LITMIR.BIZ

      Tagasisõit Eestisse kainestab, kuid järgmisel esmaspäeval tööle minnes tunnen, kuidas energia enam ei voola. See päev on minu jaoks otsustav pööre. „Lõpetasin täna töölepingu. Ostsin piletid Sofiasse ka ära.” Selline meil saabub mulle kuu aega hiljem sõber Askolt, kui on üks tavaline sombune 2005. aasta novembrikuu õhtu. No kurat, mida mina siis veel ootan? Võtan ka kohe nädala puhkust, et oma äriplaani arvutused üle kontrollida ja kohtuda kõigi sõpradega, keda olen juba kutsunud kaasa investeerima. Asko julgus tõmbab mu täiega käima.

      Möllasime Askoga kunagi küll ühiselt tudengiorganisatsioonis, kuid toona olime noored ja rohelised. Tookordne tutvus jäi põgusaks ja me ei ole juba üle viie aasta eriti suhelnud. Tean, et ta on juhtinud mitut Pärnitsa ettevõtet ja toonud neid välja probleemidest. Hindan tema energiat ja muretust teiste arvamuse suhtes. Püüan võtta mõõtu tema initsiatiivist Bulgaaria teemal ja otsustan, et ma mitte ei proovi seekord projekti käivitada, vaid teengi seda tagasi vaatamata ja muretsemata, kas see õnnestub või mitte. Registreerin ette-võtte Bulgaarias ära. Nüüd on tal ametlik nimi: StroyRent ehk EhitusRent. Panen Eestis lahkumisavalduse lauale ja järgmisest hommikust ärkan kuidagi iseenesest mõttega, et olen nüüd ettevõtja ehitustehnika rentimise äris. Müün maha korteri ja panen enamiku säästudest sellesse projekti. Jätan alles ainult niipalju, et jaguks uue kodu minimaalseks sissemakseks. Luban parimatele sõpradele, et pühendun nüüd ainult sellele ettevõttele, ja kutsun neid kaasa investeerima.

      „No aga kuidas sul endal on? Kas silm särab ikka?” patsutab üks Eesti ehitusettevõtja mulle õlale ja võtab meie kohtumise lühidalt kokku. „Kui su sõbrad juba investeerivad, eks siis minagi. Tead, ma ei ole ausalt öeldes su äriplaani küll veel lugenud, aga need, kes on seda teinud, ütlesid, et kärab küll. Anna siis minna. Minu poolt alustuseks viis miljonit krooni.”

      Tund aega hiljem võtan reedese pärastlõuna puhul ühe õlle paari sõbraga.

      „Tead, sõber, täna sai sinust ettevõtja. Nüüd pead tõesti minema,” ütleb sõber Pärla mulle õlleklaasi taga pärast seda, kui kuuleb, et see ehitusettevõtja on paadis olulise summaga. Järgmisel päeval tuleb suurem koosolek, kuhu kutsun 30 sõpra-tuttavat. Tutvustan neile oma projekti ja äriplaani. Neliteist nende hulgast otsustab rahaliselt kaasa lüüa. Meie väike kolhoos ongi koos. Koos minuga kokku täpselt kuusteist investorit. Esimene 12 miljonit krooni masinate ostmiseks on olemas ja see on minu arvates piisav, et äri alustada.

      Kaasa ei löö need sõbrad, kes on veendunud, et ma ei pea Bulgaarias vastu ja tulen niikuinii varsti kõigi oma kompsudega tagasi. Tootsi ja Kiire võrdlus Venemaale mineku kohta muutub aina päevakohasemaks. Minu esimese poja nimeks saab aga siiski just Joosep ja Kiire kombel kaubavagunis ma tõesti kunagi tagasi tulema ei pea.

      Sõber Pärla on minu loo varjatud peategelane nii või teisiti. Olles ise juba Bulgaarias ehitusfirmat üles ehitamas, tuli ta lagedale kontseptsiooniga, et ettevõtjaks saamiseks on vaja igapäevaelust välja murda. Kolleegid, pere, vanemad, sõbrad, pangalaen ja arvamus iseendast hoiavad vangis praeguse elu küljes ja tõeline energia lihtsalt ei vallandu.

      Bulgaarias saame aru, et teises riigis on ennast mujal juba tõestanud äri lihtsam püsti panna kui Eestis uut äriideed või – mudelit välja mõelda. Tuleb võtta üks idee, mis ammu töötab, ja viia kusagile, kus seda pole või on vähe. Ärimudeli eksport. Lihtne ju.

      Praegu, seitse aastat hiljem, olen ma veelgi rohkem sama meelt. Eestis valitseb suurettevõtete majandus, mille kõrval on „tavalisi ärisid” väga raske käima panna. Interneti startup’id on muidugi hoopis teine teema, aga mina räägin praegu niisugustest ettevõtetest, kus ka käed mustaks saavad. Usun ka praegu, et Eestis on palju ärisid, mida saab viia Serbiasse, Albaaniasse, Gruusiasse, Kasahstani, minu pärast kas või Mongooliasse. Oleksin ka nüüd valmis usaldama oma raha sellise kauboi kätte, kes paneb isikliku varanduse mängu, et minna vähem arenenud riiki ehitama üles lihtsat ja selgesti mõistetavat tavalist ettevõtet.

      2006. aastal inspireerib mind sõbra elu Bulgaarias ja tema lood sealsest majandusest nii, et ma hakkangi selliseks kauboiks, kes läheb justkui Metsikusse Läände, et võtta endale tükike maad ja alustada uut elu. See kõik on liiga põnev, et jätta katsetamata.

      Võtan appi ehitustehnikat tundva tuttava Eestist ja hüppan pea ees tundmatusse. Ainus, milles ma kindel olen, on minu enda pühendumus, suusa- ja rattamaratonidel karastatud vastupidavus ning mu sisemine emotsionaalne valmisolek selleks, et tekib palju ootamatusi. Rendifirma on nüüd minu ainus töö, hobi ja kirg, see sisustab kogu mu ööpäeva. Olen siia investeerinud kõik oma säästud, lubanud teistele investoritele, et elan järgmise kolme aasta jooksul 70 % ajast Bulgaarias ega tegele mitte millegi muu kui ainult äri käima panemisega. 2. veebruar aastal 2006 on kolimise päev. Algab eluülikool selle parimas tähenduses.

      Esimesel tööpäevahommikul Sofias, lagunenud majadega Pop Bogomili tänava korteris läheb uni kuidagi vara ära. Päike särab aknasse. Elan ühes korteris Asko ja Pärlaga, meil on kokkulepe, et jagame hommikuid. Kaks magavad ja kolmas keedab putru. Täna oli Asko kord. Kõlab nagu ühiselamu, jah? Aga ei, see on staap. Minu ainus tugisüsteem selles riigis. Võileivad söödud, nõud pestud, istun köögilaua taha ja otsustan, et saabusin just nüüd tööle. Löön kalendri lahti. See ongi kogu minu kontor. Vaatan ringi. Peale just registreeritud firma ja minu ülisuure tahtmise ei ole projektist sellel hetkel mitte midagi rohkemat olemas. Ah jaa, ka kogu raha, mille 16 investorit otsustasid investeerida, seisab Eestis kontol ja on alles. Naer tuleb vägisi peale, kui mõtlen, et hakkan tekitama midagi mitte millestki.

      Esimesed päevad on täis pisiasjadega tegelemist ja lihtsalt rabelemist. Rööprähklemine on uus eestikeelne sõna, mis sellist tegevust hästi kirjeldab. Õhtuti planeerime ühiselt järgmisi samme. Kuna sõbrad Asko ja Pärla on samuti oma pere raha minu projekti investeerinud, on iga õhtu justkui nõukogu koosolek. Asko on pealegi minuga täiesti sarnases olukorras. Ta püüab käima panna porivaipade rendi ja puhastamise äri. Nii mina kui Pärla oleme seal oma rahaga väikesed investorid. Sõbrad, kaasinvestorid, omanikud, juhid, alluvad, kontrollitavad, kõik rollid on ühelt poolt segi, aga teiselt poolt selgemad ja tugevamad kui kunagi varem meie vahel. Tudengiorganisatsiooni ajast mäletame väga selgelt, et kõik võimatu on niikuinii ajutine. Uus reaalsuse painutamise hetk on käes. Energiat pritsib, nii mis kole. Õhk on elektrit täis. Kõigel sellel on, mõistagi, aastaid hiljem emotsionaalne väärtus ainult meie endi jaoks.

      Iga sündmus on esimestel kuudel põnev. Asko leiab endale lao, mina oma ettevõttesse jälle müügipealiku. Asko saab esimese saatkonna oma porivaipadele kliendiks, mina teen esimese ostu Saksamaalt ja murran läbi tollibürokraatia. Euroopa Liidust pole veel haisugi.2 Üks meist saab käibemaksutagastuse pärast pikka võitlust kaheksa kuud seaduslikust ajast hiljem, teine jälle murrab piike autoregistriga, et saada luba panna autode peale nii kirillitsa kui ladina tähtedega logod. Teabe hulk, võõras keel ja tundmatud kohalikud kirjutatud ja kirjutamata reeglid võtavad kogu energia igast päevast. Seda energiat turgutame vahel pidudega, mida ikka jagub.

      Ettevõtte alustamine on üsna romantiline periood. Energia üleküllus ja ootuste kõrgus tapab igasuguse kahtluse. Mõte on selge, elul on siht ja ajakasutus tõhus. Pole mingeid energiat raiskavaid kahtlusi, kõhklusi

Скачать книгу