LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Oli sel vast palju jõudu.

      Piidlesin vargsi majahoidjat, aga tema pühkis ikka kõnniteed ja ei paistnud midagi kahtlustavat. Tegelikult ei olnud kutsikalugu päris õige. Olin kutsikast lihtsalt unistanud ja Naala oli päriselt minu mängukoer, aga mulle meeldis, et majahoidja mind kuulas ja paistis uskuvat, mida ma räägin. Mitte kunagi ei käratanud, et tal aega ei ole või et laps olgu vait, sest praegu on uudised. Kui ta tükk aega mu jutu üle imestanud oli, siis tavaliselt ütlesin pärast, et tegin tegelikult hoopis nalja.

      Siis nad alles said, kui Martin mulle lasteaeda järele tuli. Hommikul olin emalt palunud, et ema niikaua lasteaia värava taga autos istuks. Ta istus nagunii pidevalt rooli taga ja võis vabalt viisteist minutit veel istuda. Soovitasin, et ta võiks autos meid oodates näiteks kellelegi helistada, sest tal oli ju pidevalt vaja mingeid tööasju ajada.

      Küll lastel olid alles imestunud näod, kui Martin rühma uksest sisse astus. Kohmitsesin kapi kallal meelega hästi kaua, et Martin kauem keset rühma seisaks. Keegi ei ütelnud midagi, ainult vihm krabistas vastu klaasi ja üks allakukkumisega hiljaks jäänud kastanimuna kopsis tasakesi vastu akent. Martin ei osanud tuhkagi eesti keelt, sest ta on taanlane, kasvataja Virve lihtsalt seisis ja naeratas ning lapsed vaatasid meid. Üks poiss oli isegi suu lahti unustanud. Meie riidekapid tundusid Martini suure kogu kõrval tillukesed, tema nahktagi kägises vaikselt ja mina sidusin saapapaelu ning togisin keeleotsaga üht loksuvat piimahammast.

      „Kas ma aitan?” pakkus Virve lahkelt. Mulle meeldis Virve, sest ta naeratas nagu joonistatud päike, võttis nutva lapse sülle ja ei riielnud millalgi.

      „Ei, ma ise!” keeldusin uhkelt Virve abist ja venitasin meelega pikemaks seda hetke, kui mullegi oli lõpuks ometi isa lasteaeda järele tulnud. Lõpuks võtsin Martini käest kinni, hakkasin teda ukse poole sikutama ja nurusin: „Lähme nüüd koju!” Martini käsi oli soe, kuiv ja hästi suur.

      „He-aad aa-ega. Ai-tahh,” ütles Martin püüdlikult eesti keeles, mille peale Virve nägu üllatusest särama lõi ja ta meile rõõmsalt head nädalavahetust soovis.

      Lapsed ei öelnud mitte midagi. See-eest oli neil esmaspäeval palju küsimusi, aga mul ei olnud tuju neile vastata. Istusin majahoidja juurde kivi peale ja jälgisin, kuidas luua rootsud asfaldi pealt tolmu roogivad, hallid triibud järel. Martin oli eelmisel õhtul tagasi Kopenhaagenisse sõitnud ja ma ei teadnud täpselt, millal ta jälle tuleb.

      „Mulle ei maitse pihlakad!” kurtsin majahoidjale. „Vanaisa aias ükskord pakkus, et võta, maitse, ja mina paningi ühe marja suhu ja sülitasin selle kohe välja. Vastik ja mõru!” Majahoidja luud jäi seisma. Ta vaatas mulle küsivalt otsa.

      „Ma saan nagunii endale isa!” põrutasin pisaratega võideldes ja pistsin jooksu liivakasti poole, kus Sander ja Joosep meelitasid parasjagu Sandrat ja Retit liivast ja võilillelehtedest tehtud mängukooki päriselt ära sööma.

Oktoober 2006

      OODATUD LAUPÄEVAD

      2006. ja 2008. aasta suvede vahepeale jäid Kopenhaageni nädalavahetused. Iga tolleaegne kohtumine Martini ja linnaga üllatas mingi uue avastusega. Kiindusin aja jooksul üha rohkem nii oma kallimasse kui tema kodulinna.

      Reedeõhtune Estonian Airi lennuk rebis end Tallinna lennuväljalt lahti ja kihutas kaheksasada kilomeetrit läbi pimeduse vaid tunni ja paarikümne minutiga, ometi tundus see aeg talumatult pikk. Lahus oldud nädalatel tasa hõõgunud ja igapäevaste toimetuste abiga maha surutud igatsus paisus viimaste lennuminutite ajal väljakannatamatuks. Niipea, kui lennuki rattad Kastrupil maandumisrada puudutasid ja masina hoog rappudes vaibus, hakkas minul kiire – mitte ühtegi minutit ei tohtinud kaotsi lasta! Põgenesin lennujaama koridore pidi, linna avaneva ukse poole justkui Tuhkatriinu printsi lossist. Erinevus Tuhkatriinuga seisnes selles, et mina tormasin oma printsi poole, mitte temast eemale.

      Kinga asemel kaotasin kord kiirustades ära kuldkõrvarõnga, ilma et seda isegi märganud oleksin. Kullast ja kõrvarõngastest ma ei hoolinud. Neil hetkedel ei olnud oluline ka aastatega tekitatud turvaline rutiin. Maine varandus oleks sama hästi võinud olemata olla. Olin oma paadi otsustavalt kaldast eemale tõuganud – meri möllas ja lained lõid üle pea kokku, ent kõhklusteks ei olnud enam mahti. Olin teinud täispanuse armastusele ja nüüd tuli kaldale seilata.

      Mäletan, et tollel nädalavahetusel ulatas Martin mulle tumesinise sametiga kaetud karbi, millest leidsin uued kõrvarõngad, sarnased lennujaamas teel linna maha pillatud ehtega. „Mul on kahju, et sa kõrvarõnga ära kaotasid,” oli ta kingitust üle andes ütelnud. Ma ei olnud märganud, millal ta need ostnud oli, sest veetsime kogu aja koos – isegi viis minutit tundus lahusolekuks liiga pikk aeg. Iga hetk oli kallim kui kuld, sest aega ei olnud palju. Kõrvarõngad on mul tänaseni alles, hoolikalt hoitud nagu kõik Martini kingitud ehted. Igal ehtel on oma lugu rääkida, ja need lood, need hetked on ehetest hinnalisemad, jutustades tähelepanust ja soojusest.

      Reedeõhtuti ei olnud meil linna jaoks aega. Siis põlesid Svanholmsvej tänava poissmehekorteris kümned steariinküünlad, mängis vaikne muusika ja pärast teineteiseleidmist voogas jutt hiliste öötundideni. Linn ootas kannatlikult laupäevani ja näitas siis, mida tal pakkuda oli. Olen kuulnud arvamisi, et Kopenhaagen on igavam kui New York, Pariis või Monte Carlo. Mitte minu jaoks. Kõikides nendes kuulsates linnades ja nii mõneski veel olen olnud vaid juhuslik võõras, kes saabub korraks, et aupaklikult nende ilu ja ikoone imetleda, ise samas üksindust tundes. Olen astunud neist linnadest läbi, mitte nende sisse. Seevastu Kopenhaagenis tundsin, ma usun tõesti, et esimest korda elus, et olen oodatud ja vastu võetud sellisena, nagu olen oma heade, aga ka halbade külgedega, ükskõik kui väsinud või katki või kui särava ja õnnelikuna. See linn keelitas ja ahvatles mind jääma ja sidus iga korraga justkui nähtamatuid niite mu südame ümber. Mina aga lasin sel maagial vastu panemata sündida.

      Mida ma neil laupäevadel nägin? Kui me just ei otsustanud brunch’i nautida, mis on kopenhaagenlaste hulgas populaarne viis laupäeva- ja pühapäevahommikuid veeta ja mida paljud kesklinna kohvikud pakuvad, jõudsime linna alles hilisel pärastlõunal. Laupäeva pärastlõunal on taanlaste hygge selgesti tajutav. Võimatu on seda mitte märgata. Nädalavahetused, pühad ja puhkused on olulised. Kui sa selle Kopenhaagenis ära unustad, siis tuletab ta seda sulle meelde. Meil kõigil on muresid, aga nüüd on laupäev, nüüd teeme pausi ja mõtleme sellele, et nädalavahetus on nautimiseks.

      Martiniga käsikäes Kopenhaageni tänavatel uidates nägin igas vanuses inimesi, alates titekärus lükatavatest lastest kuni kõrges eas memmede ja taatideni, lihtsalt jalutamas, siia-sinna sisse astumas, kohviku terrassil klaasi veini või kohvitassi taga aega veetmas. Tallinna tänavatel oleks nii aeglasel sammul kõndides vist küll teistele jalgu jäänud. Kas tulenes see nüüd mu enese armunud olekust, mistõttu nägin maailma läbi roosade prillide, või oli see tõepoolest nii, aga mulle tundus, et vastutulijad naeratasid üsna sageli – lihtsalt niisama. Kui kohati tuttavaid, siis jäädi seisma ja juteldi omavahel pikalt ja põhjalikult, mispeale kitsamatel kõnniteedel tekkis liiklusummik. „Millest neil nii pikalt rääkida on? Tõlgi mulle!” palusin Martinit. „Ah, nad küsivad üksteiselt lihtsalt, kuidas läheb ja kas möödunud nädal on olnud hyggelig2.”

      Kas sellest peab siis nii pikalt rääkima ja veel tänaval? Taanlaste omadus võtta aega selleks, et mitte midagi asjalikku teha, ja arutleda selle üle, mis tänases päevas hyggelig või dejlig3on, oli mulle tollal veel arusaamatu.

      Märkasin tänavapildis ratastoolides või enese ees lükatavate liikumisraamide abil kõndivaid inimesi. Paistis, et liikumispuue ei olnud takistuseks, et kodunt välja tulla. Nägin, et käsikäes ei kõnni üksnes noored, vaid ka vanemad, pensioniealised paarid. Täiesti avalikult näitasid teineteisesse kiindumuse märke geid ja lesbid ning mitte keegi ei pannud imeks, et kaks meest või kaks naist keset tänavat suudlevad. Paljud jalutasid koertega ja iseäralik oli, et kui juba koer, siis vähemalt kaks – justkui oleks ühel koeral oma perenaise või – mehe juures elades üksinda igav.

      Mõnikord sõime lõunat söögikohtades, kus pakuti ehtsat

Скачать книгу