LITMIR.BIZ

      SISSEJUHATUS

      2006. aastal sõitsin esimest korda Bulgaariasse Sofiasse sõbrale külla. Mitmesuguste sündmuste tulemusena juhtus nii, et neli kuud hiljem olin oma senise ameti maha pannud, investeerinud kõik säästud Bulgaariasse ja asunud käivitama ettevõtet, mis töötab siiani. Kaheksa aastat kestnud ja aina jätkuvast seiklusest olen siia raamatusse kirja pannud huvitavamaid palasid nii sellesse riiki loodust nautima sõitva Eesti turisti kui ka pikemale lähetusele mineva töötaja jaoks.

      Bulgaaria on andnud mulle nii kultuurilisi kui ärilisi uskumatuid kogemusi. Ta on olnud minu suurim rõõm ja mure. Andnud perele leiva lauale ja sellesama pere peaaegu lõhkunud. Olnud minu elu igas mõttes.

      Teisel sealviibimise aastal õppisin ära bulgaaria keele. Pärast seda avas riik mulle oma südame ja hinge. Õppisin tundma kolleegide ja sõprade perekondi, osalesin nende elus, nägin kõrvalt õnne ja õnnetust. Selle isikliku rännaku olengi siia lihtsa ja kerge lugemisena kirja pannud.

      Успех. Ciao!

      Edu. Kohtumiseni!

      VÄIKE VÄRSKENDUS

      Maandun lennukiga öises Sofias üheskoos sõber Askoga. On 2005. aasta 25. september. Lohistame oma kohvrid vanast väsinud terminalist välja ja kohtume kamraad Pärlaga, kes on meile mingi vana panniga vastu tulnud. Lämmatav soojus tervitab uksel ja sunnib joped kotisangade vahele. Natuke trügimist keset pähklimüüjaid ja varrukast sikutavaid taksojuhte ning olemegi teel.

      Linn on vana, aga meile uus ja huvitav. Miski ei viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen bulgaarlastega suureks sõbraks saanud. Ma ei saa veel kuidagi teada, et veedan siin järgmise viie aasta jooksul poole oma elust. Kõik see on alles sündimas. Sügiseselt soe lõunamaa võtab mind vastu kui tavalist turisti. Meeleolu on mõnus ja Pärla vaimustus sellest riigist nakatab meidki. Just niiviisi, turistiraamat ühes, kohv teises käes, me järgmisel hommikul linna avastama lähemegi.

      Näeme Sofia vana väsinud kultuurikeskust ja selle ees hiiglaslikku betoonväljakut, mida ilustavad 20 aastat tagasi töötanud purskkaevud. Nende pilte trükitakse endiselt koos kloostrite omadega paljude turismiraamatute esikaanele, kuigi vett ei ole siit tulnud enam tilkagi juba väga palju aastaid. Üks kena foto 1980. aastatest aga tuletab siiski kõigile meelde, et siin tõesti kunagi oli park. Keskväljaku kõrval seisab mingi imelik 30 meetri kõrgune monument pudenevate katteplaatide ja poolupakil aiaga. See monument, „1300 aastat Bulgaariat” seisvat juba kaua katkisena – pole saavutatud kokkulepet, kuidas ausammast remontida. Tervena nähti teda ainult paar aastat pärast avamist. Just on avatud esimene McDonald’s. Siinsamas on väsinud siseturg. Mitmesugust mõõtu täikad siin ja seal. Luksuslik kesktänav. Brändipoed. Väga tumedad inimesed, mida tumedam, seda kahtlasem. Pidev kõnetamine kõnniteel väsitab juba esimesel päeval, edaspidi harjun seda ignoreerima.

      Kohaliku toidu maitsed ja lõhnad tekitavad omamoodi sideme siinse eluga, korraks olen justkui osa sellest. Vaimustun salatitest ja kebabitest. Legendaarne Šopska salat viib keele alla. Selle kuulsa tomati-kurgi-toorjuustusalati autoriõigust peavad enda omaks nii Serbia, Makedoonia, Kreeka kui Bulgaaria ja keegi neist ei jäta kunagi mainimata, kui ebaõiglaselt teised seda salatit enda omaks väidavad.

      Kui hiljem püsivalt Bulgaariasse olen kolinud, kaob kümme kilo kehakaalu paari kuuga märkamatult. Maitsvad salatid ühelt poolt ja stress teiselt poolt teevad oma töö.

      Lõunamaa tõeliselt mahlastest tomatitest räägivad ju kõik turistid kodus veel tükk aega. Jah, kui ikka mõnda aega süüa tomatit, mis maitseb nagu puhas päike, on raske mõelda maitsvaks seda Eestis talviti müüdavat punakat kõva plönni.

      Septembrilõpu Sofia jaoks tavaline, aga meile siiski tõeliselt palav ilm, võimsad mäed ja lakkamatu sigaretivine kõikjal on esimesed muljed. Esimese õhtuse pikniku teeme järgmisel päeval linnast 15 kilomeetrit väljas, teispool Vitoša mäge asuvas orus ühe ilusa künka tipus. Just siia peaks varsti tekkima eestlaste ehitatav luksuslik elurajoon ja kuulujutu järgi on umbes täpselt pooled eestlased siia oma raha investeerinud. Praegu on siin ainult ohakad ja kitsed. Karjane teeb juttu ja küsib suitsu. Püüame vene keeles temaga suhelda, aga sellest ei tule midagi välja. Tema lambad üritavad midagi leida kibuvitsapõõsaste moodi taimede alt, kuid päike on rohu ära kõrvetanud.

      All orus on väike küla, eemal suur järv, kaugemal tossavad korstnad. Pool silmapiiri haarab mägi, mille tegelikust suurusest saan alles palju hiljem aru, kui seal ekslemas käin. Vitoša mäe ümber hakatakse aastaid hiljem sõitma 100 kilomeetri rattasõitu ja vahel tuleb mäelt ka eksinud turiste päästa. Joome veini, katsetame oma fotokaid loojuva päikese tingimustes, proovime Pärla maastikudžiibi võimekust ja naudime vaateid.

      Seitse aastat hiljem on meie piknikukoha peal tõesti poolesaja majaga küla ja mina puutun loodetud luksusrajooni projektiga uuesti kokku veidi teise kandi pealt. Nimelt otsivad mind ühel hetkel üles need inimesed, kes sinna oma raha laenasid, aga seda tagasi ei saanud. Aitan neil ilma akendeta maju müüa ja toon sel moel veidi raha Eestisse tagasi.

      Esimene nädal Bulgaarias möödub ruttu. See on kui tugev värskendus, võrreldes minu viimaste aastate paika loksunud eluga Eestis. Viis aastat palgatööd ühes ja samas ettevõttes on teinud oma töö, aeg on muutusteks küps. Esiteks on mind juba ammu häirinud asjaolu, et ma ei ole oma aja peremees. Teiseks ei sõltu minu sissetulek eriti minu suuremast pingutusest, vähemalt mitte käegakatsutavas ajalises perspektiivis. Ettevõtjaks hakkamine tundub möödapääsmatu, alternatiive ma sellele ei näe.

      Tahtmine tekkis juba aastate eest. Sõber Pärlaga kirjutatud äriplaane ja mitmesuguste ideede arvutusi on terve sahtel täis. Iga järgmist ideed oleme uurinud ja katsetanud aja jooksul järjest tõsisemalt, aga töölt pole ma endiselt ära tulnud. See häirib mind rohkem kui kunagi varem. Keegi ütles ühes Hollywoodi filmis, et juhus annab võimaluse valmis vaimule. Niisugune juhus oli minu jaoks sõbra kolimine Bulgaariasse ja talle küllasõit. Vaim oli valmis.

      2005. aasta sügise Bulgaaria oma süütuse, vaesuse, mustuse ja lagunenud tänavatega toob meelde 1990. aastate Eesti, kus ettevõtluse mõttes kõik ju algaski. Need vabariigi alguse ja krooni tuleku ajad olid Eestis mulle küll keskkooliaastad, aga ettevõtete tekke- ja arengulugusid nägin hiljem ikkagi piisavalt lähedalt. Bulgaarias tundub kõik veel ees olevat. Eestist neli korda suurem riik, pealinnas kaks miljonit inimest, aga samas pole siin isegi ühtegi uut kaubamaja, ainult vana ja väsinud ЦУM (Централният универсален магазин)1 ilma toidupoeta. Liisingufirmad on väikesed nagu Hansa Liisingu Pärnu osakond. Ei ühtegi uut laokeskust ega logistikaparki. Uskumatult vähe arenenud äriteenuseid.

      Just äriteenuste poole meie mõtted liiguvadki. See tundub käegakatsutavam ja reaalsem teostada. Erastamises me siin ilmselt osaleda ei suudaks ja tootmist võõras riigis käivitada tundub pikaldane ja keerukas. Vaatame, milliseid lihtsamaid äriteenuseid saaks Eestist siia kergesti tuua. Arutame kontorite veeautomaatide teemal ja imestame, et nii kuumas riigis ei ole see teenus üldse levinud. Jalutame mööda kesklinna räämas tänavaid ja arutame, mida siin siis teha saaks. Uurime kinnisvara- ja automüügiportaale ning näeme, et need on väga algelised ja üldsegi mitte populaarsed. Teemadel ei paista lõppu

Скачать книгу