma isast, kes sõna otseses mõttes magas Velikije Luki all maha sakslaste poolele ülemineku. Hommikul tahtis üks eestlasest korpusekomandör ta maha lasta, kuid siis ütles venelasest ohvitser: jäta rahule – tema ju ei jooksnud üle. Nagel naljatab, et ta oleks niimoodi võinud mõnes

Скачать книгу