LITMIR.BIZ

Скачать книгу

suurte tähtedega kirjas, et konsultatsioonile saab vaid üks kord (elus?) ja elava järjekorra alusel. Selge, ootan elavas järjekorras edasi.

      Ah et proovite ikka saada või, ei tasu, konsultatsiooniaeg juba lõppenud – aga mida teie ootate? Me hakkame juba pabereid sisse andma, te minge pange ennast kirja – ma ei mõista, kas mingi ametnik registreerib? – jah, seda ka, aga selleks vaja enne konsultatsioonile saada – jumal hoidku, kuhu siis kirja panna, kus see ametnik on – ta on sees – aga kus kirja panna… Siinsamas, oh.

      Adun lõplikult, et info, mida muudes riikides jagatakse lahkelt, on siinmail salastatud. Tädid seletavad surmtõsiste nägudega – justkui vahetaks sõjasaladusi –, kuidas paberid õigeks ajaks kokku ajada. Vestluspartnerid vahetuvad sekundite jooksul, mõni ohkab, kui teine patsutab rahulolevalt pirakat portfelli… Panen kõrva taha veel nii mõndagi olulist, kuigi olen nädalate kaupa kildhaaval internetifoorumitest infot välja sõelunud; näiteks, et karistusregistri tõend kehtib ametnike silmis tervelt kuus kuud, tervisetõendite pakk kolm kuud, mingi salapärane vorm F-9 ja muud tähenumbrilised asjandused aga vaid ühe kuu.

      Inimmass vahetub mõne tunniga, mil nurgas kükitan, ajutise elamisloa inimesed lahkuvad, nüüd kurdetakse kurbi alalise (ehk viieaastase) elamisloa saamislugusid. Ehk vastuvõtuaja lõpus jõuan nina ukse vahelt sisse pista, et avalduse blankett kätte saada? Eiran ajudes laksuvat pissihäda.

      Järsku saabub viisakalt riietatud mees, laveerib oskuslikult kõikidest mööda, ignoreerib kiviilmel hõiget „Meesterahvas, siin on muide järjekord!”, imbub tädide ringkaitsest läbi ja kaob teisele poole ust. Järjekord pahandab, nördinud hääled astuvad elavasse vestlusesse, kuivõrd jultunud ja häbitud egoistid mõned ikka on. Kostab pinisevaid sajatusi: „Mats!” ja „Korralagedus” ja „Kuidas selliseid veel maamuna kannatab!”, kuid keegi teine sisse ei saa. „Mats ja jõhkard” väljub rahuloleva ilmega tunnikese pärast, tema selja tagant kuuleb: „Vastuvõtt lõppenud.”

      Neli minusugust üritavad rünnata ligipääsmatut kabinetti, kuid ukse tagant tehakse ühemõtteliselt selgeks, mis neist arvatakse, ja seda sellisel toonil ja sõnadega, et isegi mind siiani imestama pannud stoilised ilmed muutuvad jahmunuiks. Rahvas laseb välja kollektiivse ohke, ajab vammused selga ning kaob pika koridori hämarusse.

      Lõpuks pääsen ka mina ligi ihaldatud uksele, millelt leian lohakalt teibitud kapsastunud paberilehe. Loen, et konsultatsiooniajad on kolmapäeviti kahest neljani.

      Kaks nädalat ründamist ning tulem: ründasin küll õiget kindlust, kuid valel ajal. Eks siis järgmisel aastal algusest peale.

      Lihtne. On alanud ellujäämiseksam. Iga isuäratav elukoht seab oma nõudmised, ja Peterburil on suva, et mina teda tegelikult isuäratavaks ei pea. Temal on vaja toota uut elanikkonda, sikke lammastest lahutada, et kasvatada oma hinge kandjaid. Peterburi genius loci toimib piibelliku põhimõtte järgi: „Keisrile keisri oma ja jumalale jumala oma.”

      See on immigrantide linn, läbi ajaloo ja ka praegu. Pärast asutamist 1703. aastal kasvas Peterburi elanikkond sunniviisilise ümberasustamisega, valitsus kihutas ehitustöödele kümneid tuhandeid inimesi. Lisaks tõid aadlikud linna oma pärisorje, kellest sai nende arvukas teenijaskond. Olukord muutus 19. sajandil. Peterburist sai koht, mis ahvatles talupoegi materiaalse heaolu parandamise ja ambitsioonikate tulevikuväljavaadetega. Linn kasvas plahvatuslikult. Enne pärisorjuse kaotamist oli Peterburi vaevalt poolemiljoniline, 20. sajandi alguseks aga Londoni, Pariisi ja Konstantinoopoli/Istanbuli järel suuruselt neljas linn Euroopas. 1900. aastal olid esimese põlvkonna immigrandid tervelt 69 % elanikkonnast. Tulevased ajaloolised vapustused seda tendentsi ei muutnud, vastupidi, Peterburi taastus revolutsioonijärgsest kodusõjast ja Teisest maailmasõjast just tänu sisserändele. Oktoobrirevolutsiooni eel 1917. aastal mahutas Peterburi, sel ajal Petrograd, 2,3 miljonit elanikku, kolm aastat hiljem oli neist alles vaid 740 000. Kolmkümmend aastat taastumist ja kolme miljonini jõudnud rahvaarv olid justkui tarvilikud selleks, et depopulatsioonitragöödia korduks veel drastilisemalt – blokaadiaastatega kahanes toona Leningradi nime kandnud linna elanike arv kolmelt miljonilt poole miljonini. Ka selle kaotuse tegid sisserändajad mõne aastaga tasa…

      Praegugi toitub linn Venemaa edasipürgivamatest ja ülemeelikumatest noortest ja mitte nii noortest kodanikest. Tasub tutvusringkonda uudistada, kui selgub: see on pärit Naltšikist, too Severodvinskist, Tverist, Novgorodist, Arhangelskist, Murmanskist… põhiliselt venelased väga lõunast, väga põhjast või ümberkaudsetest oblastitest. Tänu neile Peterburi elus püsibki ja suudab oma erilist hinge hoida ning seepärast antakse siin kõikidele võrdsed võimalused.

      Võimalused, mitte kingitused. Olles ise sündinud tohutu sünnitraumaga, elamiskõlbmatule põhjamaastikule soid kuivatama, ei arva Piiter7, et tema elanikel peab kergemini minema. Ta ei loobi sulle kaikaid kodaraisse, laseb vaid oludel endil panna inimese imehästi paika.

      Sellest ajast peale on minu pealesunnitud hobiks seista välismaalasi kantseldavate riigiasutuste järjekordades tundide viisi, jõuda kõikjal ühtemoodi välja nägevasse pimedasse koridori, oodata, oodata, oodata, kuulata õudusjutte, saada kord neljast löögile, kuulda haukumist selgituste asemel. Kordagi ei lähe asjad nii nagu ametlikult kirjas. Ikka osatakse inimesi ignoreerida ning moraalselt ruineerida, sajal erineval viisil. Vastuvõtuajad muutuvad kellegi suva järgi iga mõne kuu tagant, bürood võistlevad loomingulisuses, kuidas, miks ja millist paberit nõuda ja välja anda…

      Mõnes järjekorras seisad kannatlikult, sest tead, et järjekord on tekkinud sinu teenindamiseks, mitte alandamiseks. Siin vastupidi. Kui palju ma ennast ka ei kutsu korrale mõttega, et bürokraatia vohab kõikjal maailmas ning riiklikud institutsioonid olla kõikides riikides ajukepp, idaneb minus kahtlus, et vaatamata ilusatele selgitustele ja uuendusprojektidele on kogu see tramburai osa Venemaa suurest plaanist inimest alandada ja kottida, kuniks too väljub eneseväärikuse tükeldamismasinast alandliku ja kuulekana ehk siis õige Vene kodanikuna.

      Tõele au andes ei seisne migratsiooniameti (ning kõikide teiste ametite) talumatus mitte niivõrd paberimajanduses, kuivõrd suhtumises. Ikka ja jälle turgatab pähe salmike „Без бумажки ты букашка, а с бумажкой – человек!8” – „Paberita oled putukas, paberiga aga – inimene”.

      Kui tahan võtta näiteks laenutusest paati, et sellega pisikeses tiigis sõuda, pean ma valvurionu ees passiga lehvitama. Jah, ainult pass sobib, teisiti pole paslik tiigis aerutada, range härra nõuab passi pandiks, et ma paati mööda maad ära ei tassiks. Et ma tunneks tiigi peal end sellesama putukana, kellelt õigused ära võetud…

      Meenub täiesti tühine hetk Peterburi ülikoolis vahetusüliõpilaseks registreerumiselt, kuhu jõudsin tükeldatud pöidlaga. Tükid oli arst ilusasti kokku pakkinud ja kipsi pannud, aga paremakäelisele inimesele tekitas see mõneks nädalaks võimetuse käsitsi kirjutada. Ent välisüliõpilastalituse ametnik keeras oma võimu niipidi, et pidin hoolimata kipsis pöidlast kolmeleheküljelise biograafia ja avalduse ise sellesama käega kirjutama. Küll mitte tema silme ees, sain vähemasti kodus ponnistada. Enne võttis ametnik minult käekirjaproovi ning võrdles seda hiljem toodud paberipakil olevaga.

      Sel ajal, kui üritan migratsiooniametis löögile saada, vahetub seadustik ning ajutisest elamisloast lõigatakse ära tööluba, mida tuleb nüüd taotleda eraldi asutuses. Sean sammud ka sinna.

      Ei jõua veel kangialusest tööameti sisehoovi pöörata, kui näen inimseina, tavalisest topelt tihedamat ja kolmekordses suuruses. Näod eranditult lõunamaised: Usbekistan, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan on siia oma „saadikuid” seadnud, selg selja vastu nii tihedalt kokku litsutuina, et terve sisehoov näib hingavat ühes rütmis, poolkaares räämas trepi ees, mis tipneb kiitsaka metalluksega. Kahtlust pole: sissepääs. Kuid lukus.

      Mõne minuti pärast uks avaneb. Esimesed read tihenevad,

Скачать книгу