Minu Peterburi. Optimismi lühikursus - Mailis Hudilainen

Скачать книгу

pole võtta aga kuskilt, sest ta ongi teistsugune, ükski pesuvahetus seda ei varja.

      Tusane välismaalane ehitab seepeale endale ümber turvalise expat’ide võrgustiku, eemaldub kontrastide kavalkaadist ja matab maha lootuse kunagi õige Peterburiga tutvust teha. Või viskab läkiläki nördinult porri, tallub sellel ja sõidab pahuralt koju tagasi: „Ei ole võimalik Peterburi või venelasi mõista. Ei näita end, raisad.”

      Erinevalt pettunud välismaalasest oli minu maskeering saabumisel täielik. Kommete ja kultuuriga kursis isiklikult, lapsepõlvest ja vere kaudu, keele poolest venelasest eristamatu. Ainuke eripära – nimi – ei tähenda siinmail midagi, on ju Venemaa tohutu rahvaste sulatusahi assimileeritud ja integreeritud väiksemate ja suuremate rahvastega, ja nimed on viimasena osutamas pea kustutatud erinevustele. Eriti Peterburis – Ingerimaa keskel – ei imesta kedagi soomepärane isikunimi.

      Uhke oli tulla ja tänavatel „venelasena” patseerida, samas välismaalase trumpi vajaduseks tagataskus hoida. Muide, küsimusele oma rahvusest suutsin täiesti kõhkluseta vastata vaid esimeses klassis – seda meenutas mulle minu algklasside õpetaja, kellega hiljuti juhuslikult kohtusin. Tema mäletab hästi, kuidas ma talle ütlesin: „Isa on mul soomlane, ema venelane, aga mina olen eestlane.”

      Jalutasin Peterburi tänavatel, kõike välismaalase pilguga vaadeldes, ega märganud, kuidas astusin kavalalt seatud elanikukasvatuse võrku. Linn uskus minu maskeeringut, võttis mind vastu järjekordse uustulnukana ning hakkas peterburilast kasvatama. Minust sai tema mustmiljones katseklaas, temast – minu huvitavaim vaatlus.

      TÕEND, ET SA POLE KAAMEL

      Nõukogude Venemaal oli väga populaarne üks koomiline sketš. Tegelane perenimega Himaalaja toob lõunast tsirkusesse kaameli ning läheb direktori juurde akti vormistama. Kaameliga antud kaaskirjas on paraku tehtud väike trükiviga, saatja perenimi on kirjutatud väikese tähega: „Saadame teile koos himaalajaga kahe küüruga kaameli.” Direktor järeldab, et saadeti kaks eri liigist kaamelit. Kui Himaalaja asja selgitab, kõlab vastu küsimus: „Kuidas tõestate, et te pole kaamel? Kas teil tõendike on?”

      Miilitsavormis onu laseb aeglaselt käe õlal rippuvale automaadile ning pöörab seda minu poole.

      „Paigal!”

      Borja haarab mind küünarnukist ning üritab praokil võreväravast eemale tõmmata. Tirin end lahti ja surun keha läbi pilu, poen tõkkepuu alt läbi ning torman üle väljaku. Nagu aegluubis, tunnen, kui aeglaselt liiguvad jalad. Tagant kostab: „Paigal, ma ütlesin!”

      Vaatan tagasi. Miilits on Borjast kinni haaranud ning kähvatab:

      „Tule kohe tagasi või viskan alatiseks välja!”

      Peatun. Kõhklen. Olukorra absurdsus on adrenaliini verre pumbanud. Tagasi pöörata oleks kaotus. Mina ei taha olla nõrgem. Hetk mõtlemist. Kuidas see kõik üldse võimalik on?

      Ma tulin siia täiesti rahumeelsena ja pole miilitsa töö siin mind Kalašnikoviga ähvardada! Kuidas nii läks? Ma ei ole protestimarsil, ei ründa Molotovi kokteiliga valitsushoonet ega kutsu rahvast üles Putinit kukutama.

      Ma lihtsalt tahan migratsiooniametisse konsultatsioonile saada.

      Me istusime marsruuttaksosse kaks tundi enne asutuse avamist, et kindlalt jutule pääseda, arvestades, et vahet pole, kas tuleb pool tundi, isegi tund oma korda oodata.

      Jõudsime kohale, leidsime aadressi… ning sattusime irreaalsesse maailma. Miilitsamaja asub keset suurt tühja platsi, mis on tänavast kõrge võreaiaga eraldatud ning meenutab pigem kasarmut või lausa vanglat. Suletud värava taga on tõkkepuu ning valvuriputka. Värava ees rahvas. Palju rahvast. Ootab kannatlikult oma kotikeste ja kompsukestega. Nagu kurikuulsa Ristide vangla6 juures pool sajandit tagasi, no tõesti.

      Väljas on krõbe talv, miinuskraadid tungivad naha alla esimese kümne minutiga. Rahvas ootab sumisedes kella kümmet, mil need väravad lüüakse külalislahkelt avali ja meil lastakse sisse voolata.

      Tund aega lõõritame ja hüppame ja kargame ja naerame. Tulime, sest aastal 2006 ei saa migratsiooniameti kodulehelt midagi teada peale nummerdatud (mitte nimega pealkirjastatud) välismaalase-seaduste, nende juurde käivate ukaaside, määruste, otsuste, aktide ja korralduste, nii riikliku, linna kui kohaliku tähtsusega, ja infonumbri, mis annab sihikindlalt vastuseks ainult pikka tooni – minut minuti järel, iga päeva igal tunnil. See, et teame konsultatsiooniaega, tundub juba suure saavutusena – selleks oli tarvis mõni päev varem siia tunnine retk teha, küsida valvurilt viisakalt, siis nõudlikumalt, siis veel nõudlikumalt, kuni ta lõpuks pomises, et elamislubade küsimusi lahendatakse teisipäeviti ja neljapäeviti kümnest kaheteistkümneni ehk siis neljal tunnil nädalas.

      Ongi peaaegu kümme. Värav hakkab liikuma. Kümme sentimeetrit. Kakskümmend. Pool meetrit. Jääb seisma. Tõkkepuu lendab üles ning valvur käsutab: „Kakskümmend!” Elevil tädikesed ja onukesed hiilivad rivistunult läbi väravapilu. Kahekümnenda järel tõstab valvur käe ette. Rohkem ei saa.

      Ootame jälle. Protseduur kordub poole tunni pärast. Seekord pääseb läbi kümmekond õnnelikku. Varsti jõuab kätte meie kord. Ainult et rahvast tuleb aina juurde, nad ronivad esimeste sekka, seletades: „Ma olin järjekorras. Nimi selline”, ja näitavad salapäraseid paberilipikuid. Peale neljandat sisselaskmist on ihaldatud pilu käeulatuses. Nüüd saan küll sisse. Kohe kindlasti. Juba tõkkepuu tõusebki.

      Aga valvur laseb käe minu ees alla. Ootame. Kell liigub keskpäeva, mil konsultatsiooniaeg lõppevat. Liikumist ei ole. Kuni, kolm minutit enne kahteteist hakkab värav tagasi lohisema. Lohisebki kinni, valvur ronib oma putkasse. Siinpool väravat inimesed sumisevad, karjuvad välja perekonnanimesid ja valguvad laiali.

      Mis siis ikka, tuleme ülehomme uuesti.

      Neljapäeval oleme platsis kell seitse hommikul. Ikkagi mitte esimesed. Kümneks tuleb „privilegeerituid” – neid, kes asuvad imekombel järjekorras esimesteks – ühekaupa juurde. Pool kaksteist kordub absurdini sama näitemäng. Minu ees laseb miilits käe alla ja vangutab pead.

      Käes on 28. detsember, viimane konsultatsioonipäev enne uusaastavaheaega. See kestab sel aastal neliteist päeva. Ma pean sisse saama. Lihtsalt pean. Hakkan pahandama, jalgu tampima ja oma õigust nõudma. Üle miilitsa huulte liugleb halba ennustav naeratus. Jätkan oma. Nüüd ta lasebki käe Kalašnikovile.

      Mida paganat? Kes ta selline on! Ärgu tulgu siin! Ma tahan! Mul on õigus! Ma lähen!

      Murdsin läbi! Murdsin lambakarjamentaliteedist välja! Olin otsusekindel, riskisin, käitusin reeglitele vastupidi, näh sulle.

      Oma teele triumfikaari manades jõuan poolpimeda, kulunud ja pisut hirmutava trepi kaudu üles ning näen kitsukest koridori, puupüsti rahvast täis. Uks ametnike juurde tundub asetsevat koridori umbsooles, kus seisavad õnnelikud – need pääsevad sisse, ülejäänud moodustavad läbipääsmatu haigutava ja uriseva inimseina. Seina komandandiks on väga tähtsa näoga tädi, kes hoiab käes paberit ja tegeleb perenimede väljahõikamisega. Sellest skeemist ma ei püüagi aru saada. Ükshaaval kõik.

      Kaugustes sirab infostend. Vast on selle all ka avalduste pakid ja muud vajalikud paberid saadaval?

      Murran jälle läbi, ei-ei, mis te nüüd, ma ei ürita ukse poole trügida, tahan stendi uurida; palun, ärge muretsege, olen siin esimest korda, vajan infot – ah esimest korda, sa vaeseke, kust maalt, kas sinna viisat kah vaja on; a mul pole, minul on kergem, ei kujuta ette, kuidas hakkad asju ajama; mina korjasin pabereid neli kuud; jajah, minulgi läks umbes nii palju; aga mis pabereid teilt eluaseme olemasolu tõestamiseks nõuti, kas tõesti ainult neli, mina korjasin üheksast erinevast asutusest; mis, kas fotod peavad olema mustvalged matil paberil, aga mul on värvilised; ei, pole mõtet proovida niisama löögile

Скачать книгу

<p>6</p>

Peterburi juurdlusisolaator nr 1 sai rahva seas nime Krestõ (Ristid) oma ristikujulise põhiplaani tõttu. See vangla oli üks suuremaid ja kurikuulsamaid Venemaal.