LITMIR.BIZ

      Paraku võib siin nõukogude ajal magalatega rikastunud linnas ülihästi elada ka ajaloo ja kõrgkultuuriga kokku puutumata. Räägin ühele neljandat põlve peterburilannale BDTs ehk Suures Draamateatris (Peterburi uhkuse ja au kantsis) etenduvast lavastusest ning tema, kullake, pärib vastu, kas ma tõesti kavatsen mingi teatritüki pärast Moskvasse sõita. Mu täpsustuse peale kehitab ta siiralt õlgu: „Arvasin, et see on Moskvas.”

      Või teine juhus. Ületame Borja ja tema tädiga Paleesilda ning arutame Borjaga meile näkku vahtiva Kunstkamera remonti. „Kus see hoone õigupoolest ongi?” sekkub tädi. Mis parata. Tädi on täiesti tavaline külaelanik, kelle ema kolis linna, unustamata oma külapõhimõtteid kaasa võtmast. Ta ajab oma asju rahulikult, linna hõngu tajumata, nagu ajaks neid kusagil Tveri oblasti Terpilovo külas, kust tema ema pärit oli.

      Kes aga seda hõngu peaaegu füüsiliselt näevad, on teatud sorti tundlikud naisterahvad, loomuselt meie sajandi mõisaprouad Ranevskajad14. Uusrikkad naised, kelle materiaalse elujärje eest hoolitseb abikaasa, on niivõrd lummatud tõelise Peterburi hõngust, et püüavad seda viljeleda või kasvõi matkidagi, ent ei võta arvesse selle vaimseid lätteid. Minu hea tuttava Tamara suguste naiste toiteallikas on hoopis mujal – kallites Kuurordi linnaosa15 häärberites, maniküür-pediküür-juuksur-massöör päevakavas… Nendele on Peterburi hinge näitajaks spliin ja kõige labase (loe: materiaalse) sõnaline eitamine. Nad üritavad kultiveerida oma sisemist kurbust üllaks maailmavaluks ning saada sel moel osa käest lipsavast maailmast.

      Uus-Ranevskajad ka tegutsevad: korraldavad salonge, õhkavad, kohtuvad ülalkirjeldatud Olga Georgijevnatega art-kohvikutes, vestlevad Šemjakini16 viimase näituse avamisest ja Lenfilmi konkudes esitatud eksklusiivlavastusest kahekümnele vaatajale, vangutavad pead Peterburi luule surma üle, naeratavad harva ning alati läbi vestluspartnerile mõistatuslikuks jääva kurbuseloori. Ning vaid suure saladuskatte all tunnistavad südamesõbrannale, et tselluliidimassaaž ei mõju hästi ning uue auto valik olla väljakannatamatult piinarikas, sest türkiissiniseid Mercedese kabriolette ei valmistata enam isegi tellimuse peale.

      Nendegi vaimne kannatus seisneb sobitumises, ihas vajalik olla. Mu sõbrannat Tamarat hoiab murdumast huvi elu vastu, vastutustunne pere ees ja jätkuvad oma koha otsingud. Ta ei vannu alla omaenda peas loodud raskustele, erinevalt teise Peterburile väga iseloomuliku elanikeklassi käitumisest. Ma nimetan seda klassi Dostojevski-kastiks. Paigaks, kuhu Peterburi koristab kõik need, kes pole nõus oma kohta ise otsima, vaid ootavad linnalt kingitusi.

      Ma ei loe tänapäeva Peterburi Dostojevski-inimesteks neid, kelle kohalolekust annavad tunnistust kopitanud madratsid iga suurema põõsa all või spetsiifilist aroomi levitavad mahajäetud autologud, soojenduseks sinelid akende peal. Tänapäeva Peterburi Dostojevski-kangelane on magalarahvas.

      Magalainimene ei vaatle lumehelveste liuglemist pimedasse sisehoovi avanevast köögiaknast, ei mõtiskle oma lapsepõlvemajade ainulaadsest hõngust ega kritselda oktoobrihalli Fontanka kaldapealsel külmunud sõrmedega luuleridu. Tema kiitsaka akna taga kasvavate puude oksad ei moodusta miskipärast luulelisi mustreid, trepikoja keldrist lahmatav niiskuse ja hallituse lõhn ei pane mõtteid minevikuradu rändama, vaid kõneleb halbadest oludest ja valitsuse ükskõiksusest rahva vastu. Külmunud sõrmed pistetakse kiiresti taskusse, sajatades halba kliimat. Tema maailm koosneb igapäevasest rütmist kodu-marsa-metroo-töö-selvekauplus-kodu-teler, millesse mahub vähe ülevat ja igavest. Magalainimest ümbritseb stampmööbel, maitsevaeste hiigelliiliatega akvamariinsinine tapeet, hermeetilised plastaknad (heal juhul), roosilõhnaline õhuvärskendaja, millega püütakse üle trumbata kõrbenud poolfabrikaatkotlettide ja kassivetsu lõhnad, träni koguvad rõdu lisameetrid – ning keegi ei üritagi seda poetiseerida.

      Elu on raske, aga mitte sellepärast, et tuntakse end kõige vaesemalt elavate inimestena maailmas, vaid seetõttu, et elu eesmärk on ellu jääda, mitte elada. Kui latt on seatud nii madalale, siis… mida’s linnal sellega peale hakata. Ta pakubki vaid ellujäämisvõimalusi ja kuhjaga ettekäändeid tunda viha ning kogeda ülekohtutunnet. Levinud nalja kohaselt: „Ühtedes tekitab Peterburi vaimustust, teistes – ägedaid respiratoorseid haigusi.”

      Vene mentaliteedis on tugevalt juurdunud õigeusust pärit suhtumine, et väike inimene on hea ja hingelt puhas. Hea just seepärast, et ta on vaene. Rikkus ei saa olla ausalt või teiste rõhumiseta kogutud, teda peab häbenema, vaesus on aga hingeülluse näitaja. Sellega väike inimene end lohutabki. Paralleelselt psühholoogilisi komplekse hinges poputades.

      Väikese inimese etaloniks kujuneb mulle kiiresti äi Gena – iseenesest tavaline, vaat et tubli ja tore tegelane, minu jaoks aga kõige ärritava kogum. Ta sobib imehästi „väikese inimese” definitsiooni alla: madala sotsiaalse staatusega, eriliste võimeteta ning tahtejõuta, rahulolematu kõige ja kõigiga, seejuures heatahtlik. Kuulen kiiresti Genalt kogu loo, miks ta elab nii, mitte teisiti. Küll ta bravuuritseb, et riik ja ajaloolised

Скачать книгу