ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Bulgaaria. Magusad tomatid ja hapud viinamarjad. Janek Balõnski
Читать онлайн.Название Minu Bulgaaria. Magusad tomatid ja hapud viinamarjad
Год выпуска 2014
isbn 9789949511549
Автор произведения Janek Balõnski
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Anname enda arust hullult gaasi, aga tulemust on algul loomulikult vähe. Suurem osa kliente on hullult ülbed ja uhkustavad, et neil on rohkem vara kui meil.
„Milleks rentida? Kui vaja, siis ostan ise!”
„Muide, ma võin hoopis teile rentida!”
„Te, poisid, ei saa ikka üldse ärist aru…” kõlab tüüpiliselt.
Ometi tulevad nad paari kuu pärast ise meie juurde tagasi.
„Teate… mul on just praegu üks projekt, kuhu ajutiselt vaja natuke… Mul enda asjad teiste projektide all kinni…” Nii jäävad nad kliendiks pikkadeks aastateks.
Esimesel suvel otsustame koos Askoga, et teeme ikka väikesed suvepäevad ka töötajatele. Tal on ainult naised tööl, mul ainult mehed. Mõeldud-tehtud. Mägedes Bataki järve lähedal, kus kahe küla vahel töötab üks viimaseid Euroopa regulaarseid kitsarööpmelisi rongiliine, reserveerime endale kohad Kääriku suusabaasi moodi kompleksis. Võrkpallilahingud on ägedad, napsi saab ka ja inimesed tutvuvad. Neil suvepäevadel saan lõpuks lahti ka sellest, et kõik töötajad minu poole stiilis „господин дирeктор”3 pöörduvad.
Ettevõtte käivitamisel on algul pidevalt niisugune tunne, et miljon elementaarset asja on puudu. Mis ettevõte me oleme, kui meil pole isegi survepesurit, et masinaid pesta. Siis jälle pole meie masinatel kleepse või ei suuda me ise muruniiduki terasid teritada või pole meil ühtegi veokit, et kiire ots kliendi juurde ära teha. Pole normaalset silti tänaval, keegi ei suuda kontoris AutoCADi faile lahti võtta, töölised on sandaalides ja nii edasi. Pisidetaile tundub pidevalt nii suure laviinina peale tulevat, et minu põhimõttest „inimesed on enne ja tulemused pärast” jääb väheseks.
Teisel aastal oleme juba väike töötav firmake. Nüüd on kliente iga päev. Inimesi on piisavalt. Nõudlust tundub pidevalt olevat rohkem kui vara. Omanikud panevad raha kaks korda juurde. Siis saame esimesed liisingud. Kasvame mis mühiseb. Pidevalt on Schumacheri tunne, et suurel kiirusel ei saa vormeli üle kunagi täielikku kontrolli olla. Vist ei peagi. Siis näen esimest korda seda, et töökad tõrjuvad laisa inimese ise ettevõttest välja. Aplodeerin mõttes. Kuskil olen inimeste valikuga pihta pannud. Edaspidi muutub sisemine vaikne areng üha tavalisemaks.
Suvel 2007 ehitame esimese lava ja tribüüni 300 inimese jaoks väga erilises kohas, endises kinnises kommunistliku partei lossiaias Varna lähedal. Sealses Evksinogradi lossi aias toimub ainulaadne välismaiste esinejatega ooperifestival, mille kolmsada eurot maksva pileti ostmine ei paista kõrgkultuuri austajatele probleeme valmistavat – eriti valimiste eel.
Naudime Kadrioru lossi pargi stiilis aeda lavade väljaehitamise ajal mitu päeva. Huvitaval kombel on kogu park puuke täis, varem arvasin, et nii kuumas kliimas neid pole. Ju siis sobib hästi kastetud park puukidele.
Lossikompleksis on ka üks väike (2000 ruutmeetri suurune) viinamarjaaed ja seal villitakse eksklusiivset Evksinogradi veini. Kui keegi soovib maitsta midagi tõeliselt erilist, siis tasub Varnasse sattudes seda otsima minna. See loss jääb poolele teele Varnast Kuldsete Liivade poole välja sõites.
Bulgaarias on mitu sissetulekut kohalike puhul pigem norm kui erand, vanemad inimesed räägivad õuduslugusid 1990. aastate lõpu hüperinflatsioonist ja suurest vaesusest. Näen ja kuulen ikka, et mu inimestel on ka teisi sissetulekuid, kohati tööle keskendumine hajub. Püüan olukorda mõistlikkuse piires vaos hoida ja vältida ka endale konkurentide kasvatamist. Esimene meie oma töötaja rajatud konkurent tekibki alles seitse aastat pärast StroyRendi käivitamist. Ka seekord annavad „reeturi” välja töötajad ise ja me reageerime vastavalt.
Teise aasta lõpus õnnestub meil võlakirjad emiteerida, saame suurema hulga lisaraha Eesti ja Läti pankadest. Asume julgelt arendama tõstukite ja liftide suunda, millest saabki hiljem üks ettevõtte kolmest nurgakivist. 2008. aastal saavutame uskumatu kasumlikkuse, mis kriisi ajal muutub kohe niisama suureks kahjumiks.
Doktor-direktor Svetozar on selleks ajaks kasvanud minu kõrval tugevaks juhiks, võtab sõna kõiges ja, nagu hiljem selgub, kritiseerib mind tagaselja töötajate ees. Minu keeleoskus on veel olematu, nii jääb väike distants minu ja nende inimeste vahele, kes inglise keelt ei räägi, selliseid on aga juba üle kahekümne. Svetozari tase läbirääkimistel suurte ehitusfirmadega on teistele eeskujuks ja ma aktsepteerin tema staaritsemist. Ühel hetkel sõltub temast üsna otseselt sisuliselt 60 % käibest. Juhtimisraamatud ütlevad, et sellises olukorras peaks staariga juba ammu midagi ette võtma, aga ma olen samal ajal liiga hõivatud teiste linnade esinduste avamisega ega tunneta õiget aega.
Siis tabab meid esimene ehmatus, sest Svetozar otsustab päevapealt lahkuda. Muudan juhtkonna kolmeliikmeliseks, toon Plovdivist sealse juhi Nikolai Sofiasse, sest hindan tema administraatorivõimeid. Nikolai on varem olnud tehase juhataja. Kolmandaks saab juhatusse noor insener Ganimir, kes alustas tudengina meie juures sisuliselt ehitusi külastava jooksupoisina, kasvas ruttu tellingute projekteerijaks AutoCADis ja sealt edasi juba suurklientide teenindajaks.
Poole aasta pärast on selge, et muutus on kõigile hästi mõjunud. Enne Svetozari tõttu vait olnud inimesed hakkavad rääkima ja ise otsustamise julgus kasvab.
Enne ettevõtte käivitamist laseme teha turu-uuringu ja külastame ise mitut ettevõtet, et saada aimu turumahust, konkurentidest ja nõudlusest. Tagantjärele vaadates oli see kasutu töö – kuna puudusid selle riigi kogemused, ei suutnud me sisuliselt puude taga metsa näha.
Kui oleme kaks aastat turul olnud, mõistame, et konkurentsi on küll ja veel, aga enamasti peidetud kujul, mitte ehitusmasinate rendiettevõtetena, nagu oleme harjunud Eestis nägema. Ehitusfirmadel on Bulgaarias oma osakonnad, kes rendivad sisse ja välja. Masinate müüjad tegelevad rentimisega. Üle kogu riigi on terve hulk väikeseid, ainult ühes linnas tegutsevaid konkurente, kes kohati ka suhtlevad omavahel. Alles nüüd saame aru, kuidas üks väga kasumlik ettevõte, kes toodab raketist Hiinas ja müüb Euroopas, ostab miljonieuroseid kraanasid endale nagu möödaminnes ja kuidas teiste riikide suured rendifirmad toovad projektide jaoks Bulgaariasse masinaid kümnete kaupa, sest leping on sõlmitud juba ammu ja kuskil hoopis kõrgemal tasemel. Meie tubli, aus ja agar olek justkui ei olegi eduks enam piisav…
Kui Sofia osakond juba töötab, asun koos kauboi Tihomiriga käivitama teisi linnasid. Me moodustame piisavalt hullu paari, et mitte liiga palju muretseda, vaid lihtsalt gaasi anda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.