LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seisukorra üle.

      Jim kandis sama särki nädalate kaupa, kuni see oli nägi kohutav välja. Kord küsis üks õpetaja, kas tal oleks ehk rahalist abi vaja. Ükskord andis Clara Jimile viis dollarit, et ta uue särgi ostaks – Jim soetas Päästearmee poest rõivatüki kahekümne viie sendi eest ja kulutas ülejäänud raha raamatutele. Lõpuks üritas Jimi ema Tandy Martini ema kaudu panna tüdruku Jimi veenma. Tandy loomulikult keeldus.

      Ühel pärastlõunal oli Tandy Jimil külas, kui nad kuulsid, et poisi vanemad jõuavad koju. Jim tassis Tandy kiiresti ülakorrusele oma vanemate magamistuppa ja heitis ta seal voodisse, ajades voodiriided sassi. Tandy punnis vastu. Ta hüppas püsti ja püüdis toast välja pääseda, Jim jooksis tema kannul. Ajastus oli ideaalne. Tandy, kelle särk oli rabelemisega vöö vahelt välja tulnud, ja Jim jõudsid allkorrusele just sel hetkel, kui vanemad elutuppa astusid.

      „Tere, ema, tere, isa,” ütles Jim irvitades.

      Clara muretses Jimi „veidruse” pärast, ta kartis, et poeg on pärinud samasugust ekstsentrilisust, mis oli naise arvates iseloomulik tema vendadele. Ta ei teadnud, mida arvata, kui Jim tema poole pöördus ja ütles: „Tegelikult sind ei huvita mu hinded, sa soovid mulle häid hindeid vaid selleks, et nendega oma bridžiklubis uhkeldada.” Teinekord jahmatas ta kõiki sellega, et viskas söögiriistad oma taldrikule ja nähvas emale: „Sa matsutad süües nagu siga.”

      Ka teised imestasid Jimi kummaliste kommete üle. Ta jõlkus Alexandrias oma Clarke’i seemisnahast saabaste, puuvillaste pükste ja särgiga ringi, juuksed lõikamata, ning jättis teesklematult eemalviibiva, halvemal juhul isegi tõrjuva mulje. Mõnikord käitus ta täiesti mõistatuslikult. Kuna perekonna autot lubati Jimil kasutada väga harva, lasi ta sageli mõnel sõbral end Washingtoni kesklinna sõidutada ning jalutas lihtsalt minema, andmata mingeid selgitusi.

      Kuhu ta läks? Mida ta seal tegi? Mõned arvavad, et ta sai kokku sõbraga, keda oli kohanud mõnes neist kummalistest väikestest raamatupoodidest, mida ta sageli külastas. Teised väidavad, et ta käis salaja räpases baaris vanal Route 1 aadressil, Fort Belvoir’ lähistel mustanahalisi bluusmuusikuid kuulamas. Viimane oletus tundub tõenäolisim. Talle meeldis ja oma keldriruumis mängis ta kõige sagedamini bluusi ja spirituaalseid palasid, mis olid talletatud Kongressi Raamatukogus (samas ta väitis, et vihkab rock’n’rolli). Samuti meeldis talle jalutada Alexandria allakäinud kaldapiirkonnas ja vestelda kaide peal õngitsevate mustanahalistega. Mõnikord võttis Jim õhtuti Tandy kaasa nende „sõpradega” kohtuma.

      Veel veidramad olid Jimi öised visiidid Tandy maja juurde – ta seisis Martini perekonna aias ja põrnitses häält tegemata tüdruku magamistoaakent teisel korrusel. Tandy väidab, et ärkas siis alati üles, aga selleks ajaks, kui ta allkorrusele jõudis, oli Jim läinud. Kui tüdruk süüdistas Jimi selles, et too oli ta üles äratanud, ütles poiss, et polnud oma voodist lahkunud.

      Kogu Jimi lõpuklassi käisid vanemad talle peale, et poiss kandideeriks kõrgkoolidesse, samuti sundisid nad teda keskkooli aastaraamatu jaoks ennast pildistada laskma. Kui Jim selle vastu mingit huvi ei tundnud, panid vanemad ta Florida osariigi St. Petersburgi kooli kirja ja otsustasid, et ta elab kolledžis käimise ajal lähedalasuvas Clearwateris vanavanemate juures. Jim andis õlgu kehitades järele ja teatas seejärel, et tal ei ole mingit kavatsust keskkooli lõputseremoonial osaleda. Isa oli vahkvihas, aga Jimi see ei kõigutanud. Niisiis saadeti lõpudiplom talle postiga, kuna Jimi nimi hüüti tseremoonial välja, aga keegi ei astunud ette, et diplomit vastu võtta.

      Jimi viimane kohtumine Tandyga oli reede öösel, kui nad olid autoga Potomaci jõe ääres koos Tandy sõbranna Mary Wilsoni ja tolle kohtingupartneriga. Jimil oli kaasas kuus õlut ja kui nad hiljem Mary juurde läksid, võttis ta välja märkmiku oma luuletustega. Sellal kui Tandy märkmikku luges, hakkas Jim veiderdama, suurustades, et oli varem õhtupoolikul pool pudelit oma isa viskit ära joonud.

      Tandy oli pahane ja näitas seda ka välja: „Oh Jim, miks sa kogu aeg end maski taha peidad? Kas sa tõesti pead seda kogu aeg kandma?”

      Jim puhkes järsku nutma, langes Tandyle sülle ja nuuksus hüsteeriliselt.

      „Kas sa siis ei saanud aru,” ütles ta viimaks, „et ma tegin seda kõike sinu pärast?”

      Tandyle tuli meelde, et Wilsoni vanemad magavad ülakorrusel ja soovitas Jimil koju minna.

      „Ahhaa,” ütles Jim, „sa kardad, et ma äratan Mary vanemad üles, ma ajan su närvi, jah? Sa ei teaks, mida teha, kui nad näeksid mind nutmas, on nii?”

      Tandy neelatas ja vastas: „Ei.”

      Jim sammus ukse juurde, soovis head ööd ja väljus, sulgedes enda järel ukse. Tandy ohkas. Seejärel paiskus uks valla ja Jim hõiskas valjult: „Ma mõtlesin ümber!” Siis ta tunnistas: „Ma armastan sind!” Tandy ajas nina püsti: „Jajah, muidugi”.

      „Oh, sa oled nii ennasttäis,” pilkas Jim, kasutades sõna, mis Tandyt alati närvi ajas. Tüdruk läks turri. Jim haaras tal käest ja väänas selle valusalt selja taha. Tandy surus karjatuse alla ja kuulas õudusega, kuidas Jim rääkis, et tema arvates oleks hea mõte võtta praegu terav nuga ja tema nägu lõigata, et jääks nii kole arm, „et keegi teine peale minu sind ei vaataks”.

      Tandy ei rääkinud kunagi sellest vahejuhtumist oma emale, kuid Jimi muutlik iseloom ei jäänud proua Martinile märkamatuks. Samuti ka Tandyle. Kui nad teise keskkooliaasta keskel kohtusid, oli ta pidanud Jimi süütuks ja rõõmsameelseks. Nüüd, kõigest kaks ja pool aastat hiljem, näis poiss kibestunud, küüniline, kinnismõtteline, paheline, ja tüdruk ei mõistnud, miks ta muutunud on. Ka tema ütlused olid salvavamad ja noaähvardus osutus vaid üheks mitmest veelgi hirmutavamast vahejuhtumist, mis üksteise järel aset leidsid. Tandy ema ütles tütrele, et Jim on „eemaletõukav, nagu leeprahaige” ja palus tal selle poisiga enam mitte tegemist teha. See oli ehk häiriv hinnang, aga tuletas Tandyle ja tema emale meelde kahe aasta taguse episoodi, kui Jim oli veel Alexandrias uustulnuk.

      Jim ütles, et tal on probleem, millest ta vanematega rääkida ei saa, ja Tandy (soovides, et poiss sel juhul temaga räägiks) soovitas tal vestelda Westminsteri presbüteri kiriku noore abiõpetajaga, kes oli noorteühingu juht ja lastega suheldes „lahe”. Jim jäi nõusse ja aeg lepiti kokku.

      „Ma arvan, et ma siiski ei lähe,” ütles Jim sel päeval, kui Tandy ema ta kooli juurest peale pidi võtma.

      „Lähed ikka küll,” vastas Tandy, kes seisis ühe sõbrannaga tema kõrval. Koos lükkasid nad ta auto tagaistmele.

      Pole teada, mis probleem Jimil oli ja mida ta noorele kirikuõpetajale rääkis. Paistab, et ta ei usaldanud oma saladust kellelegi teisele ja abipastor ei mäleta sellest külastusest midagi. Nüüd, kui Jimi koolilõpp lähenes, hakkas Tandy mõtlema, kas see kaks aastat varem ilmnenud probleem võib kuidagi olla seotud „isiksuse muutusega”, mida nad mõlemad emaga oli täheldanud.

      Järgmisel õhtul Jim helistas, palus noajutu pärast vabandust ning küsis, kas ta võiks Tandyga kokku saada. Tüdruk tahtis Jimi küll näha, kuid ta oli juba mitu kuud varem lubanud kellegagi koos tantsuõhtule minna, ja arvas, et poleks ilus nii viimasel minutil seda kokkulepet tühistada.

      „Aga ma kolin Floridasse,” ütles Jim. „Homme olen ma siit jäädavalt läinud.”

      Tandy oli jahmunud. Ta kuulis kolimisest esimest korda. Vihane ja haavunud tüdruk ütles Jimile, et kahju küll, et ta sellest varem ei rääkinud, ning katkestas kõne, enne kui jõudis nutma puhkeda.

      Jim jooksis meeletuna tüdruku maja juurde, seisis Martini perekonna aias ühe suure puu all ja karjus: „Lõpuks ometi saan ma sinust lahti! Ma olen nüüd vaba! Ma lähen ära ja ei kirjuta sulle kunagi … Ma isegi ei mõtle sinust!”

      Siis nõudis Jim, et Tandy annaks tagasi päevikud, mis ta laenanud oli. Kohe. Tandy tuli välja, silmad pilukil ja huuled kokku pigistatud, ning ulatas luuletustega märkmikud.

      Pühapäeva hilisööl ärkas Tandy üles ja teadis kohe, et Jim seisab tagaaias. Ta läks allkorrusele ja kuulis tuttavate sammude eemaldumist. Ta astus akna juurde ning vaatas, kuidas tume kogu istub Morrisonide

Скачать книгу