LITMIR.BIZ

      Martin juhtis autot lennujaamast kesklinna poole ja tunnistas, et on veidi närvis, sest ei ole sugugi kindel, kas mulle Kopenhaagenis meeldima hakkab. See viimane tundus olevat talle väga oluline. Hoolimata ootamatult avalast ülestunnistusest oli Martini näoilme rahulik, tema püüdlikult välja hääldatud ingliskeelne jutt ja laiaõlgne kogu sisendasid tasakaalu- ja turvatunnet.

      Üle järjekordse silla sõites vilksatas mööda väike sadam, kus tumedal veel hulpisid paadid ja paatelamud. Olin ekslikult arvanud, et paatelamud kuuluvad soojemasse kliimasse. Tuul keerutas kollaseid puulehti ja katuste kohal suundus rändlindude kolmnurk loodesse. Sisenesime Kopenhaageni südames asuva Frederiksbergi linnaosa kitsastele tänavatele, mida palistasid jalgrattateed.

      Martin jutustas, et Frederiksberg oli kunagi omaette linn Kopenhaageni servas, aga ajapikku kasvas Kopenhaagen ümber Frederiksbergi. Frederiksbergi põliselanikud ei pidavat praegugi end kopenhaagenlasteks. Püüdsin uut infot talletada, imestades samas meid ümbritsevate jalgratturite rohkuse üle. Autojuhtidel oli küll mitut paari silmi vaja, eriti ristmikel – jalgratturid ümbritsesid rohelist tuld ootavaid autosid tiheda ringina. Arvaku siis autojuht ära, kes neist sõidab otse või kes paremale!

      Teekond lennujaamast Martini koju Frederiksbergi kestis napilt veerand tundi, ometi olin peale paljude jalgrataste jõudnud märgata veel üht olulist erinevust võrreldes Tallinnaga – enamiku korterite akendel ei olnud kardinaid ees. Inimesed õhtusöögiks lauda katmas, taat kiiktoolis, punt teismelisi, aknale näpuga jooni vedav laps. Mõned toad olid tühjad, kedagi ei olnud näha. Toas põles tuli, soe valgus viipas möödujale kutsuvalt ja akna ülemisest servast paistis vanaaegsete, kivipitsist ornamentidega ääristatud lagi. Ühel aknal silmasin kellegi paljaid jalataldu, mille kohal lahti löödud ajalehe taha peitus puhkepausi nautivate jalgade omanik. Akende sümboolne avatus tekitas usaldust ja soovi kogeda sedasama õdusust, hubasust ja kodutunnet, mis küünlavalguses suplevatest kodudest õhtusse hoovas.

      Taani ei olnud ainus riik, kus olin katmata aknaid näinud. Meenusid varem külastatud Hollandi linnad Amsterdam ja Antwerpen. Siiski, jõudnud äsja Tallinna lennukilt otse Kopenhaageni kesklinna, avaldas see erinevus muljet. Tallinnas toona ju katmata aknaid naljalt ei näinud.

      Akende katmine ja katmata jätmine tuli meil edaspidi vahetevahel jutuks. Enamasti olid ka meie rulood siinse kombe kohaselt üles rullitud. Mõnel pärastlõunal aga rullisin need toanurgas oleva arvuti kasutamise ajaks alla, sest madal päike oleks muidu otse ekraanile paistnud. Iga kord, kui unustasin rulood üles rullimata, kordus enam-vähem järgmine stseen. „Miks siin nii pime on?” küsis töölt koju jõudnud Martin ja kommenteeris seejärel teadjalt: „Nojah, rulood on ju alla tõmmatud! Kulla inimene, Kopenhaagenis pimendati aknaid viimati teise maailmasõja ajal. Või arvad sa, et Stalini vaim aknast sisse vaatab? Hei, Moskva on siit väga kaugel!”

      Ehk on eestlaste harjumus aknaid katta tõesti pärit meie nõukaaegsest minevikust, kui tuli end kadeda ja kurja silma eest kaitsta? Kopenhaagenlane ei peida oma elutuba võõraste pilkude eest naljalt ka siis, kui aknad on maast laeni, nagu paljudes siinsetes modernsetes korterelamutes. Islands Brygge, Ørestadi ja muude uuselamurajoonide majades on terved seinad klaasist ja korterid ise, sealhulgas mõnikord ka magamistoad, justkui tõsielusarja võtteplatsid. Kui sõidate metrooga Ørestadis asuvasse Field’si kaubanduskeskusse, mis on üks suurimaid Skandinaavias ja kuhu linna külalistel muuhulgas sisse kiigata soovitatakse, näete ise. Paar jaama enne Field’si väljub metroorong maa-alusest tunnelist ja sööstab otseteed klaas- ja betoonlinna, mis näibki koosnevat peamiselt akendest. Seal kandis seisab ka kohalik Pisa torn – sihilikult vildakaks ehitatud hotell Bella Sky, mille taevabaari maast laeni akendest avaneb panoraamvaade Kopenhaagenile ja merele.