LITMIR.BIZ

      „Mis sinul Kopenhaagenis kohaneda aitas?” pärisin meie maja taga aias Mailalt. Maila paremas käes auras katkise sangaga kohvikruus ja vasaku käe sõrmede vahel rippus sigaret. Maila tuli Gröönimaalt Kopenhaagenisse ülikooli, abiellus taanlasega ja jäigi siia. Gröönimaal elava ema külastamiseks sõidab ta kõigepealt lennukiga ja seejärel helikopteriga, sest tema sünnikodu juurde ei vii ühtegi teed. Maila on lapsena vaalapüügil kaasas olnud ja koos isaga jahiretkel hüljest nülginud. Maila taanlasest isa oli Gröönimaale sõitnud vaid kolmeks kuuks, aga sinna ta jäigi. Teda hakati kutsuma Valgeks Gröönlaseks.

      Maila arvas, et muuhulgas aitab kohaneda teadmine, et inimesed on igal pool ühesugused, kuigi neil võib olla erinev välimus ja üks kirjutab med venlig hilsen, aga teine inussiarnersumik inuulluaqqusillunga6. „Tuleb lihtsalt… leida tee inimeste südamesse,” andis Maila nõu ja vajus siis ise mõttesse, justkui oleks ta tuhandete kilomeetrite taga keset Gröönimaa lumevälju või kusagil mujal väga kaugel. Vaikisime kahekesi.

      Meenutasin hiljuti Kopenhaageni kohta loetut. See linn on aegade jooksul meelitanud kohale sadu tuhandeid immigrante, asudes Euroopa nii-öelda ristteedel ja olles omamoodi väravaks Läänemerele. Praegu on Kopenhaagenis elavate välismaalaste kontsentratsioon kogu muu Taaniga võrreldes kõrgeim. On ju Taani paljude arvates üks turvaline ja mõnus koht elamiseks ning Kopenhaagenis on kergem tööd leida kui väiksemates linnades. Üksteise järel on Kopenhaagenit tabanud mitu sisserändelainet. Jõukad kaupmehed Saksamaalt keskajal. Hollandi põllumehed kuninga kutsel 16. sajandil. Juudid natside kurjuse eest 1930. aastatel. Ungarlased nõukogude võimu tagakiusamise eest 1950. aastatel… Uuemal ajal on siia samuti peitu tuldud – Iraagist, Iraanist, Somaaliast, Bosniast, Afganistanist ja teistest vägivallast vaevatud riikidest. Peale selle on tuldud õppima või tööd otsima ning siis paikseks jäädud.

      „Nii et teadmine, et inimesed on igal pool ühesugused, et sajad tuhanded on siin hakkama saanud ja järelikult on sinulgi šansid „ellu jääda”…” katkestasin vaikuse. Maila silmitses kuuriseinale naalduvaid tumelillade õitega tokkroose ja rüüpas tassist kohvi. Hall sigaretituhk pudenes rohelisele murule.

      Mitte kõik ei ole suutnud koduneda. Ma arvan, et paljudest Kopenhaagenis elavatest gröönlastest ja inuittidest on saanud joodikud just sellepärast, et nad ei ole siin kohanenud. Olin neid joomaurkaid väljastpoolt näinud, need olid siinsamas lähedal Vesterbro linnaosas. Olime Martiniga tollest kvartalist läbi jalutanud ja ta oli mulle neid sigaretisuitsust läbi imbunud ja masendusest mustaks tõmbunud tänavaäärseid baare näidanud.

      „Aga mis on sinu arvates põhjuseks, et paljud gröönlased kohanenud ei ole?” ärgitasin Mailat edasi rääkima. Maila läikivad süsimustad silmad kõrgete põsesarnade kohal pöördusid päikesesse sirutuvalt tokkroositaimelt minu poole. „Kas sina ka tunned siin lumest puudust?” küsis ta hajameelselt.

      Kas need gröönlased, kes Taanis ära ei ole harjunud, olid ehk ise mingi vea teinud? Vist ei ole see ikka päris nii lihtne, et iga inussiarnersumik inuulluaqqusillunga kirjutama harjunud inimene võtab omaks med venlig hilsen’i. Ehk ei ole ahvatlevad võõrad rannad, olgugi valge peene liivaga, iga inimese jaoks?

      Taani ajaloos on häbiväärne seik – rühm Gröönimaa lapsi eraldati nende vanematest ja toodi Taani haridust omandama. Kui lapsed mitme aasta pärast koju tagasi lubati, olid paljud neist sealse keele unustanud. Nende vanemad aga ei osanud taani keelt ja nii ei olnud neil enam võimalik lastega rääkida. Need noored ei kuulunud enam justkui kuhugi – ei siia ega sinna. Taani valitsus sai alles tagantjärele aru, et oli eksinud. Eduka integreerumise asemel olid tagajärjeks purunenud perekonnad, alkoholism ja enesetapud.

      Kas-saan-hakkama stiilis kahtlustest hoolimata tundusid mu väljavaated üsna lubavad. Miks ma ei peaks hakkama saama, kui Maila on toime tulnud! Kui siin on kohanenud paljud inimesed, kelle kultuur ja keel kohalikust suuresti erinevad. Taanil ja Eestil tundub ühiseid jooni olevat rohkem kui erinevusi – väike rahvus, sarnane kliima, meri, olulisemad pühad… Sarnasused peaksid aitama üksteist mõista. Eestlasi oli Taanis 2008. aastal Danmarks Statistiku7 andmetel tuhatkond, enamik neist Kopenhaagenis. Paljud olid siin alustanud tunduvalt raskemates oludes kui mina…

      Kopenhaageni taanikeelne nimetus København viitab ku-nagisele kaupmeeste sadamale – købmændens havn. Aga seda võib samuti tõlkida ‘osta sadam’ (køb en havn), mis tundub ütlevat: „See on sinu valik. Osta ära, kui soovid. Kodune, kui tahtmist on.” Kopenhaagenis on taani kultuur ja vanad taani traditsioonid läbi põimunud sisserännanute kaasa toodud kommete ja tavadega. Siin ja seal võib näha lehvimas Dannebrogi, Taani lippu. Siin on Borgen8, kuningliku perekonna residents Amalienborg ja üks maailma vanimaid lõbustusparke Tivoli, smørrebrød9 ja flødebolle10, Carlsbergi õlletööstus ja logistikahiiglane A.P. Møller-Mærsk – kõike seda seostab suur maailm väikese Taaniga. Aga siin on ka Nørrebro linnaosa, kus mõnes koolis on peaaegu kõik õpilased araabia või Aafrika päritolu, ning tänav, mida rahvasuu kutsub Väikeseks Aafrikaks – Lille Afrika. On getostuma hakkavad sotsiaalmajade kvartalid, kus elavad peamiselt pagulased. On Aasia päritolu kaupmeeste kioskid, söögikohad, puu- ja juurviljapoed, juuksuritöökojad. Siin on rahvusvaheliste organisatsioonide esindused, mille katuste all töötavad koos sajad rahvused. Ülikoolid, kus vaid napilt pool üliõpilastest on taanlased.

      Kopenhaagenit on kujundanud ning vormivad üha edasi põhi, lõuna, ida ja lääs. Tänavatel võib kuulda kõikvõimalikke keeli ning näha nii valge, kollase kui musta rassi esindajaid. Taani pealinn erineb oluliselt väikestest puhastest küladest, kus suheldakse valdavalt taani keeles. Kus on tore pisut puhkust veeta ning tunda koduigatsust suurlinna anonüümsuse, hoogsa tempo ja siivutu räpakuse järele. Kas ei ole siis õigus taanlastel, kes ütlevad, et Kopenhaagen ei ole see päris Taani?

      Kirjanik Søren Ulrik Thomsen on pärast Jüütimaalt Kopen-haagenisse ümberasumist kirjeldanud, kuidas tajus linna enesele päev-päevalt lähemale tulevat, kui „pilti, keelt, heli, lõhna, liikumist, meeleolu, muusikat, topograafiat, labürinti, tingimust, koduväljakut, elustiili…”11. Selle asemel, et kärsitult kõike korraga selgeks saada, tuleks ehk tõesti taanlaste kombel vabalt võtta ja lasta linnal tasahilju enda juurde tulla. Iga päev toob midagi uut niikaua, kuni ühel hetkel tekib tunne, et oled koju jõudnud.

      JOJO. ESIMESED SÕIDUD

      Jutustasin vanaemale, et ilma sildadeta laguneks Taani merre laiali, eriti niisuguste tugevate tuultega, nagu seal puhuvad. Tema hakkas naerma ja selgitas, et sillad on ikka selleks, et saaks ühelt saarelt teisele sõita. Ma ei olnud vanaema jutus kindel, sest Pangodi järvel Lõuna-Eestis ujuvat mingi saar ringi, aga hoidsin need kahtlused igaks juhuks enda teada. Ei tahtnud, et vanaema muretsema hakkab. Niigi oli ta kurb, et me Eestist ära kolisime. Esimest silda näitas mulle lennuki aknast ema, kui Kopenhaagenis maandusime. Selle sillaga on Taani Rootsi külge kinnitatud ja ülesõiduks tulevat putkas istuvale valvurile raha maksta.

      Mulle meeldib lennata. Lennukis saab väikesi kokakoolapurke, mida tavalises poes ei müüda. Mõnikord on stjuardessid nii lahked, et annavad lapsele kaks purki, kuigi küsisin ainult ühe. Lennukis juhtub naljakaid asju. Ükskord pritsis pudelit avanud stjuuard tukkuma jäänud isa kogemata gaseeritud veega üle. Vesi purskus isale näkku, särgile ja pükstele. Meie Victoriaga, kes on mu uus õde ja elab meie juures nädalavahetustel ja puhkuste ajal, püüdsime naeru tagasi hoida, kuni olime näost täitsa punased. Stjuuard punetas samuti, kui ta lapiga ümber isa pea vehkis ja vabandusi pomises. Isa paistis täitsa rahulik, aga tema kaelale olid tekkinud punased plekid. Plekid ilmusid välja siis, kui isa vihaseks sai, ja kadusid taas, kui ta rahunenud oli. Lennureiside ajal piidleb ta aga lähenevat joogi- ja toidukäru

Скачать книгу