LITMIR.BIZ

      Pidusid on seda rohkem, mida rohkem eestlasi Sofiasse korraga tulema juhtub. Mõni reisiv kinnisvarainvestor vist ei näegi seal kainet päeva. Nii mõnigi ostab purjus peaga ühe maatüki pähe hoopis teise. Mõni jälle kirjutab alla lepingule, mille sisust ta alles hiljem aru saab. Kinnisvarabuumi ajastu märk vist.

      Kuna meid peavad teised eestlased juba „pidevalt kohal olijateks”, siis otsitakse ikka kontakti ja kutsutakse siia ja sinna. Tasapisi kujunevad välja lemmikkohad.

      Üheks Sofia ja üldse Bulgaaria huvitavamaks meelelahutuse kontseptsiooniks on piano-baarid ehk klaverikõrtsid. Need on enamasti väikesed baarid, kus kesksel kohal seisab baariletiks ehitatud klaver. Rahvas saab istuda kas saali ääres laudade taga või päris klaveri ääres. Pool saali on alati tantsupõrand. Valgustus on hämar nagu ööklubides ikka, aga klaver on tugevas valgussõõris ja eristub ülejäänud ruumist. Elav muusika algab pea igas piano-baaris umbes kell üksteist, olenevalt rahva hulgast. Kaks bändi vahetavad üksteist välja iga poole tunni tagant ja nõuavad klaverist kõvemaid palasid nädalavahetustel kuni kella viieni hommikul. Muusikud on tööl kuus päeva nädalas, sest kahe miljoni inimesega linnas leidub alati mõni seltskond, kes tahab sünnipäeva tähistada just sel õhtul.

      Klaverimuusikaks võib seda show’d nimetada muidugi üksnes tinglikult. See pill on lihtsalt ruumikaunistus. Klaveriklahvide kohal on tegelikult süntesaator, selle kõrval taustarütmi masin või arvuti. Mängijat saadab enamasti üks või kaks kitarristi või saksofonist. Kokku tuleb üsna nauditav komplekt, vähemalt lihtsa meelelahutuse otsijale küll.

      Igas baaris on isesugune stiil. Ühes mängitakse põhiliselt Sinatra lugusid. Seal baaris tunned ennast justkui New Yorgis. Teises kohas mängitakse peamiselt ABBAt, kolmandas rohkem bulgaaria muusikat. Ülemaailmsed ajatud poplood on kõigil repertuaaris, neid saab raha eest tellida igal ajal. Eks niisugune baar lihtsa inimese peokoht olegi, kõrgkultuuriga pole siin midagi pistmist.

      Meie lemmikkohaks saab mitmeks aastaks piano-baar Jack, mis on praeguseks kahjuks suletud. Kui mõni peohuviline nüüd Sofiasse satub, siis tasub otsida üles näiteks El Camino või Sinatra.

      „No nii kõva pidu pole ammu saanud,” hüüab üks 45aastane eesti ettevõtja, kes Jackis vastu hommikut laua peal tantsib. Klaveri ja kitarri taga võtavad oma pillidest viimast välja John Lennon ja Yoko Ono, nagu meie neid nimetame… lihtsalt nende väljanägemise pärast. Mees on väga tumedate keskmisest pikemate juuste, suurte tumedate vuntside ja pooliku habemega, meenutab natuke ka Üllar Jörbergi. Tema ilmselt alaealine tütar on aga lühikest kasvu habras haldjas, kes meie arvates peaks koolis olema, mitte igal õhtul pilli mängima.

      Tantsiv eesti ettevõtja on õhtu staar täna igal juhul. Ta on suure sümboolse muusikute pokaali klaveri peal juba tasapisi rahatähti täis toppinud ja tema tellitud lugude järjekord aina kasvab. Kuna ka ülejäänud saal naudib pidu täiega, siis pole bändil midagi selle vastu.

      Pool tundi saab jälle täis ning Lennoni ja Yoko Ono asemel tulevad klaveri taha meie suured sõbrad Tiku ja Taku, kaks kolmekümnendates aastates meest, kelle tegelikke nimesid me ei tea, kuigi oleme neid palju kordi kuulanud. Nüüd puistatakse kõlaritest tõelisi pärleid, rahvas möirgab nii palju, kui oskab, kaasa laulda. Muusikud tervitavad vahetpidamata eestlasi ja eriti seda tänast sponsorit muidugi.

      Aastaid hiljem, kui kinnisvarabuum Eestis juba läbi hakkab saama, jääb ka reisijaid vähemaks. Ometi leidub isegi siis selliseid õhtuid, mil näiteks kuus eesti meest sattuvad korraga minu pere Sofia köögis viina võtma, ilma et nad selles enne omavahel kokku oleksid leppinud.

      Eesti saatkond on Sofias küll olemas ja tekitab ühisettevõtmiste kaudu eestlaste vahel teatava suhtluse, kuid esimene tutvumine on ikkagi peamiselt lennujaamas check-in’i letis. On väga raske tulla Sofiasse nii vaikselt, et ükski teine eestlane tähele ei paneks. Paari reisi järel oled kindlasti juba avastatud ja keegi on sind sööma kutsunud.

      Söögikohtade poolest on Sofia kirju nagu iga teinegi suurem linn. Üks põnevama vaatega kohti on transpordiministeeriumi restoran viimasel korrusel, kohe kesklinnas. Kempinski hotellis on linna kõige kallimad restoranid. Restoranide kett Ygo on jälle omamoodi kasulik koht, sest kogu menüüd pakutakse 24 tundi. Süüria, Türgi ja Kreeka rahvusköögid on põneva menüüga. Spaghetti Company, Motto ja Opera on lounge-tüüpi kohad, stiilse toidu, interjööri ja chill’i muusikaga. Happy restoranide kett on kohalik tõmbenumber, see oleks justkui sooja toidu ja tervislike roogadega McDonald’s. Iga eestlane, kes Bulgaarias Musta mere kuurordisse sattub, peab Happys vaat et kohustuslikus korras ära käima, et head toiduelamust saada. Nii Sofias kui kogu riigis on lisaks ka mitu rahvusköökidega ehk krõtšma restorane. Neid leidub tõesti igal pool ja ka nende puhul on alt minna väga raske. Seal näeb alati rahvusmuusikuid, kes iga laua ääres mõne laulu teevad. Venekeelseid tuntud lugusid võib vabalt tellida, kahel juhul kolmest teevad nad need ära.

      RENDIETTEVÕTTE ALGUS

      Juba teine suurem tellinguklient osutub vargaks. Kiirelt kaovad ka mõned väiksemad tööriistad. Kõik see, mida Eesti kogemuse järgi riskide juhtimiseks ette valmistasime, ei ole kaugeltki piisav.

      2006. aasta alguses alustab Sofias tegevust meie ehitustehnika rendifirma StroyRent. Soovime pakkuda masinaid „kõik ühest kohast”-kontseptsiooni alusel nii, nagu see äri toimib Eestis ja paljudes teistes Euroopa riikides. Portfelli planeerime kõike, alates väikestest käsitööriistadest (trellid, perforaatorid, lõikeseadmed) kuni tellingute, aedade ja 40 meetri kõrguseni ulatuvate teleskoopliftideni välja.

      Üsna irooniliselt tuleb esimesed renditavad kontor-soojakud 2006. aasta talvel vedada esimese kliendi juurde läbi aasta suurima lumetormi. Osa teid on suletud, kuid mingi peaaegu olematu kurru kaudu jõuavad veokid siiski üle mägede kohale.

      Esimestel kuudel kahekordistub klientide arv igal nädalal. Rabelemist on küll, raha nagu polegi veel. Kuuendal kuul joome esimest korda šampust. Eelmise kuu käive katab esimest korda ootamatult kogu palgakulu. Mõistliku ärimahuni tundub olevat veel miljon aastat.

      Tööl käin nüüd jala. Kontor ja ladu on mugavalt kümne minuti tee kaugusel kodunt. Teele jääb üks liibanonlaste Aladdin Kebab, kust võtan hommikuti tihti mõnusa vrapi moodi keerdvõileiva. Seda on piisavalt aega süüa järgmisel suurel ringristmikul, kus on selline ebatavaline liikluskorraldus, et ringile saabujatel on eesõigus ja ringil liikujad peavad teed andma, sekka mõned valgusfoorid. Iseregulatsioon töötab nii keerukas kohas isegi paremini ja sellest saavad aru nii liiklejad kui politsei.

      StroyRendi ladu asub hetkel vanas külmkapitehases kohe Sofia kesklinna külje all. Paistab, et kunagi oli siin terve klaster. Üle tee asub külmainstituut. Siin-seal tänava ääres on külmaagregaatide remondifirmad. Tegu on viiekordsete vanade tehasehoonetega, mille keskel on suur sisehoov. Hooned on kõik mahajäetud. Ainult ühes nurgas, vanas kontorihoones on vesi ja elekter ja renditakse pinda välja. Asukoht on meie jaoks hea. Ebaesteetiline väljanägemine meid ei häiri. Tehas ise asub ühe kanali ääres, mis mägedest tulevat tulvavett linnast välja juhib. Kuna enamik aega on kanal kuival, siis käib seal ülepäeviti täika. See näeb välja nii, et kaupmees paneb vaiba või teki lihtsalt betooni peale maha ja kuhjab asjad sinna peale. Kaupa on kõvasti, aga osta pole midagi. Kõige suurem staar paistab olevat üks vana habemik, kes müüb sõjaaegseid rinnamärke.

      Neil kuudel võtan tööle kõige legendaarsemad tegelased, kellest räägin hiljem lähemalt: doktori-direktori Svetozari, kauboi Tihomiri, noore inseneri Ganimiri ja rallimehaaniku Ilia. Kaks viimati nimetatut on senimaani StroyRendis tööl ja teenindavad nagu möödaminnes riigi suurimaid ehitusettevõtteid paremini kui keegi teine turul. Sisuliselt ehitavad meie ettevõtte üles just nemad neljakesi.

      Juba teine suurem tellinguklient osutub vargaks. Kiirelt kaovad ka mõned väiksemad tööriistad. Kõik see, mida Eesti kogemuse

Скачать книгу