ТОП просматриваемых книг сайта:
Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins
Читать онлайн.Название Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu
Год выпуска 2016
isbn 9789949279371
Автор произведения Jerry Hopkins
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Enne seda, kui saavutatakse vabadus, enne kui jõutakse koju, peab inimene esmalt eksima, lootusetult ekslema; kõigepealt tuleb põhjas ära käia. Enne koitu tuleb vältimatult hämarik, mida Ristija Johannes nimetas „hinge pimedaks ööks” ja Dante pidas „süngeks metsaks”. See on kangelase rännakute vältimatu osa. Ja nagu Joseph Campbell kirjutas, on see rada, mida tõeline artist peab käima. Kuristiku servani nihkumine ajendas Rimbaud’ kirjutama: „Olen tundnud, kuidas hulluse tiib minust üle lendab”. Baudelaire võitles samas sügavikust kerkivate tuultega, kui kirjutas: „Hirmuiilid tarretavad mu vere”.
Otsekoheselt „Kuristikuks” ristitud luuletuses püüab Baudelaire kirjeldada kirjeldamatut õudu, ükskõikset sügavikku. Sartre kutsus seda auku „Väljapääsmatuseks”. Jim laulis: „Mõned sünnivad rõõmu ja õnne, teised sünnivad lõputusse öhe”, ja pole erilist kahtlust, kummast Jim pärines. Morrison kirjeldas meile oma nägemusi („siin väljas, äärealal, pole tähti”) ja kutsus endale seltsi („kas kõik on kohal?”), aga meie ei suutnud seda teha ja tema ei jaksanud oodata. („Mitte mingi igavene tasu ei kiida meid koidu raiskamise eest.”) Ja ta ei astunud sammugi tagasi ega vääranud rajalt, mille saatus oli talle määranud. Teades selle hinda, teades selle ohte, kuid suutmata vastu panna kustumatule janule kõike näha, tajuda ja teha, jooksis Jim selle sügaviku servale ning avastas sealt täieliku ja piiritu vabaduse. Ja siis ta sukeldus sellesse.
Ma ei usu, et Jimi eesmärk, tema siht, tema kindel saatus oli see pime sügavik. Ma arvan, et Jim ihkas valgustatust. Aga Jim teadis, et teadmiste paleesse viiv liialduste rada on täis ühtviisi nii meeleheidet ja õnnetusi kui ka joovastust ning rõõmu. Ja meeleheidet ei tohi alla suruda, vaid see tuleb läbi elada.
Jimi suurimaks sooviks oli olla tõsiseltvõetav poeet. Tema eluajal jäid tema sõnad paljude silmis ta tegude varju. Ka tänapäeval paelub ja hämmastab meid Jimi elu, ja samas pälvib tema tegevus luuletajana viimaks väärilist tähelepanu.
Jim tegi seda, mida ihkavad paljud head kunstnikud ja mis neil edu korral saavutada õnnestub: raputada meid sissetallatud radade ning rutiinsete elude tardumusest, torkida meie teadvust, provotseerida meid reageerima (ükskõik, kas hea või halvaga) ja panna meid mõtlema. See on juba iseenesest üsna harv sündmus – me peaksime oleme tänulikud iga õnneliku juhu eest, mil meil õnnestub seda kogeda. Olge valmis, siit ta tuleb.
Eluajal nimetati Morrisoni ingliks ja võrreldi saatanaga ning peaaegu kõigega, mis jääb nende kahe äärmuse vahele. Mefistost ülima Barbie-nukuni, happeroki kuningast Miki-Hiir de Sade’ini. Ta oli kehastunud Dionysos, võõrasse kehha sattunud šamaan. Rokkstaar ja poeet. Geenius ja püha narr. Andes endast kõik, rohkem kui oodati, hämmastas ta oma publikut. Ja siis suurenes nii kuulajaskond kui selle isu ning hakkas nõudma enamat. Jim oli kasvanud üliinimeseks ning ta püüdis ootusi täita, ja tõenäoliselt see ta tappiski.
Sellegipoolest sai ta selle, mida tahtis. Jim tahtis olla nagu meteoor – ühel hetkel on ta näha, järgmisel juba kadunud, aga sel põgusal nähtaval hetkel põleb ta heledamalt kui kõige siravam täht galaktikas. Kuid samal ajal soovis Jim selle elu ajutise energia ja valguse suruda kunsti surematusse vormi. Ta polnud valmis selleks, et mõju, mida ta avaldab, on nii kestev. Ma arvan, et ta oleks rahul – ma usun, et ta oleks uhke.
Ja lõpuks, pärast Ameerika ning ülejäänud läänemaailma vallutamist, pärast seda, kui teda aheldasid kohtud ja seadused riigis, mida ta armastas, pärast seda, kui ajakirjandus teda naeruvääristas, põgenes ta Pariisi, paljude kunagiste pagulaskunstnike kodulinna, et poeedina edasi areneda. Kuid tema keha oli liiga kurnatud, tema süda liiga nõrk, ta oli juba liiga palju näinud, teinud ja joonud. Ta oli elu enda reeglite järgi elanud, ta oli sellega teenitud hüvesid nautinud, ja nüüd oli aeg arve maksta. Tema hing oli väsinud. Surm oli lihtsalt lähemal ja kergem kui Ameerikasse või selle lavale naasmine.
Jim Morrison pole surnud. Tema vaim elab edasi tema muusikas ja sõnades, särab kustumatu leegina, pimeduse ja valguse loodud igavesti hiilgava teemandina.
„Tühistage mu taassünnitellimus,” laulis ta.
Looda sa, Jim.
See pole veel lõpp.
Vibu tõmmatakse pingule
1. peatükk
Ühel kenal päeval, kui mäed Albuquerque’ lähistel paksu lumevaiba all olid, viisid Steve ja Clara Morrison oma lapsed Sandia mäestikku kelgutama. Steve oli täitevohvitseri ametis lähedalasuvas Kirklandi lennubaasis, tähtsuselt teine mees asutuses nimega Naval Air Special Weapons Facility. See tähistas aatomienergiat, tol ajal veel salapärast valdkonda, millest ta ei tohtinud kodus rääkida.
Oli 1955. aasta talv ja Jim Morrison oli mõne nädala eest kaheteistkümneaastaseks saanud. Tema õde Anne, kes oli kujunemas pontsakaks poisilikuks tüdrukurüblikuks, pidi vähem kui kuu aja pärast üheksa-aastaseks saama. Jimist mõnevõrra turskem Andy oli vennast poole noorem.
Avanes tüüpiline talvepildike: taustal New Mexico osariigi lumised Sangre de Cristo mäed, esiplaanil õhetavad põsed ja peaaegu üleni soojade mütside alla peitunud tumedad lainelised juuksed – tervisest pakatavad, paksudes palitutes lapsed, kes parajasti puukelgule ronivad. Lund ei sadanud, vaid mägituule iilid keerutasid torkivaid lumehelbeid.
Nõlvaserval sättis Jim Andy kelgu etteotsa. Anne istus Andy seljataha ning Jim mahutas ennast kõige taha. Kinnastes kätega lükkasid nad end edasi ning hakkasid peagi sahina ja kilgete saatel alla libisema.
Sõit läks aina kiiremaks. Nad hakkasid nobedalt lähenema eemal seisvale onnile. Kelk kihutas nagu rakett külmas maailmaruumis. Andy hakkas kartma.
„Hüppame maha!” karjus ta. „Hüppame maha! Hüppame maha!”
Andy kalossid olid kelgu kumerduva otsa alla kinni kiilunud. Ta üritas end tahapoole suruda, et jalad vabaks saada, kuid tema taga istuv Anne ei saanud end liigutada. Tagaotsal istuv Jim surus end ettepoole, nii et teised ei saanud midagi teha.
Onn lähenes kiiresti.
„Hüppame maha! Hüppame maha!”
Onnisein oli kelgust vähem kui paarikümne meetri kaugusel, täpselt keset kelgutajate teed. Anne põrnitses otse ette, näol õudusgrimass. Andy nuuksus.
Kelk tuiskas käsipuu alt läbi ja viis meetrit enne onni peatas isa selle hoo. Kui lapsed kelgult pudenesid, kiljus Anne hüsteeriliselt, kuidas Jim neid aina ette surus ja kelgult maha hüpata ei lasknud. Andy nuttis. Steve ja Clara Morrison püüdsid nooremaid lapsi rahustada.
Jim seisis rahuloleva näoga. „Meil oli ju lõbus,” ütles ta.
Jimi ema Clara Clarke oli üks viiest lapsest – pisut pöörane, lõbujanuline tüdruk, kelle isa oli isepäine Wisconsini advokaat, kommunist, kes oli üritanud riigiametnikuks kandideerida. Tüdruku ema suri, kui Clara oli teismeline. 1941. aastal, kui Clara oli kahekümne ühe aastane ja isa oli kolinud Alaskale, et seal puusepa ametit pidada, läks Clara Hawaiile, külla oma lapseootel õele. Ühel mereväelaste tantsuõhtul kohtus ta Jimi isa Steve’iga.
Steve oli üles kasvanud Florida osariigi keskosa väikelinnas, kolmelapselises peres, pesumaja konservatiivist omaniku ainsa pojana. Lapsepõlves süstiti talle kasvuhormoone, et tema kasvu stimuleerida, ja keskkoolis kutsus tema nõbu ja parim sõber teda „kampuse kauboiks: paipoisiks, kes oli ühtaegu energiline metodist ja samal ajal tüdrukute seas populaarne”. Steve oli neli kuud enne tavapärast aega, 1941. aasta veebruaris USA mereväeakadeemia lõpetanud. Ta läbis kursuse kiirendatud korras, kuna tulevaseks maailmasõjaks vajati uut klassitäit ohvitsere.
Steve ja Clara kohtusid umbes samal ajal, kui jaapanlased pommitasid Pearl Harborit. Nad abiellusid kiiresti, 1942.