LITMIR.BIZ

      Sellist tüüpi juhatajatele satub Borja tulevikus, juba vabakutselise graafilise disainerina, väga tihti. Asjaajamine (olgu tegemist uue firmastiili või väikese brošüüri tellimisega) on delegeeritud mõnele turundajale või projektijuhile. Borja palub täpsustada, kas ta vestleb otsustajaga. Vastus on muidugi „jah”. Koostöö laabub, tulemuse hindamise parameetrid pannakse paika, saadakse mõlemat osapoolt rahuldav tulemus. Kuni meilikasti kukub teade: „Nüüd võtame väikese pausi – pean direktoriga kooskõlastama.” Tähendab, tarvis pahanduseks valmistuda. Järgnev varieerub vaid vormilt, mitte sisult:

      „Meeldis kõikidele peale direktori.” Või:

      „Direktor ütles, et ei meeldi ja see ei ole, mida ta tahtis.”

      „Ja mida ta soovib?”

      „Et meeldiks!”

      Või veel eriti osavalt:

      „Meile meeldib kõik! Minimalistlik kujundus on juhataja lemmik, ta palus vaid mõned korrektsioonid sisse viia. Lisame pisut värvi, valge põhi on kuidagi igav. Tore oleks purpurpunase ja kuldse segu: kuldsel foonil suured punased tähed. Ja pange mõne tähe otsa kroon, et kuninglikkust toonitada. Veel on kuidagi palju vaba ruumi… Äkki saaks seda mustrikestega täita, selliste volüümikate, baroksetega. Ja kui saaks veel rõõmsate inimeste pildikesi lisada, ei, veel parem, kui mõni joonistatud tegelane kõnniks kusagil lehe alumisel äärel ja lehvitaks sõbralikult lugejale. Muu on kõik tore.”

      Juhataja maitsele ja otsustele allub kõik. Vahet pole, kui asjatundja mainib, et metallkonstruktsioonide projekteerija kodulehel tunduvad animeeritud pilvekesed kohatud. „Kui direktor ütles, et vöötorav on lind, tähendab – ongi lind,” käib selle kohta üks tabav vene väljend.

      Nii ka meie OOOs. Alguses kuuled: „Olen su palganud kui professionaali, pead ise paremini teadma, mida ja kuidas teha.” Lõpuks aga: „Pole sinu asi määrata, mis on stiilne ja mis pole, mis õige ja mis vale, pead oma töökohustusi täitma, kuid sa ei saa nendega hakkama.” Ning siis, kui töötaja kaotab lootuse ühegi oma argumendi võidule ning hakkab lihtsalt tegema kõike, mis öeldakse, paneb roosa tagapõhja, kasutab, hing veritsemas, Comic Sansikirjatüüpi… siis saabub viimane löök. Tööandja märgib, et on pettunud alluvate algatusvõime puudumises, ta oli hoopis oodanud kogemuse kasutamist ja loovust, mitte lootmist kliendi maitsele, ja disainisoovitusi jäi bossi meelest vajaka.

      Kuningas teeb, mida kuningas tahab ja millal kuningas tahab.

      Iga hetk võib töötaja postkasti kukkuda resoluutne kiri nõudmisega teha see-ja-see, koosolekuajast teavitatakse. Etteteatamine tuleb tavaliselt kümme minutit enne koosolekut. Seal istub juba teistest OOOdest tegelasi, kõik uudishimulike nägudega. Direktor võtab istet, silmitseb meid paljutähenduslikult ning küsib: „Kes alustab?”

      „Vabandage, mis teemal?” küsib julgeim (loe: kõige kauem siin töötanud) inimene.

      „Mis teemal?!.. Uus firma.”

      „Mis tegevusalal?”

      Paus.

      „Tahate öelda, et pole jälle valmistunud?” Juhataja hääl ei ennusta head.

      Vangutame norus peadega. Paus.

      „Nataša-a-a!”

      Jookseb sisse sekretär.

      „Kas saatsid edasi selle kirja, mille ma käskisin sul laiali saata?”

      „Mis kirja?” pilgutab Nataša oma pikki ripsmeid.

      „Kirja ülesannetega neile siin! Paar päeva tagasi!”

      „Mmm… Selle pidi laiali saatma? Ei saanud aru.”

      Paus. Boss hingab sügavalt sisse ja tõuseb. Vaatab Nataša halvaendeliselt üle ning lahkub. Prõmaki. Läheb oma kabinetti. Prõmaki. Piirnev sein hakkab värisema ning ruum täitub räpirütmist. Tümps-tümps-tümps „Bitch, I’m gonna kill you”, tümps-tümps-tümps.

      Me ei liiguta. Julgeim tõstab silmad ja muheleb: „Boss lõdvestab närve. Ootame.”

      Jälle ootame. Igal pool peab ootama. Nataša toob meile kirja koopiad. Kirjas on: teeme uue firma videote valmistamise teenuse pakkumiseks; ootan teie pakkumisi ja turuanalüüsi.

      Pooleteise kuu pärast on 18aastane sekretär Nataša millegipärast – keegi ei tea, miks – meie OOO raamatupidaja. Uuest firmast pole aga enam juttu tehtud. Kuidas, küsite? Kuningas teeb, mida tahab ja millal ta tahab. Ta teab kõige paremini.

      Minu noor ja indu täis itipoisist sõber Ilja, kuulnud ülalkirjeldatud tiraadi vertikaalsest hierarhiast, tõstis kohe mässu, kopsis jalast äravõetud kingaga vastu lauda ning keeldus üldse minusuguse russofoobi ja müütide taastootjaga sõprust pidamast, kui ma tema kommentaari raamatusse ei pane. Hoolimata välisest väljapeetusest, isegi tagasihoidlikkusest – tasub pöialpoisil tulivett nuusutada, kui arvutifriigi pealispinna alt ronib välja russofiilne ja lärmakas lohe.

      Seega, Ilja kommentaar. Ei ole mingeid töövertikaale, juhatajad on kõik väga muhedad. Tema oma on näiteks lahe 27aastane sell, kellega koos on väga tore pärast tööpäeva õlut võtta. Kõikidel tema sõpradel on sarnane vaba ja horisontaalne tööatmosfäär, ja kuidas ma üldse söandavat kirjutada Venemaa kohta miskit nii klišeelikku, nagu seda on autoritaarsed ennast imetlevad pisi-tsaarikesed kontoriuste taga.

      Minult omakorda kommentaariks, et tegemist on 24aastase IT-spetsialistiga, kes on lõpetanud eesrindliku tehnilise kõrgkooli ja tööle asus aastal 2011. Tal on aasta jooksul kolm korda arvestatavalt palka tõstetud, lisaks veel sots-boonused, trenn ja toit töökoha poolt. Tema sõbrad töötavad sellistes kohtades nagu Yandex (suurim venekeelne otsingumootor) või teenindavad riiki või soomlaste huve. Kuivõrd suurt hulka venelastest nad esindavad, arvaku igaüks ise.

      Väidan endist viisi, et vertikaalne hierarhia imbub venelasse emapiimaga. Nii kuidas esimehed võtavad sisse positsiooni troonil, nii ka allujad – pärisorjade oma. Vertikaalse hierarhia rõhutamist ja võimupositsiooni ärakasutamist esineb igal tasandil. Ja mida väiksem koht, seda rohkem. See on juba varem mainitud, alaväärsustunnet põdeva valvuri sündroom. Keda tahan, lasen läbi, keda mitte, hangugu siin või surnuks. Väike valvur saab sel moel oma väärikust ja võimu näidata, väike inimene saab igal võimalusel lauba vastu põrandat püüdlikest kummardustest verele lüüa.

      Ka kõikidel pikematel kursustel, mida huvist või igavusest nende aastate jooksul külastanud olen, käib sama jama. Õppejõul on alati kõiges õigus ja oi kui pahaselt hakkab mõne habe liikuma, kui tema arvamusele leidub vastuväide.

      Õppejõudude ees lömitatakse siinmail kingitustega, usinatelt kaasõppuritelt koguneb ideid osta küll ühele väliskõvaketas hõbeümbrises, millele pühendus ka graveeritud saaks, teisele hullult kallis viski ja kolmkümmend roosi, sest „ta on ju meile nii palju aega siiralt pühendanud”. Pühendanud? Ta saab selle eest palka, jumal hoidku. Miks peame arutult kalleid austusavaldusi tegema? Ülejäänud aga noogutavad õhinal kaasa, entusiasm voolab kõrvadest, justkui komsomoli-, kompartei või stahhanovlaste kokkutulekutel: „Kas saame kolme vahetuse normi ühe vahetusega ära tehtud?”– „Jaaa!”. Kestvad ovatsioonid.

      Ülikoolis vabakuulajana ühte pikemat kursust külastades olen kord korra järel nördinud, kui minult kohvi- või lihapiruka raha välja meelitatakse. Poole aasta pealt, just parasjagu 23. veebruari (meestepäev) eel, leian julguse välja mängida välismaalase kaardi: vot ei maksa, sest ei tea sellest päevast midagi ega taha ümber nimetatud Punaarmee-päeva tähistada, mis, muide, eelneb meie iseseisvuspäevale, võiksite kultuuripealinna elanikena pisut taktitunnet välja näidata, ja üldse, jätke mind rahule, olen

Скачать книгу