LITMIR.BIZ

Скачать книгу

harmoonilise skulptuuri ja dionüüsoslikult ohjeldamatu muusika vahel. Sarnaselt Nietzschega samastas Jim end kauakannatanud Dionysosega, kes oli „ilma mingi kujutlusvõimeta, olles ise ürgse puhta valu ning ennemuistse vastukaja kehastus”. Kuid kannatustele pakuti väärilist tasu. Lahendus ei peitunud mitte üksikisiku vabanemises, vaid individuaalse teadvuse ekstaatilises lahustumises „universumi ürgses loomuses” – mida Jim ja teised hakkasid Kõikehaaravaks Meeleks kutsuma.

      Dennis ja Jim võisid istuda ja arutleda Nietzsche üle tundide kaupa, vahetevahel vaielda, kuid enamjaolt teineteisega innukalt nõustuda, lugedes teineteisele ette pikki lõike filosoofi teostest. Ühel heal päeval, kui nad vestlesid Dionysosest ning meenutasid rida William Blake’ilt – „Kui taju uksed puhastada, siis näeks inimene kõike nii, nagu see on, lõpmatuna” –, kust pärines Aldous Huxley pealkiri raamatule „Taju uksed”, otsustasid Jim ja Dennis luua bändi. Nad ütlesid ühele sõbrale, et panevad oma ansamblile nimeks The Doors: Open and Closed.

      Teine Jimi kamba liige oli John DeBella, Brooklyni politseiniku edev ja tugev poeg, kes oli uhke selle üle, et luges igal aastal kakssada raamatut, ja ka selle üle, et tal on lihaseline, 180 cm pikkune keha. Ülikoolilinnakus liikus legend, et ta külastas nädala sees raamatupoode pikas mustas vihmamantlis, millele oli õmmeldud kümneid taskuid ihaldusväärsete raamatute varastamiseks. Nädalavahetustel käis ta Muscle Beachil tüdrukuid lantimas.

      Johni välimus ja liialdatud, kuid ehe üleolevus tegid temast esmapilgul Dennis Jakobi vastandi, kuid neil olid ka omad ühised jooned. Üks oli muidugi Johni armastus raamatute ja teoreetilise filosoofia vastu. Teine oli tema vanus: sarnaselt Dennisega oli ta Jimist vanem, kahekümne viie aastane. Kolmandaks tema väljendusoskus. Ja mõlemad olid katoliiklased. Kui Dennis või John hakkasid intellektuaalset juttu heietama, istus Jim lummatult.

      „Šamanism,” ütleb John. „Meid paelus šamaanlus: vaimust vallatud poeet.”

      „See huvitas meid kõiki. Osa UCLA filmitudengite filosoofiast moodustas ulma ja tegelikkuse vahelise piiri hägustamine. Üks mu lemmikütlusi oli ‘unenäod eostavad reaalsust’. Phil Oleno oli sisse võetud Jungi psühholoogiast ja me õppisime temalt palju tarkuseteri.”

      „Meil oli teooria nimega „päris väljamõeldis”, mille kohaselt elu polnud nii põnev ja romantiline nagu võinuks olla, nii et inimesed räägivad väljamõeldisi, sest kujutluspilte on parem luua. Pole tähtis, et need pole päris, tähtis on, et neid usutaks.”

      Kui neil hakkas igav, mõtlesid Jim ja John välja viise, kuidas end lõbustada. Ükskord esitasid Jim ja Phil Oleno (mõlema lähedane sõber) väidetavalt Johnile väljakutse osaleda raamatute varastamise võistlusel ülikooli raamatupoes: võitja on see, kes vehib tunni ajaga sisse suurima rahalise väärtusega teosed.

      Teine kord otsustasid Jim ja John, et otsivad mõne võõra inimese, tõmbavad end pilve ja lähevad raamatukogu muusikaosakonda, kus mängivad vaheldumisi oma lemmikplaate. Ise naerdes, rääkisid nad ühe tüdruku pehmeks, mängisid plaate, tõmbasid kanepit ja peagi hakkas John tüdruku jaoks näidendit looma. Tüdruk leidis vist, et Jim on paljutõotavam ja läks hoopis temaga kaasa, rääkides, et tema poiss oli ta rasestanud ja siis oli tüdruk suguhaigusse nakatunud, mille tagajärjeks oli emakaoperatsioon, mille tõttu ta on nüüd viljatu ja … Ta paljastas nuuksudes oma elu üksikasju. Jimile meenus Dylan Thomase lugu „Jüngrid”, kus kohtuvad juhuslikult kaks poissi, kes avastavad, et nende mõlema elu sisaldab ühtemoodi õudseid lugusid.

      Teine kord jõid Jim ja John end Lucky U baaris täis ning Jim nõudis, et nad läheksid lähedalasuvasse raamatukokku. John läks vastumeelselt kaasa ning järgnes Jimile tõttamata raamaturiiulite vahel, vaadeldes lugemissaalis tüdrukute seelikute pikkust ja sukkpükse. Kui ta sõbrale järele jõudis, nägi ta kahe raamaturiiuli vahel põrandale urineerivat Jimi. John haaras temast kinni ja hakkas ära vedama. Üks naine ligines. „Kuulge, proua,” hüüdis Jim, „kuulge, proua …”

      Oma tumedate laineliste juuste, meeldiva näoga ja laia rindkerega meenutas kolmas sõber, Phil Oleno, natuke suuremat versiooni Jimist. Ta oli kahekümne kolme aastane, kaks aastat Jimist vanem, ja sõpruskonnast ainuke, kes elas kodus – asjaolu, mis andis Jimile ja Johnile põhjust teda ikka ja jälle tögada.

      Phil oli lugenud peaaegu kõike, mis Carl Jung oli kirjutanud ja mis tema kohta oli kirjutatud. Kodus tema toas olid riiulil kõik Jungi raamatud, kus paljud read olid paksu musta pliiatsiga alla joonitud. Jung polnud Jimi lemmikpsühhoanalüütik ja pärast mõne filmi vaatamist meeldis talle Philiga vaielda selle üle, kuidas filmi autori sümboleid saaks tõlgendada jungilikult või Jimi arvates ferenczilikult.

      Sarnaselt Jungiga oli ka Sandor Ferenczi üks Freudi lähedasi, kes temast lahti ütles, kaldudes freudismist kõrvale pigem metoodika, mitte teooria poolest. Kui Freud soovitas oma patsientidele sugulist karskust, väites, et see keskendab nende sugutungi mineviku hingelistele läbielamistele, siis Ferenczi läks keeluga veel kaugemale, püüdes ravitavaid veenda hoiduma söömisest, joomisest ja ka roojamisest ning urineerimisest. Seejärel kaldus ta teise äärmusse, armastuse ja sallivuse poole, uskudes, et neurootilised on need inimesed, keda vanemad ei olnud kunagi armastanud või omaks võtnud, ning nad vajavad tegelikult armastust, soojust ja hellust.

      Nagu üldiselt psühhoanalüüsist rääkides tavaks, olid vestlused täis seksuaalseid viiteid, sageli puudutades laia valikut neuroose, fetišeid ja hälbeid – alates hermafrodismist ja nekrofiiliast kuni masohhismi, sadismi ning homoseksuaalsuseni. Nii et kui Jim ja Phil koos filmi tegid, polnud nende teemavalik üllatav.

      Nad olid rääkinud mitme filmi tegemisest. Üks oli Phili idee järgi film mingist episoodist Rimbaud’ elust, ja ta küsis Jimilt, kas talle meeldiks selles peaosa mängida. Teine idee oli Jimi ettepanekul kujutada kuulsat lõiku Nietzsche elust, kus ta satub peale mehele, kes peksab hobust, ning takistab peksjat jõuliselt. Lühifilmi helitaustaks pidi Jimi sõnul olema aplaus. Kumbagi filmi tegemisest ei saanud asja. Lõpuks tegid nad üldsegi mitte intellektuaalselt pretensioonika, vaid hoopis naljafilmi.

      Jim ja Phil võtsid kaameratehnikast, valgustusest, helist ja montaažist vaid sissejuhatavaid kursusi, kuid isegi algajatelt eeldati filmikoolis, et nad kasutavad kõiki oma hariduse ja kujutlusvõime vahendeid ning teevad ühe filmi. See ei pidanud olema pikk, keeruline või isegi hea, eesmärk oli tudengile õpetada töövahendite kasutamist. Tegelikult Phil oma filmi ei teinudki, vaid täitis nõude sellega, et aitas psühholoogia esmakursuslastel teha filmi, mis valmis ülisalajastes tingimustes ja pidi edaspidi jääma osakonna seifi. Film oli mehest ja naisest, kes on mõlemad alasti ning simuleerivad armatsemise asendeid ja tegevusi. Phili abiga hankis Jim endale lõike filmist, lõikas nad pingestavas järjekorras kokku ning pani taustamuusikaks Raveli „Bolero” lõpuosa. Filmi linastusel olid tudengid vaimustuses ning suurem osa õppejõude ja professoreid vihased. Jimile öeldi, et ta väärib madalaimat hinnet ning ta lahterdati pahandusetegijaks – määratlus, mille tõttu pandi ta järgmisel semestril kirja spetsiaalsele „probleemsete tudengite” seminarile.

      Tudengifilmide linastused toimusid kaks korda aastas, iga semestri praktilise kursuse lõpus. Teised linastused toimusid sagedamini, tavaliselt reedeõhtuti. Lähedalasuvatest filmistuudiotest külla kutsutud professionaalid näitasid mõnd oma filmi ning sellele järgnes – vähemalt nii eeldasid külalised – sõbralik vestlusring. See programm lõpetati, kui tudengid ei suutnud külalisesinejaid kiusamast hoiduda.

      Nende linastuste ninamees – tudeng, keda peeti üldiselt süngeimaks, häälekaimaks ja küünilisimaks – oli ka üks Jimi lähimaid sõpru, neljas kuldse ajastu põlisäärmuslane, sõnakas blond Mefisto nimega Felix Venable. Felixi kirg alkoholi, tablettide ning öö läbi kestvate jutuajamiste vastu meenutas Jimile üht peategelast raamatust „Teel” – Dean Moriartyt. Kolmekümne nelja aastane Felix oli filmikooli vanim üliõpilane. Ta oli jõudnud UCLA-sse pärast kolmeteist aastat töötamist juhuametites, muu hulgas jõudis ta olla pikka aega bussijuht ja teetööline. Suurem jagu töökohti jäi San Francisco ümbrusse, kus ta käis ka California ülikooli Berkeley harus aastatel 1948–1952, kuigi kool jäi lõpetamata. Sellele vaatamata võeti ta probleemideta UCLA-sse vastu, võib-olla tema Berkeley hinnete pärast, millest pooled olid A-d ja pooled F-id ning

Скачать книгу