Minu Bulgaaria. Magusad tomatid ja hapud viinamarjad - Janek Balõnski

Скачать книгу

stardierutus ja seiklusjanu kaob lõplikult alles teisel aastal. Uue ettevõtte romantika saab mööda kolmandal-neljandal aastal. Uhkustunne käima saadud ja iseseisvalt kasvama hakanud ettevõtte üle ei kao kunagi. Loodud ettevõte pole küll elutöö, aga minu elu on ta küll. Ma elangi nüüd selle rütmis.

      ÜLESMÄGE, ALLAMÄGE

      2008. aastal oli kinnisvaramess Saku Suurhallis, kus kolmandik boksidest kuulus Bulgaaria ettevõtetele. Paljud toona usinate müüjate juttu uskunud ei tea nüüd, mida teha Bulgaaria suvekorteriga mere ääres või detailplaneeringuta maalapikesega suusakeskuses.

      Ühel ilusal päikeselisel talvehommikul sõidan Bansko suusakeskuses juba neljandat korda liftiga üles. Mulle meeldib see lift, mis viib radade keskusest kõige kõrgemasse tippu ühe hooga välja. Lumi sillerdab, lift peaaegu riivab kuuselatvu. Nagu ikka, on ümberringi täielik vaikus, mida aeg-ajalt lõhuvad vaid liftitrossi kolin ning suusatajate vaikne sahin allpool.

      Koos minuga istuvad neljakohalisel mugaval liftidiivanil veel sõber Pärla ja üks neiu, kes järjekorras oma lumelauaga teistest mööda trügis ja siis koperdades neljanda inimese meie diivanilt maha suutis jätta. Sõit kestab oma kümme minutit, selle aja jooksul jõuame temaga vahetada nii viisakusi kui jõuda isiklike küsimusteni ja visata üksteise üle nalja.

      Küsimatagi võin olla kindel, et tegu on taas inglannaga, kes käib kord aastas oma suusakorteris, mille ta ostis Bulgaariasse kinnisvarabuumi ajal ja millega ta ei oska nüüd midagi peale hakata. Kahel juhul kolmest on mul õigus. Nii ka seekord.

      Ta oli üks nendest tuhandetest inglastest, kes suure reklaami ahvatlusel ja kinnisvara hindade kasvu ootuses investeerisid oma säästud Bulgaariasse, ilma et oleksid kordagi korterit enne vaatamas käinud. Paljud ostsid korteri ehitusjärgus hoonesse. Koos ostutehinguga kirjutati alla ka leping, millega uus omanik oma korteri välja üüris (ikka sellelesamale müüjale) ja pidi hakkama teenima kopsakat jooksvat tulu.

      Teenida korraga nii hindade kasvult kui teiste turistide pealt kõlas ju hästi. Korteri halduskulud (ka haldaja on ikka seesama müüja) olid lepingus sujuvalt lahtiseks jäetud ning lausa üllatuslikult osutusid need hiljem täpselt niisama suureks kui aasta keskmine üüritulu. Üürileping võimaldas tegelikul omanikul endal kasutada korterit tasuta ainult ühe nädala kogu talve jooksul. Oledki oma talvekodus nagu külali-ne hotellis.

      Just praegu ongi see aeg, mil õnnelik omanik ise oma korterit kasutab. Kuuleme, et korteri turuhind on parasjagu umbes pool sellest, mille ta siia investeeris, ja et ta ei saagi päriselt aru, kas sellest läheks maha ka maakleri kopsakas tasu või mitte. Ja mitte enam nii üllatuslikult on tema maakleriks hetkel ikka seesama algne müüja.

      Vahepeal teeme Pärlaga mõned kiiremad laskumised. Kaotame üksteist rajal ära ja leiame liftijärjekorras jälle üles. Maitseme teed, õlut ja suppi kohati välismaalase, kohati kohaliku hinnaga, olenevalt sellest, mis keeles küsime või kui sujuvalt bulgaaria keel õnnestub. Päeva jooksul pendeldame mäest üles ja alla kümmekond korda, õhtuks läheme mõnusalt väsinult koos teiste eestlastega tagasi hotelli. Seekord oleme Katariina spaas, mis ahvatleb sellega, et sisebasseinidest saab ujuda õuebasseini ja nautida tähistaevast koos väikese dringiga.

      Kinnisvarabuum on mööda saanud. On 2010. aasta. On üsna ilmne, et seni, kuni kinnisvarahinnad sõidavad allamäge, tulevad Bulgaariasse korteri ostnud omanikud ikka siia tagasi ja rühivad väsimatult ülesmäge. Nagu meiegi sel päeval suusatades.

      Suusapäevast Banskos möödub paar aastat ja Bulgaarias pole enam eesti „ekspatte” (kodumaalt ajutiselt teise riiki tööle sõitnud tegelasi), kellega koos mägesid nautida. Küll hakkavad aga minul nagu teistelgi Bulgaarias töötanud eestlastel tekkima Eestis „sõbrad”, kes kutsuvad Tallinnas lõunale, et arutada, mida teha oma Bulgaaria suvekorteriga mere ääres või ilma detailplaneeringuta maalapikesega suusakeskuses. Valida jääb, kas kuulata lõpuni, kuidas õhinal pajatatakse seiklusest Bulgaariasse investeerides, või teha ise lühikokkuvõte eelmiste samasuguste vestluste põhjal. Enamasti kuulan ära kõik mälestused ja viha väljavalamise „ebaausate ehitajate”, „kauplejate”, „alttõmbajate” ja „liigkasuvõtjate” peale… Lõpuks teeme mineviku üle ühiselt nalja ja võtame jutu kokku järeldusega, et vestluskaaslasel on nüüd lihtsalt üks väga pika vinnaga pensionisammas.

      Kiiret abi mul pakkuda ei ole. Turg on, nagu ta on. Soovitan korteriomanikul veeta ühe suve kohapeal, otsida üles maaklerid, kes vene ostjatele objekte ette ajavad, ja neile heldelt maksta. Üks niisugustest korteriomanikest tuletab mulle lahkudes meelde oma viimast pidu Musta mere ääres, mille käigus ta hilisõhtul mulle helistas, et küsida, mispidi valuutakurss õigupoolest oligi. „Kas üks leev on kaks eurot või on kaks leevi üks euro?” Tookord läks see tehing tal baaris vist siiski valepidi, aga eks neli korda kallim õlu maitses selle võrra paremini ka.

      2008. aastal oli kinnisvaramess Saku Suurhallis. Kolmandik boksidest kuulus Bulgaaria ettevõtetele, kes pakkusid pideva üüritulu ning kasvavate kinnisvarahindadega suve- ja talvekortereid. Ostjaid jagus murdu… Mul on tagantjärele huvitav näha, kui erinevaid emotsioone suudavad inimesed nende kinnisvaraostudega endale tekitada.

      Ühed nimetavad korterit oma pensionisambaks ja loodavad raha tagasi saada kümne aasta pärast. Teised otsivad paaniliselt müügivõimalusi ja vihastavad endiselt selle peale, et vahendajad üritavad nende pealt veel kord teenida ja keegi ei aita neil ruttu raha tagasi saada. Kolmandad tegutsevad aktiivselt kohapeal ja koopereeruvad omavahel, et hallata ise oma kortereid ning mitte rippuda endise arendaja või majahaldaja konksu otsas. Neljandad püüavad korteri olemasolu unustada, sest see tuletab neile meelde kaotatud raha. Praegu, kui kriisist on juba aastaid möödas, teevad minuga korterite ostust juttu nii minu sugulased kui tuttavad. Nad on hiljuti Bulgaarias puhkusel käinud ja sattunud seal mõne müügimehe haardesse. Müügimeeste jutt on täpselt sama nagu kuus aastat tagasi, aga kuulajad on uued. „Korter teenib üüritulu, hinnad kasvavad pidevalt, sa veedad imelised puhkused iseenda korteris mere ääres just siis, kui sa tahad, ja tasuta,” selgitavad nad mulle ja küsivad, kas ma olen ka endale Bulgaariasse korteri ostnud. Kui siis lühidalt räägin, kuidas suurem osa müügijutust ei vasta tõele, tunnevad kuulajad, et ma püüan nende unistust lõhkuda. Parem on, kui ma liiga palju nõu anda ei proovi. Kindlasti leidub ka tulevikus Bulgaariasse korteri ostjaid nii eestlaste, venelaste kui inglaste hulgas.

      See suusakeskus, kus me inglannaga lifti jagasime, on Bansko. See on Bulgaaria uusim ja suurim mäesuusakeskus, mis asub pealinnast kolme tunni tee kaugusel lõunas, peaaegu Kreeka piiril, Rila mäestikus. Aeg-ajalt korraldatakse seal mäesuusatamise MK-etappe, aga väga populaarsed need ei ole. Kuulus Alberto Tomba on ühele nõlvale oma nime andnud.

      Lifte ja nõlvasid on kümmekond – igaühele midagi. Bansko suurimad arendajad näevad suurt vaeva, et tuua turiste ka suvel kohale. Rajatud on väga moodne ja kõrgel tasemel golfiklubi ning suviste basseinide keskused, aga masse see ei liiguta. Suvel otsib rahvas ikka merd ja liiva.

      Sofiale lähemal on Borovetsi mäesuusakeskus, pealinnast kõigest ühe tunni kaugusel. Tegemist on vanima suusakeskusega, mille staažikaimad hotellid on 1970. või 1980. aastatest pärit ega ole eriti remonti näinud. Leidub aga ka uuemaid ööbimispaiku. Eri keeltes menüüd on ikka kohati eri hindadega. Väikesel peatänaval piiratakse mitmesuguste pakkumistega, alates suusakoolist lapsele kuni striptiisiklubi piletini. Seejuures on pakkujad kohati samad inimesed. Õhtusel ajal võib paljudes kohtades leida elavat muusikat. Mõned neist kohtadest on küll vineerist karbid või päris sõjaväetelkide moodi ajutised ehitised, mida köetakse soojapuhuritega. Melu missugune.

      Kõige toredamad Borovetsi mälestused on mul hotellist Ice Angels, mis asub kohe õhtuse suusanõlva all lifti kõrval. Kui kõigist teistest hotellidest peab liikuma radade äärde mööda tänavaid ja läbi parklate, siis siin tekib tõeline mäetunne. Aknad avanevad mäe poole. Uksest astud välja otse lumele ja võid mäest laskudes sõita otse treppi. Hotelli ees on alati tuulevaikne ja päikeseline. Ühel pool hotelli algab liftisõit tippu, teisel pool

Скачать книгу