ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia. Kati Nielsen
Читать онлайн.Название Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia
Год выпуска 2013
isbn 9789949511457
Автор произведения Kati Nielsen
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kui ei teaks, et Kopenhaageni südalinn Hovedbanegårdi14, Tivoli lõbustuspargi, raekoja ja Strøgetiga asub vaid viieteistminutilise jalutuskäigu kaugusel, oleks raske uskuda, et meie lähedalt kihutavad mööda reisirongid Stockholmi, Berliini, Pariisi ja Rooma ning otse siinsamas ligidal keeb südalinna katel.
Frederiksbergi õhus väreleb Tallinna kadriorulik nostalgia. Teisalt tundub, et nüüdsama võib näha katuseviilude kohalt korstna tagant pontsaka käega viipamas väikest paksu mehikest oma parimais aastates. Sest meie kvartal meenutab üliväga Ilon Wiklandi illustratsioone Astrid Lindgreni raamatust „Karlsson katuselt”.
Meie maja ehitati 1895. aastal. Suur osa Frederiksbergi majadest ongi pärit 19. sajandist. Sellal viimistleti iga hoonet kui unikaalset meistriteost. Tornid, kaared, võlvid ja fassaadid koos kivipitsi, maalingute ja muude kaunistustega on omaette vaatamisväärsused.
Peale Martini sõprade olid mu esimesteks tuttavateks Ko-penhaagenis meie naabrid, kelles leidsin väärtusliku suhtlusallika. Pakkus ju iga kohtumine võimaluse taani keelt purssida. Ajapikku hakkasin oma pisikeste lingvistiliste edusammude üle rõõmu tundma nagu esimesi sõnu ütlev väikelaps.
Alguses tundusid taanlased võõraste suhtes mõnevõrra umbusklikud. Piltlikult üteldes ei kiputud kohe aiaväravat avama, vaid uuriti ääri-veeri, kellega tegemist. Täpselt nõnda, kui linnas kõndides ei näe Frederiksbergi tänavaid palistavate hoonete fassaadide taha peidetud hubaseid siseõuesid ja aedasid, ei näe ka kopenhaagenlase reserveeritud välisilme taha.
Aias või trepil üksteist kohates oli tavaks juttu teha.
„Tere, kas sa oled meie majas uus? Ma ei ole sind varem näinud,” küsis väikest kasvu brünett naisterahvas, kui sattusime ühel ja samal ajal pesu nöörile riputama.
„Desværre taler jeg kun lidt dansk endnu, men jeg taler engelsk,” („Kahjuks räägin praegu taani keelt veel vähe, aga ma räägin inglise keelt”) sain kuidagimoodi kuuldavale toodud. Nüüd jätkus vestlus inglise keeles.
„Arvasin, et sa oled taanlane,” kortsutas proua justkui pisut pettunult või võõrastavalt kulmu. Veel üks välismaa-lane… Mis meie linnast ometi niimoodi saab?! „Kust sa pärit oled?”
„Eestist, Tallinnast.”
„Ahaa, sina oledki Martini elukaaslane. Tere tulemast! Mina elan, näe, seal,” osutas proua mingi kõrgema korruse korteri akende poole, ise sõbralikult naeratades, justkui oleks piinlikkust tundnud, et oli korraks reetnud salajast pelgu sisserändajate ees. „Teisel korrusel.”
„Minu arvamist mööda kolmandal,” ajasin pea kuklasse.
Taanis nimetatakse esimest korrust stueetage’iks, mille otsetõlge – elutoakorrus – loogikat sisaldavat ei näi. Teise korruse nimetus on esimene korrus. Veelgi keerulisemaks muudab korruste loo asjaolu, et kasutades traditsioonilise etage’i asemel moodsamat sõna sal, eespool nimetatud „süsteem” ei kehti. Sal’i puhul on esimene korrus esimene korrus ja kõik ülejäänud korrused samuti oma õigete nimedega. Mõelge sellele, kui teil peaks olema vajadus tuletõrjesse helistada ja kirjeldada, mis korrusega tegemist.
Korteritel puuduvad enamasti numbrid, välja arvatud mõnedes modernsetes linnaosades. Aadress kirjeldab, millisel korrusel korter paikneb (selle puhul kehtib jällegi etage’i-süsteem) ning kas korter on vasakul, keskel või paremal. Kui korrusel juhtub olema rohkem kui kolm korterit, siis muutub aadressi „salakeel” pisut keerulisemaks, sest tekivad variandid „keskel vasakul”, „keskel paremal” ja muud.
Naabrid küsitlesid mind taanlasliku otsekohesuse ja uudishimuga. Sekka ikka veidike umbusklikkust õuele tekkinud võõra vastu.
Kahtlevalt: „Millega sa siin tegeled?”
Pisut kahjurõõmsalt: „Taanis on majanduskriis. Kas sinul on ka tööd raske leida nagu kohalikel?”
Õiglust jalule seades: „Ega sa planeeri siin ju ainult kodus istuma hakata? Taanis käib enamik naistest tööl.”
Prioriteete paika pannes: „Kas sa õpid taani keelt?”
Südamele panevalt: „Kas su laps läheb rahvusvahelisse või taanikeelsesse kooli?”
Uudishimulikult: „Kas Eestis ka Coca-Colat müüakse?”
Geograafilisi teadmisi näidates: „Kas Eesti pealinn on Riia või Vilnius?”
Peatselt joonistusid üldisel foonil välja värvikamad karakterid. Ühel augustikuisel varahommikul, kui olin tütre kooli saatnud (Taanis algab kool augusti esimeses veerandis) ja end koos raamatu ning kohvitassiga puu varju mõnusasti istuma sättinud, kuulsin köögitrepi puuastmetelt kellegi kergejalgset hüplemist. Sellest ajastust pärit majad on ehitatud, muuhulgas tuleohutuse tagamise eesmärgil topelttrepikodadega – esinduslikum ja uhkem trepikoda viib korteri esikust tänavale, kitsam ja tagasihoidlikum aga köögist maja taha aeda või hoovi.
Huvitav, miks Mads nii hilja kooli läheb, magas vist sisse, jõudsin mõelda viiendal korrusel elavale kümneaastasele poisile, kui trepikoja uksele ilmus Madsi asemel hoopis keegi muu. Heas vormis päevitunud keha, mida kattis lühike spordidress, oleks võinud kuuluda noorele mehele. Eriti arvestades seda, kui väledalt mees kitsast järsust trepist alla jooksnud oli. Ometi olid aastakümned mehe näkku tugevad vaod vajutanud ja kõige krooniks oli poole seljani ulatuvasse punupatsi palmitsetud lopsakas hõbehall juus.
„Kena ilm, mis? Ennustatakse sooja hilissuve!” paljastas olevus rea valgeid hambaid naeratuseks ja kadus siis kergel vetruval jooksusammul põõsaste vahele.
Meie maja lähedal asuvaid tehisjärvi ümbritsev tee on tervisejooksjate hulgas populaarne. Tagasi mees ei tulnud, ehk sisenes ta jooksutuurilt naastes majja tänavapoolsest trepikojast.
Õhtul uurisin Martinilt, kellega tegemist. „See ju Palle, vana hipi,” ei võtnud mu kaasal asjas selgusele jõudmine sekunditki.
„Mis, kas ta on hipi või?” olin hämmeldunud, sest hipiks olemine ei tundunud mehe vanusega kokku sobivat. Minu loogika järgi ei saanud hipid olla vanad.
„Endine tõeline hipi,” ütles Martin iga sõna rõhutades. „Palle oli noor siis, kui meie veel sündinud ei olnud. Õiged hipid ongi sellest ajajärgust pärit. Aga pane tähele, tarbimisühiskonna ideaalides on ta senini pettunud, kuigi nende vastu enam mässata ei viitsi.”
„Püha müristus, kas ta on siis nii vana?”
„Ma ei tea, kui vana ta on, aga ta on pagana heas vormis. Muide, ta armastab õlut juua ja vahel harva ka piipu tõmmata ning väidab, et tema eas meesterahvas peab kõvasti trenni tegema, et tasakaalustada kogu seda ebatervislikku mõnu, millest ta ei kavatsegi loobuda.” Kopenhaagenlaste nautlev elustiil, sealhulgas paraku ka hea veini või õlle pea igapäevane tarbimine, ei olnud mulle tolleks hetkeks enam uudis.
Hiljem, kui olin Pallega tutvunud, tekkis mul tema nooruslikkuse kohta oma arvamus. Palle oli lihtsalt kogu aeg väsimatult heas tujus ja paistis nägevat asjade head külge või siis ei pööranud ta eriti tähelepanu miinustele, vigadele ja ebaõnnestumistele. Absoluutselt iga kord, kui ma temaga trepil või õues kokku juhtusin, oli tal kellegi või millegi kohta midagi tunnustavat ütelda. Palle korter on meie all, ometi ei ole ta kaevanud meie juurest aeg-ajalt kostva valju plaadimuusika või Martini klaverimängu peale. Ükskord, 1. jaanuari õhtupoolikul, kui Martiniga jalutamast tulime, kostis trepikojas vastu tulnud Palle oma tavapärase heatujulise naeratuse saatel, et läbi tema korteri lae kostnud detsibellide põhjal järeldades oli meie juures vist kõva uusaastapidu olnud ning muusika läinud öö jooksul üha paremaks ja kella seitsme ajal hommikul kuulis ta juba päris oma lemmiklaule, mille saatel olevat mõnus olnud uinuda.
Palle elu ei saanud just
Hovedbanegård – Kopenhaageni keskraudteejaam.