LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jälje „Rimbaud’ legend”, ettemääratud tragöödia, Ginsbergi, Whitmani ja Rimbaud’ enda homoseksuaalsus; Baudelaire’i, Dylan Thomase, Brendan Behani alkoholism ja paljude teiste kannatavate visionääride hullumeelsus ning uimastisõltuvus. Leheküljed muutusid peegliks, milles Jim nägi iseennast.

      Luuletajaks olemine tähendas enamat kui luuletuste kirjutamist. See nõudis stiilselt (ja mis veelgi tähtsam – nukralt) elamisele ja suremisele pühendumist; igahommikust palavikus ärkamist, teadmisega, et see palavik kaob vaid surres, kuid olles samas kindel, et see kannatus on ka suur au. „Poeet on nähtamatute preester,” kirjutas Wallace Stevens. „Luuletajad on maailma tunnustamata seadusandjad,” kirjutas Shelley, „… tabamatu inspiratsiooni hierofandid; nende hiiglaslike varjude peeglid, mida tulevik heidab olevikule …”11

      Rimbaud kirjeldas seda oma kirjas Paul Demenyle kõige paremini: „Poeet saab visionääriks läbi kõigi meelte pika, piiramatu ja süstemaatilise segipaiskamise. Kõigis armastuse, kannatuste või hullumeelsuse vormides uurib ta enda hinge, ta kurnab ennast kõigi mürkidega ja säilitab nende kvintessentsi. Kirjeldamatus piinas, kus ta vajab suurimat usku, üleinimlikku jõudu, kus temast saab kõigi inimeste keskel suur invaliid, äraneetu – ja Ülim Teadlane! Sest just tema tunneb tundmatut! Mis siis sellest, et ta ise oma ekstaatilisel lennul läbi ennekuulmatute, sõnulseletamatute nähtuste hävib …” Poeet kui tulevaras.

      Jim on kirjutanud kunagi „Pony Expressi”, mida ta ise kirjeldab kui „ballaadi tüüpi poeemi”, aga nüüd ta n-ö tulistas lühikeste valangutega, täitis märkmikke ülestähendustega, millest ammutati hiljem suur osa materjali või inspiratsiooni paljude Doorsi laulude tarvis. Üks poeem, mis on säilinud, oli „Horse Latitudes”. Jim kirjutas selle pärast seda, kui nägi võigast raamatukaaneillustratsiooni, mis kujutas hobuseid, keda heideti üle Hispaania galiooni parda, kui alus oli Sargasso merel tuulevaikuse lõksu jäänud:

      Kui vaikne meri loob soomusrüü

      ja ta mornid ning katkendlikud

      hoovused sigitavad tillukesi koletisi,

      purjetus ei edene

      kummaline hetk

      ja esimene loom heidetakse,

      jalad raevukalt sõudmas

      nende jäik roheline galopp

      ja pead kerkivad pinnale

      kanged

      haprad

      peatus

      leppimine

      hääletud sõõrmed agoonias

      hoolikalt viimistletud

      ja suletud.

      Paljud Jimi luuletused rääkisid nii tol perioodil ning hiljemgi veest ja surmast. Kuigi ta oli esmaklassiline ujuja, väidavad lähimad sõbrad, et Jimil oli vee ees suur hirm.

      Jim oli keskkooli eelviimasel kursusel, kui Tandy Martin läks tema koolist üle lähedalasuvasse St Agnese tütarlastekooli. Jim nägi teda, kui Tandy koduteel tema majast möödus, ning tihti jooksis ta tüdrukule järele ja nad vestlesid usalduslikult tundide kaupa.

      „Milline on sinu esimene mälestus?” küsis Tandy.

      „Olen ühes toas, minu ümber on neli-viis täiskasvanut ja nad kõik ütlevad: ‘Tule minu juurde, Jimmy, tule minu juurde …’ Ma alles õpin käima ja nad kõik ütlevad: ‘Tule minu juurde’.”

      „Kust sa tead, et see mälestus su ema jutust ei pärine?” ütles Tandy.

      „See on liiga triviaalne. Ta ei räägiks nii tähtsusetut lugu.”

      „Noh, jah, Freud aga ütleb, et …”

      Võib-olla Jim pidaski seda tühiseks, aga järgnevatel aastatel rääkis ta veel sarnastest mälestustest. Enamik olid esitatud unenägude vormis ja kõik need sisaldasid täiskasvanuid, kes sirutavad käsi väikese Jimi poole.

      Tandy ja Jim rääkisid teineteisele sellest, mis neid hirmutab, mis neid ühendab ja kelleks nad loodavad saada. Jim ütles, et ta tahab saada kirjanikuks, et ta tahab kõike kogeda. Kord või paar teatas ta, et tahab saada maalikunstnikuks, ning ta andis Tandyle kaks enda tehtud väikest õlimaali. Üks neist kujutas Tandyt päiksena, teine oli autoportree Jimist kuningana.

      Jimi maalis, nagu ka luuletas, peaaegu salaja. Ta sai vähe taskuraha, nii et ta varastas oma värvid ja pintslid, ning pärast maalide valmimist kadusid tema maalimistarbed sama salapäraselt, nagu olid ilmunud. Erootilised maalid loomulikult peideti, hävitati või kingiti ära. Kooningi12 aktimaalide koopiad värviti üle ning hiiglaslike madude sarnaseid peeniseid ning suuseksi kujutavad joonistused sokutati klassikaaslaste õpikute vahele, kust, nagu Jim väga hästi teadis, õpetajad need üles pidid leidma. Nagu ikka, jälgis Jim kõiki reaktsioone, õppides, mis mõjub ehmatavalt, mis lummavalt, ja mis ajab vihale.

      Jimi vend oli temalt kord küsinud, miks ta maalib. „Ei saa ju kogu aeg lugeda,” vastas ta Andyle. „Silmad väsivad ära.”

      Andy jumaldas oma vanemat venda isegi siis, kui Jim väga õelalt käitus. Ta mäletab kahte-kolme korda, kui nad üle välu kõndisid ja Jim korjas maast kivi ning ütles: „Ma annan sulle kümme sekundit aega …”

      Andy vaatas hirmunult Jimi, kivi ja uuesti Jimi.

      Jim ütles: „Üks …”

      „Ei,” hüüdis Andy, „ei, ei …”

      „Kaks …”

      „Ära jama, Jim, palun, Jim, palun …”

      Kui kõlas „kolm”, pistis Andy jooksma ja Jim karjus „neliviiskuusseitsekaheksaüheksakümme,” sihtis ja viskas venda kiviga.

      Tol korral oli Jim kuueteistkümneaastane. Seitsmeteistkümnene oli ta siis, kui ligines Andyle halvaendeliselt, rätikuga üles korjatud koerasitt käes. Ta ajas kisendavat Andyt mööda maja taga. Viimaks sai Jim venna kätte ja surus junni talle näkku. See oli kummist. Andy nuuksus kergendatult.

      „Ma ei jõua kokku lugeda neid kordi, kui ma vaatasin televiisorit ja tema tuli, istus mulle näkku ja peeretas,” rääkis Andy. „Või neid kordi, kui ta oli joonud kakaod või apelsinimahla, mis teeb sülje hästi paksuks, surus oma põlved minu õlgadele, nii et ma ei saanud liigutada ja lasi süljenire mu näo kohale rippuma. Ja siis hakkas ta seda allapoole laskma. Muudkui allapoole, allapoole, allapoole … kuni see rippus otse mu nina kohal. Ja siis imes ta selle uuesti üles.”

      Kui nad koos oma kodu naabruses kõndisid ja kohtasid kedagi, kes oli Andyst vanem ja suurem, ütles Jim talle: „Kuule … mu vend tahab sinuga kakelda-a-a-a … mu veli tahab sulle moll-l-l-li anda. Mis sa sellest arva-a-a-ad?”

      Washingtoni loomaaias tegi Jim Andyle ettepaneku kõndida kitsal serval sügava kraavi veerel, mis eraldas loomi külastajatest. Teine kord meelitas ta Andyt kõndima sarnasel eendil, kust võis paarkümmend meetrit allpool olevale maanteele kukkuda.

      „Kui ma seda ei teinud,” räägib Andy, „sõimas ta mind eideks, kuna ta ei käskinud mul kunagi teha asju, mida ta ise poleks teinud.”

      Jim tegi palju selliseid trikke ning sarnaselt aastatetaguse kelgusõiduga ta ei kukkunud ega saanud kunagi viga. Jim on millalgi öelnud: „Noh, sa kas usud endasse või kukud.”

      Jim tegi oma õe ja vanematega Alexandrias vähe tegemist, kodunt lahkus ta sageli hommikust söömata ja sõnagi lausumata. Õde Anne oli kõigest järjekordne lakkamatu õrritamisobjekt. Isa oli niisugune nagu ikka: kas mõtetes või päriselt eemalviibiv – külastamas Cape Canaverali enne Vanguardi kosmoselende, golfimängul mereväelaste maaklubis, piloodipaberite säilitamiseks tarvilikke lennutunde tegemas või kodus matemaatiliste probleemide üle pead murdmas, selle asemel, et pöörata Jimile nii palju tähelepanu, kui Jim soovinuks.

      Selleks ajaks oli Jimi emast kujunenud domineeriv vanem. Isegi kui Steve oli kodus, tegeles Clara pere eelarvega. Ta oli eeskujulik mereväelase

Скачать книгу