Minu Bulgaaria. Magusad tomatid ja hapud viinamarjad - Janek Balõnski

Скачать книгу

nii suur.

      Eestlane neelab selle venimise valuga alla ja tunneb järjest rohkem, kuidas ta ripub esinduse juhi küljes. Ta langetab otsuse haarata ohjad enda kätte kohe, kui kohalik on puhkuselt tagasi.

      Kohtutaksegi esimest korda pärast puhkust. Eestlane räägib täitmata eesmärkidest, esinduse juht aga vastab emotsionaalse sõnavõtuga, et niisuguses olukorras on võimatu töötada, kui puudub igasugune tugi ja usaldus. Ta lubab hakata siiski esitama nädalaaruandeid kliendikohtumiste kohta ja rahustab eestlast, sest kohe tulevat suured tehingud.

      Saabub esimene väikese tehingu päev. Esinduse juhi vana tuttav ostab mõned näidised. Ettevõtte asutamisest on möödunud juba peaaegu aasta.

      Endiselt on laual ainult „võimalike tehingute loetelu”. Järgmise Bulgaaria-visiidi ajal tõestab eestlane, et kliendikohtumiste statistika ei vasta tõele, sest Eestis autole peale pandud GPS näitab hoopis teisi sõite kui need, millest esinduse juht raporteerinud on. Järgneb suurem konflikt kontrolli, jälgimise ja usaldamatuse teemal.

      Esinduse juht nõuab reklaamieelarvet. Eestlane asub ise potentsiaalseid kliente külastama ja suudab kohe teha mõned reaalsed tehingud. Pärast esimest aastat arutatakse Eestis stardiraskusi, aga Bulgaarias viib esinduse juht oma pere kallile reisile.

      Äkitselt asjad muutuvad. Esinduse juht saab aru, et kumm on viimseni pingul, ja asub aktiivselt müügiga tegelema. Tulevad tehingud. Esinduse kulud on endiselt kõvasti suuremad kui käive. Kasum paistab olevat miljoni aasta kaugusel.

      Järgmise komandeeringu ajal kuuleb eestlane, et esinduse juht soovib palgatõusu ja oluliselt suuremat protsenti tehingute marginaalist, sest turg on lihtsalt niivõrd raske ja emafirma tugi olematu ning esimene aasta ikkagi möödas ju. Eestlane kohtub aga teiste eestlastega Bulgaarias ja küsib kontakte võimalike müügimeeste või uute juhikandidaatide leidmiseks. Personaliotsingu firmasse ta minna ei soovi, sest siis muutuks kõik avalikuks, juhataja lahkuks päevapealt omal soovil ja vähestegi esimeste klientide teenindamine katkeks samuti kohe.

      Kuude möödudes õnnestub leida asjalik müügimees ja see tööle võtta. Vallandatakse esinduse juht, mille järel eestlane veedab kaks kuud järjest kohapeal, et hoida ära tegevuse seiskumist. Tema pere ei saa üldse asjade käigust aru. Ülemus Eestis on kuri, miks mehe põhitöö kodus tegemata on.

      Esinduse juht leiab aga ruttu uue töö järgmise esinduse juhina, sest nüüd on tal edukas karjäär juba ette näidata – tõesti, koduleht on ju ettevõttel juba olemas ja väidetavalt korralik müük tekitatud. Järgmises kohas kordub kogu lugu ilmselt uuesti.

      Selliseid valusaid starte olen ma kaheksa aasta jooksul palju kordi kõrvalt näinud. Neid kõiki seob üks element. Kauges riigis äri käivitamine antakse mõnele eestlasele emafirmas kõrval-, mitte põhitööks. Tagajärg on vähene pühendumus värskelt loodud tütarfirmas seitsme maa ja mere taga.

      Nagu ikka, võtab üks hea mustlaste lugu sellegi õppetunni kiiresti ja tabavalt kokku.

      „Miks sa selle kliendi minema saatsid?” küsib juristist isa poja käest.

      Poeg seletab: „Ma lahendasin tema vaidluse naabriga ära ja ta jäi väga rahule. Asi on lõpetatud.”

      „Kas sa oled hull?” hüüatab isa. „See klient pidi meile kaks aastat tööd andma ja sina lahendad asja kahe nädalaga… Oled sa peast põrunud?”

      Eestlase ja esinduse juhi lugu ei ole midagi niisugust, mis saaks juhtuda ainult Bulgaarias. Niisugust välismaale laienemist, mille puhul käiakse kohal harva ja eeldatakse, et kohalik palgaline töötaja paneb kogu oma südame uue ettevõtte käivitamisse, tuleb ilmselt ette igas riigis. 2011. aasta ärimees Hillar Teder on öelnud: „Ärge mängige äritegemist. Laienege ainult sinna, kuhu olete nõus ise elama minema.”

      Olles ise elanud Bulgaarias 70 % ajast esimese kahe aasta jooksul üksi ja seejärel perega järjest veel kaks aastat, tean täpselt, kui suurt energiat nõuab ettevõtte alustamine võõras riigis ja kui võimatu see ilma pühendunud juhita on. Pärast oma kogemust olen laienejatele korduvalt nõu andnud: „Leidke kõigepealt Eestist üks „kauboi”, kes on nõus sinna sihtriiki elama minema, ja siis hakake pihta. Unustage ära eemalt startimine!”

      Hiljuti kuulsin, kuidas üks suur Eesti tootmisettevõte lasi kogu oma Bulgaaria tiimi pärast esimest aastat lahti ja hakkas otsast peale. Ka järjepidevus võib viia sihile.

      PEOD SOFIAS

      Üheks Sofia ja üldse Bulgaaria huvitavamaks meelelahutuse kontseptsiooniks on piano-baarid ehk klaverikõrtsid. Need on enamasti väikesed baarid, kus kesksel kohal seisab baariletiks ehitatud klaver.

      „No kurat, seekord ma lennukist maha ei jää,” teatab sõber Asko maani täis mehe kohta täiesti selgelt ja otsustavalt ning tõuseb kirikuaia pargipingilt püsti.

      „Ärra murrretse… hõkk… me… me aitame,” vastame talle Pärlaga enam-vähem kooris.

      Meil on juba traditsiooniks saanud, et Askol kipub pärast kolmandat nädalat Sofias olemist koduigatsus peale ja siis ei saa mees mitu viimast ööd enne kojusõitu magada. Vahib üleval, käib mööda korterit ringi, otsib tegevust. Helistab vahetpidamata koju. Väike naps on siis ikka aidanud, aga toonud kaasa ka selle, et ta on varahommikusest lennukist juba kahel korral maha jäänud.

      Istume parasjagu taas oma kodulähedase kiriku pargis. Seegi on traditsiooniks saanud, et kesklinnast peolt tulles seal lihtsatel puust pinkidel kõrgete vanade paplite all värsket õhku naudime ja vastu hommikut kirikuaia lindude laulu kuulame. Kummaliselt valgustatud ümarate kuplitega vana ja tume kirik tekitab koos puudega palju varje ning eriliselt müstilise atmosfääri. Sümboolselt on see meie jaoks ka natuke nagu enese lunastamine pärast napsi. Just siin pargipingil vaataski Asko paar kuud tagasi oma lennukipiletit ja avastas, et lennuk oli juba sama päeva hommikul ära läinud.

      Õhtusöögil oli meil just teemaks, kas midagi on Sofia elus teistmoodi kui tudengielus. Noh, kui Eestis olevad naised ja lapsed korraks kõrvale jätta, sest siin neid ju kaasas pole, siis ei paista midagi nii teistsugust. Kodu on ka siin Sofias justkui ühikas, süüa teha ja koristada tuleb ise, kodutöid tuleb jagada, viina saab palju, päevad on täis tegevust ja õhtuti oled ainult sõpradega. Täpselt nagu tudeng. Õhtusöögi lõpuks jõudsime siiski ka asja tuumani… Erinev on see, et eelarvepiirangut ei ole enam. Üldises plaanis vähemalt mitte.

      Asko pealekäimisel ajame ennast nüüd kirikuaiast püsti ja longime koju. Kell saab neli. Lennukini jääb kolm tundi. Ehk magada siis kaks tundi umbes. Kõik panevad oma mobiilid talle voodi ette helisema, mees pakib oma koti ja tellib takso õigeks kellaajaks ära. No tõesti, seekord ta ei saa maha jääda.

      Justkui järgmisel hetkel kuulen mingit segast häält läbi joodikuune. Mingit muusikat või piiksumist, kõike läbisegi. Samal hetkel, kui saan aru, et kõik telefonid ja ka uksekell helisevad, käib jube mürtsatus. Aa… Asko keerab ennast voodist põrandale, et üles ärgata. „Head reisi, sõber,” sosistan talle ja keeran teise külje. Kuulen veel ainult, kuidas sõber käpuli roomates toast väljub, oigab ja vannub. Taksojuht oli vist juba ukse taga. Oi, kui raske on sõbral sel hetkel. Jõudu talle. Jumal tänatud, et mina ei pea täna minema.

      Minu jaoks möödub jälle kaks sekundit und, tegelikkuses vist mingi kolmveerand tundi. Ärkan taas selle peale, et keegi taob rusikaga täiest jõust vastu välisust. Kuulan ja mõtlen, kas see on nüüd uni või olen ärkvel. Kuulan veel kord. Toas kedagi ei liigu. Asko kohvrit pole. Taksojuht see ju olla ei tohiks. Äkki ma ikka näen und. Raputan pead ja siis saan aru, et kõik on päris. Koperdan uksele poolpaljalt vastu. Nii kui ukse paotan, purskan kogu südamest naerma. Ukse taga on Asko, kohver käes.

      „Kurat, mul jäid võtmed maha… ja see minu lennuk, raisk… see läheb hoopis homme. Liiga vara läksin.”

      Nüüd naerab ka Pärla teises toas juba täiest kõrist. Asko kobib sajatades tagasi magama. Eri variandis nalja saab sellest olukorrast veel mitu kuud. Jah, esimestel aastatel jääb nii mõnigi Sofias komandeeringus olev

Скачать книгу