LITMIR.BIZ

      Kolm meie professorit eesotsas Sulev Vahtrega üritasid hoida üleval Eesti vaimu. Seda polnudki nii vaja õhutada, sest sellest vaimust oli nakatatud kogu inter. Toast tuppa liikus samizdat’i väljaandeid, Eesti-aegset kirjandust, kuskilt hangitud väliseesti asju, lauldi vastalisi laule – olgu siis eestikeelseid, saksakeelseid või vene blatnoi-repertuaari. Kui ma veel keskkoolis arvasin, et Lenin mõtles kõike hästi ja hiljem keerati tema ideed tuksi, siis ülikoolis kadusid kõik illusioonid. Omaette asjad olid ÜTÜ sildi all toimuvad ajalooringi ekskursioonid. Lauri Vahtre rääkis, et kui isa käis muidu tusaselt kodus ringi, siis alati enne ekskursiooni oli ta nagu uuesti sündinud. Mõistagi ekskursioonil pidutseti, iga ajaloolane teab, mis asi on “sumakas”, kuid bussis peeti ka ettevalmistatud loenguid ja õppejõududelt kuulis kohaspetsiifilisi tarkusi. Ma ei tea, miks Koop sellist asja ära ei lõpetanud. Näiteks kui jõudsime Venemaa poolt tulles üle Tartu rahu aegse piiri, lasti Venemaa poole põis tühjaks. Aeg-ajalt käisid professorid ka intris tudengitega pidu pidamas ja tudengiplikasid noolimas. Neid jutte pole vist paslik rääkida. Ühe kuulsa Pälsoni joodiku, kuid äärmiselt koloriitse isiksuse Tõnu Hagelbergi teooria oli, et üks “proffidest” sai noortelt tudengineiudelt alati, teine vahetevahel, kolmas harva.

      Suur pauk oli see, kui Herbert Ligi astus komparteisse – mängus oli kateedrijuhataja koht. Meie suhete juurde nimetatud organisatsiooniga tuleb mul veel mitu korda tagasi tulla.

      Muidugi sain ma teaduskonna Eesti vaimust osa, kuid ikkagi kiskus mind “metsa poole”. 1960-ndate vaim hõljus veel ülikooli kohal. Eelmisel kümnendil oli huvitutud rohkem rahvusvahelistest teadustest. Juba mitu korda mainitud psühholoogia, orientalistika, semiootika, moodne kunst, filosoofia, lisaks popmuusika, väliskirjandus jne, mis puudutab vaid humanitaariat. Eesti asja ajamine oli muidugi vastaline, kuid seda olid ehk rohkemgi ka moodsad internatsionaalsed teadused. Täielik universaal oli Jaan Kaplinski, kelle isegi Eesti Looduses ilmunud artikleid lugesin ja konspekteerisin. Vabandan sügavalt oma teaduskonna õppejõudude ees, kuid minu tegelikud teoreetilised ja maailmavaatelised kujundajad olid mujal. Ma saan aru, et ajalugu tuligi õpetada Koobi ülikoolis võimalikult neutraalsena, lugedes agraarajalugu, adramaid, potikilde, töölisklassi rasket ajalugu. Täielik nuhtlus oli idamaade ajalugu, kus pidi teadma mingeid Indoneesia valitsejaid. Kuid nii said õppejõud kaitsta kraade, kirjutada monograafiaid. Rotaprindis anti välja uurimusi, mida siis loeti loengul ette, nii et vea näpuga järge. Meie professorid muutusid ajapikku mugavaks. Kui paarkümmend aastat tagasi koostatud loengud olid sisse töötatud, siis lasti neid samal kujul igale kursusele. Kas nad siis ei aimanud, et nooremad ja vanemad kursused intris omavahel suhtlesid? Itsitasime omavahel, et Helmut Piirimäe iseenesest pikantsed ja frivoolsed naljad Prantsuse õukonna ajaloost kordusid täpselt sama koha peal aastast aastasse. Kuid milleks riskida – dotsendi, veel enam professori palk tähendas Nõukogude ajal head sissetulekut ja laskis ehitada maja Tähtvere nn professorite linnaosa.

      Stagnatsioon oli haaranud Koobi-aegse ülikooli igast otsast ja meie, kes olime tulnud ülikooli suurte lootustega, pettusime. Kahjuks mugandusid ka paljud vastalised ja edumeelsed õppejõud. Praegusel ajal nõutakse õppejõult pidevat teadustööd, välispublikatsioone, kandideerimisel on enneolematud nõudmised, siis oli aga nii, et kui said sooja koha kätte, siis lase lõdvalt edasi.

      Siit tuleb ka meie professorite järelkasvu puudumine. Selle asemel, et luua oma koolkond, oli tunda hoiak mitte jätta kõige paremaid lõpetajaid kateedrisse ja aspirantuuri, vaid suunata Tallinna ajalooinstituuti. Helmut Piirimäe käealuseks jäi praegune suur Tartu linna tegelane Aadu Must. Piirimäe usaldas noorele õppejõule seminaride juhendamise. Alles olime olnud intris koos, aga nüüd seisis ta kohmetuna meie ees. Mingi lugemine oli meile ülesandeks antud, kuid teades, et Aadu Must juhatab seminari, ei viitsinud keegi, välja arvatud hoolikad tütarlapsed, seda läbi närida. Tuleb siis Must ja küsib: “Kes tahab alustada?” Vaikus. Siis osutab ta oma intriaegsele sõbrale Urmas Selirannale. Sellel on mustad prillid ees, ise käsipõsakil, ja vastab kurja häälega: “Ole vait, Aadu, sa ju näed, et ma magan!”

      Kursusevennad Kaupo Ahuna ja Ants Juske pärast väsitavaid loenguid.

      Mugavaks läks teiste hulgas ka meie kunstiajaloo dotsent Mart Eller, kes siiski tegi kõik, et oma õpilasi hoida, ning vahepeal tekkinud ohtu, et kunstiajaloo õpetamine üldse lõpetatakse, suutis ta vältida. Inimesena oli Eller äärmiselt tore, kuid eks ta tundis isegi, et on teaduskonnas tõrjutud, ega pingutanud eriti. See-eest lõi ta praeguses EÜS-i majas kunstiajaloo kabinetis hea atmosfääri. Praegune Brüsseli kultuuriatašee Tamara Luuk ööbis seal koos oma suure koeraga. Oli koht, kuhu peale intri sai alati minna, Voldemar Vaga aegsel suurel laual tehti igasuguseid asju.

      Enamasti aga harisid tollased kunstiajaloolased end ise. Kes istus arhiivis ja tegi tagumikutööd, kes puuris raamatukogus teooriat, kes mõtles muuseumi-, kes õpetajatööle. Tallinna Kodulinnast Tiina Mäe käe alt tulnud noorte ajaloolastega käisin minagi Raadi kalmistul haudu korrastamas. Nagu ma juba algul ütlesin, polnud mul mingit ettekujutust, kuhu oma hilja tärganud kunstihuvi kanaliseerida. Esimese kursusetöö kirjutasin veel keskaegse Tallinna profaanarhitektuurist. Kui toimus spetsialiseerumine, oli tekkinud uus eriala keskaja arheoloogia. Kui tundsin asja vastu huvi, olid kursavennad juba jala vahele saanud. Teise kursusetöö kirjutasin Mihhail Vrubelist, sest teema pidi olema seotud NSVL-i ajalooga. Linda Karlovna aktsepteeris seda, kuigi mis oli Vrubelil sellega pistmist?

      Kuid juba enne seda tuli minu haridusteel otsustav kohtumine. Seda loomulikult mitte oma ametlike õppejõudude, vaid Linnar Priimäega ülikooli kohvikus. Vabandan, et ei pea kronoloogiast kinni, sest juba olen meenutanud, et meie pojad sündisid 1976. aastal päevase vahega.

      Venitasin ülikooli kuidagimoodi lõpuni. Ajapikku tekkis ka huvi loengute vastu. Piirimäe loengud olid huvitavad ja ka aeg, mida ta luges, pakkus huvi. Piirimäe eksameid kardeti, hinnaalandust tegi ta vaid kenadele tüdrukutele. Kuna võtsin end kokku, sain isegi nelja. Hiljem, olles ise kuues kõrgkoolis õppejõud olnud, olen palju mõtisklenud, miks ma eksamil just selliseid hindeid panen. Subjektiivseid faktoreid on palju: keda sa oled näinud loengul aine vastu huvi tundmas, kes käitub eksamil ülbelt, kes lipitseb, tahes-tahtmata mõjub ka kursuse üldine tase. Nii võib mõni kehvem lend saada isegi paremaid hindeid kui mõni heatasemeline, kus latt läheb väga kõrgeks.

      Uusima ajaloo loengutel käisin usinalt põhjusel, et ajastu tuli kaasajale üha lähemale, teiseks Kaido Jaansoni emotsionaalne esitusmaneer ja suur eruditsioon. Eksamil sattus kehv pilet ja Jaanson pani kolme, kuid nähes, et ma jagan ajastut, tegi mulle ettepaneku uuesti tulla. Siis sain juba nelja. Üldse oli see piletite süsteem totter loterii. Teisel kursusel oli üks eksam, mille piletiteküsimustest jõudsin läbi närida vaid esimesed kümme, aga vedas: kõik kolm küsimust mahtusid nende sekka. Olen elus kuni aspirantuurini välja teinud sadu eksameid. Ka magistri- ja doktoritöö kaitsmine olid ju eksamid. Ja alati on olnud alandav tunne koridoris põlve väristada. Mõnel puhul aitas mitteformaalne õhkkond. Tagantjärele on isegi kahju, et kuulsa Ülo Torpatsi ladina keele loengud lasin üle jala, sest kõik teadsid, kui mitu konjakit talle tuleb tuua. Tavaliselt võttis ta eksameid vastu oma kodus. Parim lugu, mida olen kuulnud, on see, et Torpats sulgunud konjakipudeliga oma tuppa ja hüüdnud tudengitele: kes tahab kolme, matriklid ukse alt sisse! Enamik visanudki need kergendustundega. Torpats viskas matriklid tagasi ja hüüdis: “Nüüd need, kes tahavad nelja!”

      Omaette ooper olid nn ühiskonnateaduslikud ained. Millegipärast need mulle istusid, vist ikka seetõttu, et need polnud rahvusteaduste kesksed. Nendes ainetes olid mul ainult neljad-viied. Õppejõud olid muidugi pabinas, et ajaloolased hakkavad esitama ebamugavaid küsimusi, füüsikutele või arstidele võis kohustusliku punase pläma vabalt pähe määrida. Mõned episoodid on meeles. Jüri Ant luges meile NLKP ajalugu. Ta tegi seda nii osavalt, et ei valetanud, vaid jättis tõe rääkimata. Näiteks ütles Kaupo Ahuna, et ta on lugenud Saksa ajal välja antud “Eesti rahva kannatuste aastaid”, kus on pilt, kuidas Petseri räpased purjus venelased Vabaduse väljakul n-ö meelt avaldasid. Ja küsis: kas see oligi

Скачать книгу