LITMIR.BIZ

      Peterburi kolides arvasin end kingituse olevat. Ja veel täieõigusliku kingituse – ei kolinud ma ju niisama jonni pärast. Ootasin linnalt avasüli vastuvõttu, soola-leiba ja kummardusi maani ja muud träni traditsioonilisest venelikust külalislahkusest. Sain hoopiski ellujäämistesti kahvatu jäänuki – linnal polnud hetkel varnast võtta tõelist viletsust, blokaade, nälga ja surma –, kuid isegi sellise naeruväärse pinge all murdusin.

      Järgmise kolme aasta jooksul tundus mulle, et kogu Peterburi koosnebki ainult kalestunud väikestest inimestest, kes on kaotanud usu ja elurõõmu, kes oskavad ainult ärbelda, süüdistada ja mul lihtsalt ees olla. Kolm aastat elasin veendumuses, et olen ainulaadne väike, pehme ja karvane kassipoeg, et just minu ja ainult minu elu on muutunud väljakannatamatult keeruliseks. Kolm aastat sõimasin ümbritsevaid väikesteks inimesteks, mõistmata, et olen ise väike inimene ega soovi enda ümber näha midagi peale halva. Kolm aastat ulgusin: „Näidake mulle head venelast!”, väärtustamata ühtegi hinge minu ümber. Kui sattusin tabavale anekdoodile „väikesest inimesest”, kes sõidab külmal õhtul trollis koju, nördinult mõttes nimekirja pidades: boss – siga, naine – lehm, lapsed – tohmanid, ämm – uss, teadmata, et tema selja taga seisab nõutu ingel, kirjutab kõik üles ning imestab: „Jälle talle vaja kinnitust, et boss siga ja naine lehm… Mis teha, vaja hoolealuse soove täita…”, ei tabanud ma sarnasust endaga, vaid noogutasin kõiketeadvalt – sellised nad ongi, ja ise ei mõista tuhkagi. Appi, kuidas ma tahan normaalsete inimeste keskel elada!

      Palun neid musti prille järgmisi peatükke lugedes arvestada.

      Sellist mõtteviisi toitis ka jõudeelu, kuid mitte naudisklev-lebasklev laisklemise aasta, vaid kannatajalike ja dramaatiliste ohete aasta. Esimestel nädalatel oli veel jaksu äraminevale kaasale lahke ilmega „taa-daa” öelda, ja, kujutagem ette ebainimlikke pingutusi, jõuda õhtuks isegi õhtusöök lauale tekitada, kuid kevade alguseks vaprus kadus ning „teie alandlik teener” (nagu meeldib vene grafomaanidel väljenduda) langes sügavatesse kannatustesse. Ikka vene moodi: Gontšarovi17 igavikustatud obloomovlusse. Oblomov oli tark mees, teadis, kui keeruline maailm on, ning pidas aina plaane, kuidas ohjad enda kätte võtta ning kõik korda teha. Oli keskpäeva paiku valmis jalad voodist välja tõstma ning lausa sussidesse toppima, kui paraku meenus järgmine ebaõnnestumine elus, mis sundis tagasi voodisse kurva saatuse üle mõtisklema. Nii minagi. „Ah, ma pole vajalik, ah, kuidas sellega hakkama saada, ah, oleks pidanud koju Eestisse jääma, aga kui keeruline oleks siis Borjal, ei, pigem kannatagu mina!” Ainukese vahega, et minu obloomovlust ei toitnud kusagil Kesk-Venemaa avarustes paar mõisatäit talupoegi, kust majavalitseja saatnuks mulle kopsakat ülalpidamist. Kahju, ehk pidanuksin spliinitava laiskvorstina kauem vastu.

      Elasin põhjalikult sisse väikese inimese ossa. Lamasin mureliku näoga ikka edasi diivanil, jalutasin sama hädalise pitseriga mööda Gribojedovi kanalit, Dostojevski-Peterburi keskset solgivoolu, kus viirastusid aina kirjanduslikud tegelased: siin viskus Afrosinjuška18 lögavette, siin elas too, minestas teine, kirjanduslikud pildid segunesid tänapäevaga, ning kõik tundus hall, umbne, kitsas, räpane, mida iga korraga vaatasin üha süveneva ükskõiksuse ning osavõtmatusega, sest veendusin aina rohkem oma elu mõttetuses ja vaevalisuses.

      Ja siis leidsin töö.

      MIKS VÖÖTORAV ON LIND

      Seadsin selle laulu oma kontoritöö algusaegadel äratuskellaks, et pimedatel ja lootusetutel talvekuudel, mil kuue paiku hommikul külmast värisedes liikmeid teki alt välja ajasin, vasardaksid peas refrääni iroonilised sõnad „Sul vedas, sa pole selline nagu teised, sest sina töötad ju kontoris…”.

      Oeh, vedas jah…

      Venemaa noorte seas on 21. sajandi esimese kümnendi lõpuks kujunenud enneolematu olukord: peaaegu 60 protsendil 25–35aastastest inimestest on kõrgharidus, nende ettevalmistusele vastavat tööd leidub ühiskonnas aga vaid pooltele. 2008. aastal, mil esimest korda mõttetuks paberiladujaks vormun, kannab kontoritöö Venemaal ikka veel prestiižse ja tulutoova tegevuse hõngu. Tänapäeva Akaki Akakievitšid20 astuvad ärikeskuse lävepakust üle hardalt ning toovad teadlikult töö mõttekuse ohvriks staatusele. Noored haaravad võimalusest 20 000 rubla ehk umbes 450–500 euro eest kuus kontoriplanktoniks saada, samas kui kaks korda suurema palgaga marsruuttaksojuhtideks lähevad „mägede lapsed”. Kontoriplanktoniks ajab inimesi unistus pääseda keskklassi hulka. Tulu oma kontoritööst nad keskklassi vääriliseks aga ei loe.

      „Mis tähendab, kokku hoida ja puhkusereisiks odavaid pakkumisi otsida? Mis tähendab, osta auto pangalaenuga? Mis tähendab, üürida korterit või, jumal hoidku, võtta 20 aastaks hüpoteeklaen? Ei, see pole keskklass,” seletab oma veerandsajandist seitse aastat Peterburis veetnud noor avalike suhete spetsialist Olja.

      Istume peale pikka tööpäeva imehubases kohvikus, vabandust, art-kohvikus Sunduk (Laegas) Furštadti tänaval. Peterburis on populaarne lisada paiga nimele igasuguseid pseudoeksootilisi või peenutsevaid lisandeid. Enamjaolt on need pisikesed, kahe-kolme ruumiga keldrikorruse-paigad, milles on madalad võlvlaed, tellisteni puhastatud seinad ning tarbekunsti üleküllus. Laegas näiteks mahutab seintel kõiksugu nikerdisi, igale vabale ruutsentimeetrile on midagi nupukat riputatud: kõrgbareljeefkäed ja – näod, uisud, linnutopised, pooleks saetud kontrabass, seinamaalingud, vinüülplaadid, vanad kellad ja kõikvõimalikes vormides laekad. Selliseid kohvikuid leidub Peterburis sadu ning igaüks pakub omamoodi elamust. Kultuurihuvilistel tasub kindlasti sammud seada Itaalia tänaval taasavatud legendaarsesse paika Hulkuv Koer. See on kunstilis-kirjanduslik kabaree, mis oma vabaduse atmosfääriga andis tugeva tõuke kirjanduselu õitsema puhkemisele eelmise sajandi algul.

      …Istumegi niisiis hubases kohvikus Sunduk ning Olja seletab. Ma ise küsisin ja nüüd hämmeldun. Olja veendumuse järgi peab keskklassil olema hulganisti kinnisvara ning raha jätkuma mitte ainult igapäevaste põhivajaduste rahuldamiseks (milleks on poodlemine butiikides, gurmeetoit, koristaja kodus jne), vaid ka puhkusereisiks soojale maale 3–4 korda aastas ning laste saatmiseks vanavanematega mõnda Vahemere-äärsesse kuurortlinna. Ma ei tee nalja.

      „Kullake, kui paljud üldse endale sellist elu lubada võivad?” imestan siiralt.

      „Häh, mina tean küll mitut! Arvad, et on normaalne, kui riideid saab osta vaid pärast palgapäeva ja pool sissetulekust kulub laenude tagasimaksmiseks?”

      „Ma ei teadnudki, et sul nii palju laene kaelas on,” kommenteerin.

      „Ei

Скачать книгу