Minu Peterburi. Optimismi lühikursus - Mailis Hudilainen

Скачать книгу

väiklane kooner. Jälle tilk minu süütundekoormasse, et ma nende „meestepäeva” (mida mina kutsun Eesti iseseisvuspäeva eelõhtuks) vapralt boikoteerisin. Tundub, et paljud ostavad ennast selliste rahapaigutamistega ära piinlikkusest, mida paratamatult tunned, kui sulle teenimatu kingitus ulatatakse.

      Aga jah, 8. märts on Venemaal endiselt väga au sees. Siin on üldse kombeks riiklikel pühadel kogu rahvast suurejooneliselt reklaamplakatite ja teadaannetega õnnitleda. Olen vist antipompöössusesse nakatunud, sest iga kord on piinlik kuulda metroos püüdlikult piduliku hääletooniga esitatud tervitust: „Kallid naised! Õnnitleme teid rahvusvahelise naistepäeva, kevade esimese ja kõige helgema pidupäeva puhul! Soovime…”, ja järgneb pikk nimekiri imalatest soovidest.

      Levinud omamüüdi järgi armastavad venelased pidustusi niivõrd, et kasutavad iga ajendit töö peo vastu vahetada. Tahtmata stereotüüpi tugevdada, pean mainima tähtpäevade pidamise traditsiooni töö juures, koolis, kursustel, igas kohas, kus käiakse enam-vähem regulaarselt kohal. Siia hulka kuuluvad ka juhataja sünnipäev, ettevõtte sünnipäev, iga töötaja sünnipäev pluss ametipüha (neid on välja mõeldud igale ametile) ja kõik muud sada seitsekümmend püha, mis on kalendrisse märgitud. Viisakamates kohtades tehakse väljasõite ja broneeritakse restoran, väiksemates korraldatakse lookas pidulaud kontori köögis või konverentsiruumis. Veel surutakse peale kohustust „проставляться” iga vähegi olulise isikliku sündmuse puhul, ametikõrgendusest lapse sünnini, ning tähendab see toidukraami ja alkoholi tassimist töökohale, et kõiki oma õnne puhul kostitada.

      Niisugustel koosviibimistel ei saa ma lahti piinavast küsimusest, kas kellelgi üldse tore ka on või viibivad kõik siin kohusetundest. Annavad kohusetundest raha toidu ostuks, ohverdavad vaba aja, pingutavad viisakaid tooste ja vestlusi… Mina küll.

      Satun kord ühe väikese, 12 töötajaga firma kolmandale sünnipäevale. Tööpäeva lõpuks on toodud kontorisse kaks torti, pitsad ja salatid, mis laotakse ainsale selleks kõlblikule pinnale printeri kohal kõrguval kitsal letil.

      Naised siblivad: üks lõikab torti, teine tõstab salvrättidele pitsalõike, kolmas ahhetab, et kuidas nad küll salateid söövad, ning kamandab veel kellegi kõrvalolevasse poodi papptaldrikute järele. Sekretär Aljona tuleb vetsust oma pestud tassiga ning valab kõikidele mahla.

      „Tulgeeee!” hüüab siis.

      Kohalolevad kaheksa töötajat kogunevad poolringis leti ümber ning võtavad plastist topsid kätte. Kõik on pidustuseks valmis.

      Aljona koputab direktori uksele ning pistab nina tema kabinetti: „Nikolai Anatoljevitš, äkki teeksite meile teene ja võtaksite tööst pausi, me ei saa ju teieta tähistada. Tahaksime teid tähtpäeva puhul kostitada…”

      Direktor tõuseb, kohendab püksirihma, viskab pintsaku selga ning sammub välja. Aljona ulatab talle mahlatopsi.

      „Mis? Aga šampus! Kes siis šampuseta tähistab?” tõrjub Nikolai Anatoljevitš pakutu naljatleval häälel tagasi.

      „Me oleme autoga,” vastab kõikide eest müügidirektor.

      „Kes on autoga, kes autojuhiga,” vastab koketselt juhataja ning vaatab ootavalt Aljonale otsa. Sekretär sööstab pokaali otsima, üks meestest avab šampusepudeli. Teised seisavad vaikides, vaatavad, kuidas pitsa külmaks läheb.

      Õige klaasi õige joogiga kätte saanud, ütleb firma esimene mees väga tõsisel häälel toosti:

      „Et siis, kallid, mis ma teile öelda tahan? Selja taga on keerulised ajad. Veel raskem on ees. Loodame, et meie konkurendid varsti närbuvad ja ametnikud teevad õiged valikud – nii saame ka järgmisi sünnipäevi tähistada. Muidugi, kui emaettevõte kokku ei kuku. Hurraa!”

      „Hurraa!” tõstavad kõik klaasid ning sirutavad käed toidu poole. Järgmised kümmekond minutit seistakse ja süüakse vaikuses, vahele kõlab paar tühja repliiki. Kõhud täis, võib alustada näitemängu järgmist vaatust.

      Müügidirektor võtab pintsaku põuetaskust kaardi, avab selle ning deklameerib pidulikult:

      „Kallis Nikolai Anatoljevitš! Tahaksime sellel tähtsal päeval väljendada oma tänulikkust teie andeka juhatuse, paljude ohvrite ja pühendumise eest ning lubage teile tänutähe märgiks üle anda see väike meene…”

      „Oh, olen meelitatud,” vastab direktor siiral toonil ning hüüatab: „Ooo!”, kui näeb poole meetri kõrgust pakki leti alt välja ilmumas. Avab selle… Tadaa! See on direktori pidulik portree rikkalikus raamis.

      „Aitäh, ei osanud oodata! Eks ole teiegi firmasse panustanud. Muidugi leidub palju puudujääke, ja, ise teate, et võitlus laiskuse ja hilinemisega pole kaugeltki lõppenud. Arvan, et targad mõistavad, miks meil kaamerad nurkadesse ilmunud on, he-hee,” itsitab ta. „Arvan, et võin loota, et järgmisel aastal te mul nii palju närvirakke ei tapa, eks ole. Aga ei, täna on pidupäev, ei räägi halvast. Mis siis ikka: minu firma on tubli! Kolmekordne hurraa!”

      „Hurraa, hurraa, hurraa,” vastavad töötajad, seekord naeratades.

      Kokku kestab kogu pidu ligi nelikümmend minutit, mille jooksul jõutakse veel süüa, kõikuda jalalt jalale ja kohmetult suud kõverdada. Direktor räägib paar nalja, üks naljahambast projektijuht samuti, teised lihtsalt kuulavad. Kui Nikolai Anatoljevitš ütleb lõpuks aitäh ning taganeb oma kabinetti, korjatakse kasutatud plastnõud letilt nobedalt prügikotti ning igaüks kaob oma suunas…

      Venelaste suhtumine aega nähtub kõige paremini keelekasutusest. Kunagi pole miski täpselt, alati ikka ringis, paiku, ajal. Hommik algab iga inimese ärkamisest ja kestab tema tööle saabumiseni, õhtu algab töölt lahkumisega. Nii teretabki äi Gena kahe paiku pärastlõunal vabakutselist poega Borjat, kes on öö läbi tööd teinud ja just ärganud, sõnadega „tere hommikust”, ja kui mulle töölt kell kaheksa õhtul või kümne ajal hommikul helistatakse, kuulen algatuseks ikka „tere päevast!”.

      Viieteistminutilist hilinemist ei peeta siin üldse hilinemiseks ja et koosolek algab täpselt määratud kellaajal, on erand. Jurist Nataljalt kuulen tihti: „Koosolek algab kuuest, loodan, et poole seitsmeks saab läbi, nii et kohtume kell seitse.” Kuus nelikümmend saan kõne: „Me pole veel alustanudki ja inimesed näevad mornid välja – kardan, et koosolek venib üheksani, nii et sõitke koju.”

      Hilinemise kohta kasutatakse kahte sõna: опаздывать ja задерживаться, millest esimene on hilinema, teine aga raskesti tõlgitav „tulekuga viivitama kaalukatel asjaoludel, miski takistab mind tulemast”. Eelkõige peaks задерживаться tähendama, et keegi või miski tõesti hoiab kõnelejat kinni, kuid palju toredam on seda kasutada, kui ise aja arvestamisega ämbrisse astusid. Kui inimene teatab sulle pool tundi enne kokkulepitud aega, et задерживаюсь, siis tema arvates pole midagi hullu juhtunud. Hilinemine tähendab midagi kaalukamat – ikka üle poole tunni. Kuid kedagi see närvi ei aja. Välja arvatud mind, muidugi.

      Inimeste hämara ajataju tõttu pole ka ükski kokkuleppe kindel. Esimest korda puutusin sellise voolavusega kokku Borja kaudu. Tema sõber helistab hommikul, et õhtul midagi koos teha. Arutavad pikalt ja laialt, otsustavad: „Helistame.”

      Mina higistan kõrval, sest ei tea, kuidas päeva planeerida. Õhtul ei helista kumbki. Borja arvates probleemi pole. Ta kehitab õlgu ja kordab: „Võta vabalt, see on ju mugav!”

      Sõprussuhetes võib aru saada, ehk on tõesti inimestel nii mugavam. Kuid kuidas sellise ajatunnetusega tööd teha?

      Väidetavalt jätab see võimaluse dünaamiliseks manööverdamiseks, et lõpuks kõikidele sobivaim variant leida. Elatakse veendumuses, et on mugavam helistada teineteisele seitse korda, ühel kotis pitsat, teisel pakk pitserit vajavaid pabereid, et lõpuks otsustada homse kasuks, ning keegi ei garanteeri, et homme on see konkreetne homme, mil dokumendid pitseeritud saavad.

      Ei taha väita, et samasugune suhtumine käibib kõikjal. Tädi Ellen töötab näiteks

Скачать книгу