LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pidi ta koju sõidutama, avas uksed.

      Jim vajus bussi keskosas istmele ja hakkas vilistama, seejärel tõi kuuldavale kaks-kolm madalat röhatust – see oli lärmakas ja teadlik sissejuhatus seosetutele, haledatele naljadele ning luiskelugudele, mida talle meeldis vesta.

      „Mul on üks sõber, kes tahtis pardijahiks koera osta,” teatas Jim, „niisiis läks ta ühe vana mehe juurde ja küsis, kuidas ta saab kindel olla, et saab hea koera. Vana mees soovitas sõbral koera perseauku vaadata, vaja on tiheda perseauguga koera, sest kui loom vette hüppab, ei tohi vesi koerale sisse voolata ja teda ära uputada. Mu sõber läks siis lähedalasuvasse koerakasvandusse, kus talle näidati mitut koera ning öeldi, et üks loom maksab seitsekümmend viis dollarit. Mu sõber ütles kasvanduse omanikule, et ta tahaks koeri lähemalt uurida …”

      Kui Jim juttu alustas, näis, et ta räägib endale. Aga peagi kikitasid kõik lähemal istuvad inimesed kõrvu, et teda paremini kuulda.

      „… ja astus ühe suure, sõbraliku olemisega koera juurde ning tõstis tema saba üles. ‘Oi-oi,’ ütleb mu sõber, ‘suur perseauk,’ ja astub järgmise koera juurde. Koerakasvanduse omanik tuli seepeale ligemale ja osutas esimesele koerale. ‘Mida kuradit sa mu koeraga teed?’ küsis ta. ‘Noh,’ vastas mu sõber, ‘ma vaatasin lihtsalt tema perseauku ja see on päris suur, saad aru, nii et kui ta pardi äratoomiseks vette hüppab, jookseb vesi sisse ja koer läheb põhja.’ Koerakasvataja kontrollis üle ja ütles: ‘Nojah, see auk on tõesti suur.’ Seejärel sirutas kasvataja käe välja, haaras koera munadest, väänas neid pool ringi ning koera pärak tõmbus kõvasti kokku. ‘Vabandust,’ ütles ta mu sõbrale, ‘ta oli mul enne vutijahiks seadistatud’.”

      Jim kihistas pikalt oma hii-hii-hii naeru ja hakkas seejärel järgmist lugu rääkima, ignoreerides ümbritsevate oigeid ning jäist vaikimist. Peagi kuulasid naaberistmete tudengid taas huviga ta juttu.

      Koolibuss sõidutas Jimi kolme kvartali kaugusele tema elukohast. Sealt koju kõndida oli lühike maa, kuid siiski küllalt pikk, et Jim saaks nuputada plaane, kuidas kiusata „vanaemm” Caroline’i ja „vanaissi” Pauli. Mõlemad vanad Morrisonid olid täiskarsklased ja kuigi Paulil oli nõrkus koerte võidujooksu vastu, oli tolles vanema linnaosa hubases kodus valitsevaks hoiakuks fundamentalism. Jim pilkas neid.

      Ta eiras nende palveid, et ta juukseid lõikaks, habet ajaks, rõivaid vahetaks, kirikus käiks. Ta ähvardas, et toob koju neegritüdruku ning jättis oma tuppa tühje veinipudeleid. Mõnikord ei rääkinud ta päevade kaupa, hõljudes läbi nende argipäevade nagu tabamatu suits.

      „Ta vihkas konformismi, tal oli alati igale asjale oma vaatenurk,” meenutab vanaema. „Ta püüdis meid šokeerida. Seda meeldis talle teha. Ta rääkis meile asju, millest teadis, et need meid häirivad. Me lihtsalt ei saanud temast aru. Jimmyl oli nii palju tahke. Ühel hetkel võis näha üht, järgmisel juba hoopis teist. Kunagi ei võinud kindel olla, mida ta parasjagu mõtleb.”

      Jim kõndis läbi akadeemilise kolledžiaasta silmapaistmatuna, tehes koolis vaid nii palju, kui hädapärast vaja. Tema esimese semestri hinded polnud midagi erilist: üks A, kaks B-d, üks C ja üks D.

      Märksa huvitavamad olid tulemused isiksusetestis, mille kõik uued tudengid täitma pidid. Selle põhjal hinnati Jim impulsiivseks, rõõmsameelseks, põnevust armastavaks, vastandina distsiplineeritutele ja vaoshoitutele … kuid paradoksaalsel kombel hinnati ta ka ujedaks ja avalikust esinemisest ning mõttetegevusest huvitatuks … ülikriitiliseks ühiskondlike institutsioonide suhtes … enesehaletsusele kalduvaks … ja üllatavalt macho’likuks, kui arvestada tema kirjanduslembust ning tugevust kompositsioonis ja kommunikatsioonis, nagu näitavad tema Alexandria-perioodi andmed.

      Jim võis teha virtuoosseid intellektuaalseid trikke. Kui sõbrad tema tuppa astusid, siis ta õhutas neid: „Kuule, võta mõni raamat, ükskõik milline raamat”. Tema hääl oli hooplev, kuid samal ajal puuris ta varbaga oma magamistoa vaipa – käitus nagu häbelik võlur. „Võta suvaline raamat, ava see mõne peatüki kohalt ja hakka lugema. Ma hoian silmad kinni ja ütlen sulle, millist raamatut sa loed ja kes on autor.”

      Jim osutas käega kõikjale toaseinte äärde kuhjatud ning mööblile laotud sadadele raamatutele.

      Ta ei eksinud kunagi!

      Suuremeelsem, kuid mitte vähem meeldejääv oli see, kui ta aitas üht sõpra semestri lõputöö kirjutamisel, analüüsides kiiresti ja asjatundlikult märkimisväärse koguse luulet. Teise sõbra jaoks kirjutas ta kolmekümneleheküljelise essee kuninganna Elizabethi armukesest lord Essexist, ning lisas sellele pika bibliograafia, tehes seda kõike peast.

      „Ma pidin kirjutama ning ette kandma kõne teemal ‘Moraalne rikkumatus: selle imperatiivsus meie püsimajäämisel’,” rääkis Jimi vend Andy. „Ma ei saanud isegi sellest aru, mida kuradit see tähendab. Vanemad ei lubanud mul kevadvaheajal kodust lahkuda enne, kui selle töö valmis kirjutan, ja Jim tahtis, et ma temaga välja läheksin. Töötasin selle kallal paar päeva ja viimaks võttis Jim töö ise käsile, kirjutas selle ümber ning lisas lõppu palju enda mõtteid. Ettekanne oli päris hea ja lõppes sõnadega: ‘Me tiirleme pimesi orbiitidel, abituna, üksi’. Seal oli järjest kolm või neli sellist lauset, ja kuigi see polnud päris minu stiilis, sain hindeks A.”

      Jim leidis endale Clearwateri keskkooli lõpetanute seast väikese kamba, kellega ta koos jõi. Ta jõi end tantsuõhtutel täis ja seisis siis nurgas, etendades puu rolli. Ta jõi end pidudel täis ja ükskord tekitas endale suure haava, kuid oli seejärel nii sõjakas ning solvav, et kohaliku haigla arst keeldus teda aitamast.

      Jimil polnud veel kombeks pidevalt ja palju juua. Nagu üks klassikaaslane märkis: „Näis, et ta jõi ainult selleks, et joove saavutada. Niisama ta ei joonud.” Jimi jaoks oli täiesti täis jäämine harv juhus. Kuid juba siis oli see ilmne lõõgastusvorm.

      Tähenduslik sündmus oli tema kaheksateistkümnes sünnipäev detsembris, kui ta sõjaväes end arvele lasi võtta. Jim vihkas sõjaväge kõigest hingest, ta kartis seal valitsevat äärmiselt tugevat võimukust. 1961. aastal polnud rahva seas sõjavastast liikumist. Jim ei kuulnud kunagi väljendit „sõjaväeteenistusest keelduja”. Niisiis läks ta välja ning jõi end maani täis. Perekonnaliikmed rääkisid, et üks onu, kes elas Clearwateris, päästis Jimi täbarast olukorrast, millel oleks võinud olla rasked tagajärjed. See oli nende jaoks ilmselt nii piinlik, et nad ei paljasta tänini vahejuhtumi sisu.

      Umbes samal perioodil leidis Jim pelgupaiga vanas hotellis Renaissance Gallery and Coffeehouse, mis asus palmivõsas Clearwateri ja St. Petersburgi vahel. See kujutas endast stuudiote, lavade ning siseõuede rägastikku, mis oli kolledži algkursuste jaoks mitteametlike „keelatud kohtade” nimekirjas. See tõenäoliselt alguses Jimi ahvatleski, kuid sinna pidama jäi ta luulelugemiste, folklauluvõistluste ja seal valitseva boheemlaslikkuse tõttu.

      Renaissance’i juhtis jutukas, kolmekümnendate keskpaigas homoseksuaal nimega Allen Rhodes. Pool tundi pärast temaga kohtumist sai Jim kuulda hiidromaani mahus juttu, informatsiooniuputust, mis sisaldas lugusid esivanematest, kes olid üheksateistkümnendal sajandil kujundanud St. Petersburgi, fantastiliste liialdustega seikluslugusid sugulistest vallutustest sõjaaegses pimendatud Londonis, jutte Rhodese elust Red Shawni meeste tantsutrupis, kirjeldusi kõigi galerii labürintides hiilivate kiisude perekondlikust päritolust ja seksuaalsetest kalduvustest, kogenud inimese viiteid Tampast põhjas asuvale Eedeni aia nimelisele nudistide laagrile – iga deklaratsiooni juhatas sisse väljend: „Sure või maha, see on nii uskumatu lugu”.

      Allen mäletab, kuidas ta ütles Jimile, et Jimis on midagi „erilist”, täpselt nagu Elvises. Ja ta meenutab, kuidas rääkis sellest, et kui ta sõja ajal Londonis oli ning tänavatele uitama, midagi paeluvat otsima läks, ei kandnud ta kunagi aluspükse.

      „Lao oma liha letti, rääkisin ma pidevalt kõigile. Minu jaoks toimis see alati.”

      Jim käis kooliaasta lõpul külas oma perel, kes elas nüüd San Diego äärelinnas. Kui ta juulis Clearwaterisse tagasi läks, leidis ta lõpuks kellegi, kes täidaks Tandy Martinist vabanenud tüdruksõbra ja usaldusisiku rolli.

      Mary

Скачать книгу