LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Clearwaterisse, et Maryt näha. Ta oli endiselt võlutud tüdruku süütusest, sisse võetud tema füüsilisest ja psühholoogilisest neitsilikkusest. Mary laulis ja tantsis. Maryle meeldis paljajalu vihmas kõndida.

      Peale Mary oli teise trimestri ajal Jimi ainukeseks lähedasemaks sõbraks Bryan Gates, kes nägi välja nagu noor Basil Rathbone13, ja nagu Jimilgi oli tal isa, kes veetis vähemalt poole oma elust sõjaväes. Kui Jim narris Bryanit, et too õpib ärinduses karjääri tegemiseks, nõustus Bryan, et see on pealiskaudne ja tobe. Bryani leebe natuur, Jimi torgetest end mitte häirida laskmine oli nende suhte vundamendiks. Polnud üllatav, et Jim küsis trimestri lõpus, kui Bryan aprillis kooli lõpetas, kas ta tahaks minna temaga koos pöidlaküüdireisile mööda USA-d.

      Jim oli juba kogenud hääletaja. Reisidel Tallahassee ja Clearwateri vahel oli ta mitu korda keeldunud autosse istumast – ükskord pärast tund aega vihmas seismist – lihtsalt sellepärast, et autojuht tundus igav. Bryan mõtles asja üle järele ja nõustus.

      Jim ja Bryan pidutsesid Clearwateris kaks nädalat ning sel ajal tegi Jim plaane, kuidas Mary pärast kooli lõpetamist juunis tema juurde Californiasse tuleb. Koos Los Angeleses olles kavatsesid nad hankida korteri ja töökohad ning astuda California ülikooli. Ja siis, rääkis ta Maryle, teeb ta teoks oma eluaegse unistuse ning astub filmikooli, et saaks oma mõtted ja fantaasiad filmiks muuta. Seejärel võtsid Jim ja Bryan suuna läände ning veetsid kuus päeva teel, mis oleks Jack Kerouacilegi au teinud.

      Alabama osariigis Mobile’is kell neli hommikul jäid nad politseile vahele14, järgmisel päeval New Orleansis sattus Jim situatsioonidesse, mida ta nimetas „hoogudeks” – tal tekkis vajadus suhelda tema arvates hermafrodiidist baarmeniga, seejärel aga lõi külge lesbile, kelle kallim võttis välja noa ja ähvardas Jimi lõhki lõigata. Ida-Texases sõidutas neid asepresidendi Lyndon Johnsoni nõbu, kes viis nad Johnsoni sünnipaika ja seejärel Johnsoni rantšosse, kus neile pakuti grillitud liha ning tutvustati Johnsoni tädiga. Nad jõudsid südaööl Juarezesse Mehhikos ning Jim vestles öö otsa oma keskkoolis õpitud hispaania keele abil mehhiklasest prostituudiga ühes kohalike joomakohas. Phoenixis võttis nad kell kuus hommikul peale tüdruk, kes ütles neile ilma pikemata: „Mul pole mõtet keerutada, ütlen kohe, et vajan meest ja vajan meest praegu,” mille peale Bryan pidi roolist haarama ning auto teeserva suunama.

      „Kuule, mees, võtame pakkumise vastu,” ütles Jim.

      „Kell kuus hommikul tahab ta meid oma korterisse viia? Ei, sina tee mis tahad, aga mina lähen nüüd siin maha.”

      Vastumeelselt järgnes Jim sõbrale.

      Kui nad järgmisel pärastlõunal Coronadosse jõudsid, oli vastuvõtt jahe. Esmalt teatas Jimi ema, et ta ei pääse enne majja, kui on lasknud juukseid lõigata. Lisaks oli ema vapustatud sellest, et poeg reisis hääletades, kuigi ema saatis talle lennupiletiraha. Hiljem tänitas ta häälekalt selle üle, et nad käisid regulaarselt San Diegos, kus Jim ja Bryan külastasid pokkerisalonge ning labaseid mereväelaste baare. Kuid kõige rohkem jahmatas ema Jimi teadaanne, et ta kavatseb Los Angelesse ülikooli minna.

      „Oota vaid, varsti jõuab isa koju,” ütles ema, „oota ainult. Ta tuleb vähem kui kuu aja pärast koju …”

      Aga selleks ajaks oli Jim läinud.

      Kolm nädalat otsisid Jim ja Bryan tööd ning pidutsesid Los Angelese idaosas Bryani sugulastega, elades sel ajal väikeses haagissuvilas. Kuid vabu töökohti polnud ning viimaks sai otsa raha, millega pidu panna, ning seikluslugu ja fantaasiad varisesid kokku. Siis helistas Jimi ema ja rääkis, et isa randub mõne päeva pärast Long Beachil. „Ma tahan, et sa tal kail vastas oleksid,” ütles ema Jimile.

      Jim pani lubadust andmata toru hargile, aga läks siiski isale vastu. Ta rääkis vanematele, et tahab Los Angelesse jääda, aga nad polnud nõus. Jim pakkus välja tosin varianti. Kõik lükati tagasi ja kaks nädalat hiljem viidi Jim Florida lennukile, piisavalt vara, et ta saaks suvekursustele registreeruda.

      Jim kolis otsustavalt tagasi oma raamatuist pungil vagunelamusse College Avenue’l ja 18. juunil registreerus nii vähestele kursustele kui võimalik. See oli igav suvi, kui välja arvata Euroopa keskaja kursus. Jim ütles oma professorile, et tahab kirjutada ühe pika töö, mitte nõutud kahte lühikest esseed, ja soovib ise teema valida.

      „See oli üsna ebatavaline, aga tundus huvitav, ja ma jäin nõusse,” meenutab õpetaja.

      Jim kirjutas Hieronymus Boschist, Hollandi maalikunstnikust, kes vaatas maailma kui põrgut, milles meie liigume justkui läbi kuradi seedekulgla, ja kellest ei teata peaaegu ühtegi kindlat fakti. Jimil oli teooria, et kunstnik oli adamiidide sekti, keskaegse ketserliku grupi liige.

      „Jimi teooria mind ei veennud,” ütleb professor, „aga tema kirjutis oli põnev.”

      Jim lõpetas ained 27. augustil, tegi viimase eksami kolm päeva hiljem ja hääletas seejärel taas Clearwaterisse, et käia rannapidudel, tantsida ning juua. 5. septembril oli ta tagasi Tallahassees, kus pani end kirja hilisrenessansi kunstiajaloo loengutele, mis sisaldasid jätkuvat Boschi uuringut, ning võttis mitu kursust teatriosakonnas: sissejuhatus teatrikunsti, teatriajalugu, näitlemise alused ja lavakujunduse põhimõtted.

      Jim kavatses luua vundamendi filminduskursustele, kuhu ta plaanis astuda Los Angelese ülikoolis jaanuari alguses. Selleks andis Jim paar päeva pärast Florida ülikooli registreerumist avalduse hinnete ülekandmiseks ning kirjutas ka oma vanale keskkoolile Virginias, et tema hinded Los Angelesse saadetaks.

      Oma neljandaks ja viimaseks Florida ülikooli trimestriks kolis Jim tuppa number 206 Cherokee Hotel’is – allakäinud võõrastemajas, mille paljud kliendid olid varasematel aastatel olnud osariigi seadusandjad, kes külastasid prostituutidest hotelliasukaid. „Cherokee polnud sel ajal enam lõbumaja,” räägib Bryan Gates, „aga selle maine püsis ja Jimi jaoks oli see kodu. Ta tundis end seal tõeliselt hästi.”

      Jim hakkas läbi käima vanematest tudengitest koosneva väikese grupiga ning mõnede õppejõudude ja professoritega, kellest enamik olid kunstiosakonna joogilembesed pidutsejatüübid. Mõne nädala pärast kolis ta Cherokeest välja ning kolis koos kahega neist ridaelamusse. Sestsaadik oli rõhk lõbusal ajaviitmisel.

      Ükskord oli Jim veini joonud ning teel laupäevasele jalgpallivõistlusele osales mängukakluses vihmavarjudega ja napsas ühelt patrullautolt politseiniku kiivri. Ta vahistati ja pandi käeraudadesse. Segaduses, mis järgnes põgenemiskatsele, kadus kiiver ära ning Jimile esitati süüdistus pisivarguses, rahu rikkumises, vahistamisele vastuhakkamises ja avalikus kohas joobes viibimises.

      Järgmisel päeval ilmus Jim Ralph Turneri, ajalooprofessori juurde, kellele ta Boschist töö kirjutas. Ta ütles, et veetis öö kainestusmajas ning kartis, et peab tagasi linnakusse kolima, kui ülikoolis sellest kuuldakse. Professor, kes sageli pidusid korraldas, oli kohe nõus aitama.

      Esmaspäeval läks Turner koos Jimiga juuksurisse, aitas tal ülikonna laenutada, käis koos temaga kohtus ning hiljem helistas dekaanile, et Jimi eest kosta. Jimile määrati trahviks viiskümmend dollarit (vajalik summa oli tal olemas, kuid ta ei tahtnud seda loovutada, seega palus ta oma emal raha saata, jättes ütlemata, mille jaoks) ning katseaeg ülikoolis.

      Ralph Turneri eestkoste, Jimi järjepidevalt head hinded ja mitme teisegi professori tunnustus päästsid ta ülikoolis karmimatest karistustest. Ta üllatas jätkuvalt kursusekaaslasi ja õpetajaid.

      Oma teatriajaloo kursuse tarvis kirjutas Jim vimkaliku töö, „Godot’d oodates” tõlgenduse kui loo USA kodusõjast, tegelasteks Grant, Lee ja Slave15. Tema lavakujunduse professor meenutab, et üks Jimi pakutud dekoratsioone kujutas lava kohale riputatud alasti, otsekui ristilöödud meesterahvast. Teine idee, näidendis „Kass tulisel plekk-katusel”, oli lava tagaseinal etenduse alguses kitsas valguslaik, mis aina laieneb, kuni haarab kogu lava ning ilmneb, et see on projektsioon vähirakust (näidendi peategelane sureb vähki).

      Siis sai Jim, kellel polnud mingit lavakogemust, ühe kahest rollist ülikooli lavastuses Harold

Скачать книгу