LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ta palged värvusid tumepunaseks ning puna levis edasi kaelale ja kuklale, kuni hobusesabas patsini välja.

      „Ma’i taha muu-u-u-ud, kui musutada su kalleid taldu-u-u-u,” ütles Jim oma „väärakal” õlisel häälel, mida ta tüdruku ärritamiseks kasutas. See hääl oli täpselt selliseks kujundatud, et keegi ei saanud aru, kas ta teeb seda meelega või mitte. Jim tõstis palja jala oma kätega üles, andis sellele kiire musi ja hakkas oma nasaalset naeru kihistama.

      Buss peatus sahinal natuke maad enne galeriid. Galerii avamiseni oli jäänud veel pool tundi, nii et Jim ja Tandy läksid selle lähedale parki. Nad jõudsid alasti kummarduva naise suure kuju juurde.

      Jim sosistas Tandyle kõrva: „Kui sa kuju tagumikku musutada ei julge, oled argpüks.”

      „Jim …”

      „Noh, anna musi.”

      „Ei.”

      „Kas sa tahad öelda, et pelgad täiesti ordinaarse marmortaiese tuharatele ligineda?” küsis Jim, eputades oma sõnavaraga nagu tavaliselt.

      „Jäta järele, Jim.” Tandy vaatas kartlikult ringi. Mõned turistid tegid kujust pilte.

      „Ära nüüd punni, Tandy, pane oma suu sõõrlihas tööle. Suudle tuharalihast!”

      Tandy ägestus. „Ma ei suudle selle kuju mitte mingisuguseid osi, ükskõik mida sa ütled!”

      Tema käratusele järgnes vaikus. Tandy vaatas ringi. Kõik vaatasid teda. Jim istus mitu meetrit eemal, tehes nägu, nagu ei teaks ta, kes see tüdruk on, ja püüdis kõigest väest mitte naerma pahvatada.

      „Ma küsisin temalt, miks ta kogu aeg tola mängib,” räägib Tandy nüüd.

      „Ta ütles ‘Ma poleks sinu jaoks enam huvitav, kui ma seda ei teeks’.”

      Tandy polnud Jimi vimkade ainuke ohver. Ka tema õpetajad pidid seda taluma – eriti eakas, naiivne ja konservatiivne bioloogiaõpetaja. Jim spikerdas tema tunnis varjamatult, ja kord eksami ajal hüppas laborilauale ning vehkis metsikult kätega, tõmmates kõigi tähelepanu endale.

      „Härra Morrison!” ütles õpetaja vihaselt. „Mida te teete!”

      „Ma tahtsi’ vaid mesilast püida-a-a-a,” vastas Jim ikka laual seistes. Klassikaaslased hakkasid naerma.

      „Mesilasel on õigus segamatult oma asju ajada, härra Morrison. Palun istuge oma kohale.”

      Jim hüppas maha ja sammus võidukalt oma tooli juurde. Klassiruumile laskus vaikus. Siis aga kargas Jim üle laborilaua ja ajas „mesilast” lauaridade vahel taga ning klassiruumist välja.

      Kui Jim tundi hilines, rääkis ta detailseid lugusid sellest, kuidas teda ründasid bandiidid või röövisid mustlased. Kui ta ühtäkki klassiruumist minema kõndis ning õpetaja talle järele jooksis, siis rääkis Jim talle, et peab pärastlõunal ajukasvaja operatsioonile minema. Clara oli järgmisel päeval hämmingus, kui direktor koju helistas ja lõikuse tulemuse kohta päris.

      Jim lähenes kenadele tüdrukutele, kummardas, deklameeris kümmekond päheõpitud rida sonetist või kaheksateistkümnenda sajandi romaanist, kummardas uuesti ja jalutas minema. Pärast kooli läks ta koos sõpradega golfiväljakule (kuigi ta ise ei mänginud) ning kõndis mööda väljakuid ümbritsevat viiesentimeetrise läbimõõduga piiret, kõõludes all tormleva Potomaci jõe kohal kümne meetri kõrgusel. Kooli koridorides tervitas ta semusid: „Hei, värrrrrrrrdjas”.

      Mõnikord olid tema vembud kibestunud ja julma alatooniga. Koolist bussiga koju sõites märkas ta kord, et üks vanem naisterahvas teda vaatab. „Mida te elevantidest arvate?” küsis Jim temalt.

      Naine vaatas kohe mujale.

      „Noh,” ütles Jim, „mida te ikkagi arvate elevantidest?”

      Kui naine ei vastanud, hõikas Jim valjult: „Mis teema nende elevantidega on?”

      Selleks ajaks, kui buss Alexandriasse jõudis, olid naisel silmad märjad ja mitu täiskasvanut käskis Jimil ta rahule jätta.

      „Ma küsisin kõigest elevantide kohta,” vastas ta.

      Teinekord kohtasid nad koos Tandyga üht ratastoolis istuvat halvatut ning Jim hakkas narrimiseks tõmblema ja rapsima ning ilatsema.

      Kuigi Jim võis vahel ebameeldiv olla, polnud tal raske seltsilisi leida. Tegelikult kuulus enamik tema Alexandria seltskonnast kooli koorekihti, nende hulgas oli mitu silmapaistvat sportlast, koolilehe toimetaja (kes valiti oma klassis kõige intelligentsemaks) ja õpilasnõukogu president. Kõik nad püüdsid tema tähelepanu köita, alateadlikult jäljendades tema kõnepruuki ja kasutades tema lemmikväljendeid: „Vinge värk!” ja „Aiiii … panid mulle ära, otse munadesse!”, kutsusid teda topeltkohtingutele (millest ta alati keeldus) ja rääkisid omavahel jutte, mida kutsuti juba siis „Jim Morrisoni lugudeks”. Jimi ligitõmbavus muutus aina ilmsemaks, kuigi mitte lihtsalt seletatavaks.

      „Me olime nii kuradima korralikud,” meenutab üks tema sõpradest ja klassikaaslastest, „et kui keegi päriselt julges teha neid hulle tükke, mida meie tahtsime teha, tundsime mingis mõttes rahuldust, ja Morrison tõmbas meid ligi. Ta oli kesksel kohal.”

      Tandy Martin pakub teistsugust vaatenurka. „Kui inimene on keskkoolis ning teistest erinev … noh, näiteks mina tahtsin korporatsiooni astuda, kuna soovisin „lahe” olla, aga kuna samas teadsin, et see on lollus, siis ma ei suutnud seda teha. Mind soovitati tippkorporatsiooni ja ma läksin koju ning nutsin öö läbi, kuna teadsin, et ma pean sellest keelduma. Sain sellest hingelise haava. Kui inimene arvab, et tal on õigus ja kõik teised teevad teisiti, ja ta on kõigest viieteistaastane, noh, siis läheb nii, et ta süda murdub ja armistub. Kõik tahavad mingisse kampa kuuluda, kui nad on viieteistaastased. Jimi kutsuti astuma AVO-sse – korporatsioonide korporatsiooni – ja tema keeldus.”

      George Washingtoni nimelises koolis veedetud aastatel suutis Jim suurema vaevata hoida hinnete keskmist taset 88,32 juures ja ta sai kaks korda kiituskirja. Tema IQ oli 149 punkti. Ülikooli matemaatikatestidel oli tema tulemus üle riikliku keskmise (528, keskmine oli 502) ja veel kõrgema tulemuse sai ta suulistel eksamitel (630, riiklik keskmine oli 478). Kuid statistika ei näita eriti midagi. Rohkem näitavad raamatud, mida Jim luges.

      Ta luges ahnelt Friedrich Nietzschet, poeetilist saksa filosoofi, kelle nägemust esteetikast, moraalist ja apollonlik-dionüüsoslikust duaalsusest võis täheldada ikka ja jälle Jimi vestlustes, luuletustes, lauludes ning elus. Ta luges Plutarchose teost „Paralleelsed elulood” ja hakkas imetlema Aleksander Suurt, kuna hindas tema intellekti ning saavutusi. Jim jäljendas ka tema hoiakut: „… pea kallutatud natuke küljele, vasema õla poole …” Ta luges suurt prantsuse sümbolistlikku poeeti Arthur Rimbaud’d, kelle stiil hakkas mõjutama Jimi lühiproosalike luuletuste vormi. Ta luges kõike, mida avaldasid Kerouac, Ginsberg, Ferlinghetti, Kenneth Patchen, Michael McClure, Gregory Corso ja kõik teised biitnikest kirjanikud. Norman O. Browni „Life Against Death” asus tema raamaturiiulis kõrvuti James T. Farrelli „Studs Loniganiga”. Viimase naabriks oli Colin Wilsoni „Outsider” ja tolle kõrval „Odüsseia” (tema lõpuklassi emakeeleõpetaja arvas, et Jim oli ainuke klassist, kes seda luges ja ka mõistis). Balzac, Cocteau ja Molière olid talle tuttavad, samuti suurem jagu prantsuse eksistentsialistidest filosoofe. Jim näis intuitiivselt mõistvat, mida need keerulised mõtlejad pakuvad.

      Kakskümmend aastat hiljem räägib Jimi lõpuklassi emakeeleõpetaja endiselt tema lugemusest: „Jim luges sama palju ja tõenäoliselt enamgi kui kõik ta kaasõpilased. Aga kõik, mida tema luges, oli nii ebaharilik, et ma lasin ühel õpetajal, kes läks parajasti Kongressi Raamatukokku10, järele vaadata, kas need raamatud, millele Jim viitas, on ka tegelikult olemas. Ma kahtlustasin, et ta mõtles need välja, kuna need olid Inglismaa kuueteistkümnenda-seitsmeteistkümnenda sajandi demonoloogiaraamatud. Ma polnud neist eales kuulnud. Aga need olid olemas ja tema kirjutatud töö põhjal olen veendunud, et ta neid luges ning ainuke koht, kus ta neid lugeda sai, oli Kongressi Raamatukogu.”

      Jim

Скачать книгу