Kirglikud aastad - Ants Juske

Скачать книгу

oli südamelähedane just tsaariaeg, kui polnud vaja eriti oma peaga mõelda, kroonuvärk tegi kõik sinu eest ära. Nii ka minul. Oli iga-aastane rituaal, mil ma pidin kuulama vanaisa heietusi, kuidas ta tuli revolutsiooni ajal jala Piiterist Tallinna ja Saksa patrulli nähes rebis pagunid maha. Teisest varasurnud vanaisast kuulsin vanaema käest jutte, kuidas ta sakslaste käes vangis olles oli näljaga kassi söönud. Kas mul on nüüd ka tulnud selline iga, et peab hakkama heietama? Ilmselt küll, ainult mul pole põhjust minevikku idealiseerida, mul on minevikuga omad arved. Olen palju mõelnud, mispärast valitses ajaloolaste intris profašistlik vaim, miks lauldi SS-laste marsse, miks minu ema meenutas heldimusega Saksa okupatsiooni aega. Ingrid Rüütel on meenutanud oma isa Neeme Ruusi dilemmasid 1940. aastal. Isa oli arutlenud, et meil oli ainult kaks valikut kahest hullemast – kas fašism või kommunism. Sama dilemma oli ka neljal noorel Cambridge’i tudengil 1930. aastate lõpul – eesotsas Kim Philbyga valisid nad aatelistel kaalutlustel N Liidu kasuks luuramise. Külm sõda kestis minu ajalooõpinguteni välja. Fašism, mida me tegelikult vihkasime, oli selge alternatiiv kommunismile ja ainus konkreetne vastasideoloogia. Seepärast põlgasime intris Urmas Murret, Raivo Palmarut ja teisi komsomolikarjeriste ning nahahoidjatest õppejõude – hoiak, mis sai paljudele meist saatuslikuks. Samas on juristid Üllar Talviste ja Riho Nittim rääkinud, kuidas nende intris laulis Saksa-aegseid laule ja “Metsavendi” kaasa ka tollane ülikooli komsomolisekretär.

      Olen siiani veendunud, et säärane fašism oli lihtsalt poisikeselik poos, lubatuse-keelatuse piiril mängimine ja kommarite õrritamine. Kuid kas oli fašism see, kui me püüdsime hoida alles oma ajalugu, oma kultuurimälu, eestlust – seda risti vastu nõukogulikule internatsionalismile? Rahvuslikku ajaloomälu sisendasid meile kuulsad professorid Sulev Vahtre, Helmut Piirimäe ja Herbert Ligi.

      Olen nüüd oma mäluga liiga kiiresti ajas edasi liikunud. Peab tulema tagasi oma lemmikraamatu, Endel Tulvingu mälu-uurimuse juurde. Üldiselt arvatakse, et laste esimesed mälujäljed salvestuvad umbes kolmandast eluaastast. Olen aga jälginud oma lapselapsi ja Karli puhul on hämmastav, et kui minu ema suri, polnud poiss veel kaheaastanegi, kuid ta mäletab, et “vanal” oli jalg katki. Muidugi aitab tänapäeval mälujälje taastamisele kaasa foto- ja videotehnika – nii ei teagi pärast, kas jälg on mälus endas või on see olnud kuidagi digitaalselt või mingil muul moel jäädvustatud.

      Lapspsühholoogid on teinud enam-vähem kindlaks, et juba üheksa minuti vanune laps fikseerib oma pilgu emale. Rohkem vaidlusi on tekitanud küsimus, kas vastsündinu või isegi loode näeb ka unenägusid. Mingid ajureaktsioonid kinnitavad seda, kuid mul endal on säärane kogemus: üks minu lastelastest rääkis mulle (kui ta oskas juba end sõnadega väljendada), et oli näinud öösel oma lasteaeda. Minu vanuses võib juba rääkida nn Goršakovi sündroomist: vananedes muutuvad varasemad mälestused kirkamaks, kuid see, mis juhtus eile, pole enam meeles.

      Autobiograafiline žanr asendab praegusel ajal tõsiteaduslikku lähiajaloo uurimist. Nostalgia pakub ehk materjali tulevastele ajalookirjutajatele, kuid see ei asenda distantseeruvat objektiivset teadust. Kas eespool toodud Palametsa-lugugi vastab üldse tõele? Panen tähele, et ka küpsesse ikka jõudnud noori kannab seesama Nõukogude aeg, mil möödus nende lapsepõlv – siit tulevad tollase muusika kaverid ning retronäitused kuni Standardi mööbli, Teguri ja Norma tehase nänni esitlemiseni. Mäletan, kuidas tütar Maarja kirjutas umbes neljateistkümnesena maha sõnu Jami kaverilt, mis oli tehtud Jaak Joala lauldud “Viltkübarast”. Vaatasin üle õla ja ütlesin: “Mis sa siin skribad (nende släng), ma võin selle sulle peast ette öelda.” Vastuseks kõlas: “Mida sina, vana känd, praegusest muusikast tead!” Tal jäi suu lahti, kui jätkasin tema kirjutatut: “Su pärlid karbis tuhmun’d, nurgas üksik suveking, moest läinud vildist kübar…” jne. Sel hetkel sain lõplikult aru, et modernism on surnud. Eks nii on mujalgi: Berliinis nägin raamatupoodides luksusväljaandeid DDR-i aurahadest ja piimapakkidest, Peterburis ja Moskvas korraldas vene kuraator Jelena Djegot näituse Nõukogude-aegsest aluspesust. Algas uue põlvkonna ajastu, kel polnud muid ideid, kui hakata närima eelmiste põlvkondade pärandi kallal. Julgen arvata, et selles suhtes tegin neile ukse lahti.

      Tegelikku ajalugu vist ei saagi kirjutada. Läti Henriku kroonika lähtub ainult ühest vaatevinklist, Jüriöö ülestõusu kohta on mitu versiooni, Nõukogude ajal kästi-keelati vaid telefonitsi ega jäetud igaks juhuks pabereid maha – võta siis kinni, mis tegelikult toimus. Arhiivid viidi ära või hävitati, ajaleht Eesti Aeg leidis kellegi KGB ohvitseri agentide nimekirja, kus oli sees mitme minu sõbra nimi; Mihkel Mutile langes kahtlustus kusagilt Leedu arhiividest leitud dokumentidest – nii ei ole me praegu lähiajaloo asjus targemad kui Läti Henrikut lugedes.

      Ei salga, et nagu iga normaalne inimene, tunnen minagi nostalgiat möödunud aegade vastu, kuigi mul pole sealt midagi head meenutada. Me elasime Nõukogude aja mõistes allpool keskklassi, rahapuudus oli krooniline, isa alimendid olid sporaadilised, ema rabas mitmel kohal, töötas raadios Rameto toimetajana ja peamiselt tõlkis vene keelest, et saada lisaraha. Samas ei teadnud mina rahaprobleemidest suurt midagi, välja arvatud jäätiseraha (15 kopikat päevas), samuti ei huvitanud mind vanemate jagelemine – Laagri poistekamp oli tähtsam. Vanemate poiste seast mäletan üht pikakasvulist punapäist poissi, kes oli tulevane olümpiavõitja Jüri Tarmak.

      Lapsepõlv

      Enne kui minna ajas edasi, peab minema ikkagi tagasi. Ma pole kindel, et esimesed eluaastad määravad sinu tulevikku, pigem kaldun sinnapoole, et olulisemad on perekond ja sõbrad, kellega elu sind on kokku viinud, ning sotsiaalne keskkond. Keegi võib öelda, et tuleviku määrab astroloogia või karma – seda ma ka ei usu, pigem mõjub igapäevane elu. Oleks ma sündinud kusagil mujal maailmas ja teises perekonnas, poleks ma see inimene. Kuid ma olen õnnelik, et minu identiteediga on kõik paigas: olen valge mees valgete ühiskonnas, olen sündinud omal maal eestlasena ja valdan oma emakeelt, armastan oma kultuuri, olen heteroseksuaalne ja perekeskne. Mitte et ma teisi (others) põlgaksin, kuid lihtsalt on kahju inimestest, kes peavad elama võõral maal ja võõras kultuuris, kes ei oska kohalikku keelt, kes on sündinud poisiks, kuid tegelikult tunnevad end tüdrukuna, kellel on puue, kes on ühiskonna heidikud ja jäänud muutunud ajas teiste arvates tüliks jalgu. Kerjusele annan ma alati mõne krooni.

      Õnnelik lapsepõlv Nikita Hruštšovi ajal.

      Kuidas ma üldse siia Eestimaale sattusin? Sellel pole mingit ratsionaalset seletust. Kunagi küsis üks ajakirjanik: kes te eelmises elus olite? Mõtlesin järele ja vastasin, et mul polegi mingit eelmist elu olnud – see praegune ongi minu esimene ja võib-olla ka viimane elu. Mingitest eelmistest eludest ei tea ma midagi, äkki olin mõni loom?

      Jälle mälust: alustan nagu Maksim Gorki. Oleks selge vale, kui ütleksin, et mäletan 1956. aasta 10. veebruari, mil ma sündisin. Olevat olnud jube külm, kui isa läks Tartus oma EPA sõpradega restorani Volga poja sündi tähistama. Äkki astus kelner laua juurde ja küsis: “Kas olete epakad?” Saanud jaatava vastuse, ütles ta: “Kas teate, et teie peahoone põleb?” Joosti kohale, kuid teha polnud midagi. Sündmus vaikiti muidugi maha ja alles nüüd sokutas isa Eesti Ekspressi vana fläši – kellegi tehtud amatöörfoto EPA põlemisest.

      “Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon” kirjutab minu kohta: “Sündis Tartus maaparandusinseneri ja filoloogi perekonnas.” Kuigi mu vanemad on põlised tallinlased, kohtusid nad Tartus, ma ei teagi, kas kusagil liuväljal – olen näinud noorte armunute pilte ema albumites. Esialgu jäid nad pärast lõpetamist Tartusse – isa EPA õppejõuks, ema tööle kirjastusse. Tema heaks sõbrannaks sai proua Idi Vahtre, kelle perekonnaga on meie tee hiljemgi kõige paremal moel ristunud. Elasime algul lausa EPA peahoones, seejärel kusagil üürikorteris Riia maanteel, siis Komsomoli tänaval. Olin kolmekuune, kui mind pandi lastesõime. Ema pidi tööl käima, vahel tulid meile külla Tallinna vanavanemad, eriti muidugi emapoolne vanaema. Üldse on mulle jäänud mulje, et minu vanemate abielu mõjutas paljuski nende vanemate taust. Emaema oli jäänud noorelt leseks – vanaisa suri 1935. aastal südamerikkesse, jättes vanaema kahe väikse lapsega leseks. Vanaisa Hans Krüppelmann (ta ei jõudnudki nime eestistada) oli kapral Tondi kasarmutes. Pärast mehe surma kolis vanaema kallimast üürikorterist odavamasse.

Скачать книгу