LITMIR.BIZ

      Sportlikke tüüpe leidub meie majas veel, näiteks vägilase mõõtu taani armeeohvitser ja alatasa rulluisutav ajakirjanik, aga enim pühendunud näib olevat jalgrattur Morten „elutoakorruselt”, meie maja Bjarne Riis15. Morten liigub enamasti ringi täiuslikus jalgrattaspordivarustuses, leiba teenib ta aga õpetajaametiga.

      Jalgrattaid on Mortenil mitu tükki, üks vingem kui teine. Sageli võib teda näha õue peal mõnda kaherattalist pesemas või puhastamas. Ükskord läksin maja alla keldrisse, panipaigast lisatoole tooma, sest meil oli õhtuks palju külalisi kutsutud. Vana maja alune kelder tekitab kõhedust – tont teab, mis sajandist pärit viirastusi võlvide all kohata võib. Tuuletõmbus liigutas hallidel pragunenud krohviga kiviseintel tolmuniite. Kitsa aknaava nurgas varitsesid ämblikuvõrk ja selle omanik ettevaatamatuid ohvreid. Vajutasin ukse kõrval olevale lülitile ja kuulasin hämaras valguses maad. Vaikne oli. Paremat kätt suubub kitsas koridor pimedusse. Teadsin, et selle lõpus avaneb uks majaelanike ühiskasutuses olevasse töökotta, kus võib parandada jalgratast või muud säärast nokitseda. Pimedas ei olnud näha, aga teadsin, et ukseplaadile kinnitatud plakatil on vampiiriks grimeeritud tüdruku foto, mis lisab keldri väljapeetud stiilile veelgi vürtsi juurde.

      Keldris leidub nii mõndagi. Näiteks hoiab meiega samas majas elav Martini klassikaaslane ja hea sõber Jon seal oma sääreväristajate kogu. Martini väitel on tegemist üsna hinnalise rariteetide kollektsiooniga. Ringi sõidab Jon peamiselt vana mopeediga, mille pakiraamile on kinnitatud eelmisest sajandist pärit puust kast Carlsbergi õlletehase logoga. Tema päevinäinud Mercedes seisab enamasti parklas või võimaldatakse seda lahkelt sõpradele laenuks – autoomaniku poolehoid kuulub kaherattalistele liiklusvahenditele.

      Toolide panipaik asub keldri vasakpoolses küljes. Sellest edasi teeb koridor järsu pöörde ja lõppeb seltskonnaruumiga, mis sisaldab lauda, paari vana sohvat, väikest baariletti ja kopitushaisu, mis nina kipitama paneb.

      Läksin rutakal sammul panipaiga poole. Keldris viibimine ei olnud mulle sugugi meeltmööda. Olin juba kergendatult hingamas, kui järsku kuulsin nurga tagant veidraid ohkeid ja ähkimist. „Nii, nüüd siis sedasi,” tekkis mu peas seos konservatooriumis õppivate noormeestega, kes kamba peale esimese korruse korterit üürisid. Korterist kostis aeg-ajalt kauneid saksofonimeloodiad või kitarrisoolosid, kui tudengid pilli harjutasid, aga paraku ka põrgulärmi, sest pidutseda armastasid nad kärarikkalt ja ohtra alkoholiga. Jõudsin mõelda, et nüüd teeb keegi neist koos oma sõbrannaga keldris aega parajaks. Hetk hiljem hakkas mul niisuguse oletuse pärast piinlik, sest räämas kiviseina tagant ilmus nähtavale hoopis Jalgratta-Morteni pingutusest higine ja punane nägu. „Seda, et… kuulsin samme, aga siis jäi kõik vaikseks. Mõtlesin, et kes see tuli.”

      „Ee… mina siin… Tulin toole võtma,” sain kuidagi vastuseks kohmatud.

      „Ahah! Külalised? Nojah…” vastas Morten ja lisas uhkusega: „Mina treenin praegu siin. Näe, vaata!” näitas ta hämara lambi valguses kiiskavale jalgrattatrenažöörile.

      „Ilus masin!” tunnustasin Morteni treeninguseadet, mispeale kuulsin temalt pika kiidukõne ratta omaduste, tootja, väljalaskeaasta ja jalgrattasõprade veebifoorumi kohta.

      „Kuhu sa nii kauaks jäid?” päris pliidi juures askeldav Martin kärsitult. „Sa lubasid laua ära katta.” Kuulnud, milles asi, kostis ta: „Morten vigastas hiljuti treenides jalga ja ei saa nüüd oma tavapärast sajakilomeetrist maanteesõitu teha. Eks seepärast treenibki praegu keldris.”

      „Küll on ikka tahtejõud!” tunnustasin Morteni südikust.

      „Pigem suur kiindumus jalgrattasõitu. Mul on kahtlus, kas ta muid riideid peale jalgratturi omade üldse selga paneb. Tõsi küll, ükskord nägin teda Karl Smarti rõivapoodi sisenemas, aga… tal oli siis ka ratturikostüüm seljas ja isegi kiiver peas.” Pahvatasime mõlemad naerma, kujutledes Mortenit kõikvõimalikes situatsioonides, ikka sellessamas armastatud rattuririietuses.

      Tänu aias tekkinud tutvustele sain aja jooksul praktilisi teadmisi uues keskkonnas toimetulekuks. Üks parimaid infoallikaid oli Londoni lähedalt pärit ja paarkümmend aastat Kopenhaagenis elanud multimeedia õppejõud Brian, kes elas meiega samal korrusel. Olime mõlemad legaalsed välismaalased Kopenhaagenis. „I’m an alien, I’m a legal alien,”nagu laulab Sting. „It takes a man to suffer ignorance and smile. Be yourself, no matter what they say.”16

      Brian pedaalis jalgrattaga aiaväravast sisse, hallisegune juuksepahmakas kerges suvetuules lendlemas, jakihõlmad lahti ja kott loengumaterjalidega üle õla.

      Mina jalutasin parajasti meie kassipojaga. Olime Kopenhaagenis juba mõned nädalad kohanenud, aga kass oli alles esimesi kordi värske õhu kätte toodud. Olin peljanud, et ta kaob ehk õues ära, ning teda seni toas hoidnud. Kass oli jalutusrihma otsas. Sain aru küll, et see on totter vaatepilt, sest kass ei ole koer, keda rihma otsas jalutada, aga mis sa hädaga teed. Putkab veel võõras kohas minema ja ei leia kodu-teed üles.

      „Kas solgutad jälle kassi? Lase ta ometi lahti, egas loom rumal ole,” õpetas Brian isalikult, ise samal ajal jalgratast varjualusesse parkides.

      „Brian, tahan sult midagi taani keele õppimise kohta küsida,” püüdsin juttu mujale suunata. „Panin end ühte era-keeltekooli kirja, aga nad venitavad kursuse algusega. Lükka-vad seda nädalakaupa edasi.”

      „Mis kool see selline on? Sul tuleks valida mingi suurem keeltekool, kellel on linnaosa valitsusega leping ja hea koostöö. Näiteks Studieskolen. Kas sulle ei soovitatud seda, kui pärast elamisloa saamist seal haigekassa kaardi järel käisid?”

      „Soovitati küll, aga see väike erakool, Den Danske Skole, mille ise internetist leidsin, tundus… huvitavam,” väljendasin eestlaslikku skeptilisust valitsuse ja riigiga seonduva suhtes. Ma ei olnud veel teadlik sellest, et taanlane valdavalt usaldab oma valitsust – isegi siis, kui ta mõnele otsusele tuliselt vastu vaidleb või mõne seadusega kuidagi leppida ei suuda.

      „Oi, ära viga tee! See asutus on seotud ühe pankrotti läinud keeltekooliga KISS, Københavns Internationel Sprogskole, mille juht oli üks paras aferist.”

      Avasin suu, et vestlust jätkata, aga kaugemale ei jõudnud. Põõsaste tagant rulatas teekallakut pidi alla otse meie poole kaelamurdva kiirusega kümneaastane Mads ja kisendas kõrvulukustavalt: „Eest äraaaaa…!” Ta ei suutnud suure hoo tõttu pidurdada. Kassipoeg ehmus, kargas rihma viimase võimaluseni pingule tõmmates risti üle tee ja tegi meeleheitliku katse puutüve pidi üles ronida. Jalutusrihma teine ots oli endiselt minu käes ning rihm jäi ette Madsile, kes lendas huilates uperkuuti murule, kusjuures rula paiskus risti vastupidises suunas. „Tohoh pärgel!” kogus Brian end esimesena. „Poiss kui püssikuul! Oled sa ühes tükis või?” Mads upitas end murult püsti, näitas meile keelt, vedas suu laiale naerule ja teatas äkitselt sulaselges eesti keeles: „Kaka püksi!” Mads on taanlane ja teadupärast eesti keelt ei oska. Kahtlustasin, et Jojo oli oma pedagoogilisi võimeid proovile pannud, ning otsustasin temalt välja uurida, kui mahlakas repertuaar naabripoistele selgeks õpetatud oli. Kõigepealt tuli aga kass puu otsast kätte saada.

      JOJO. UUS KOOL

      Kuu aega pärast Kopenhaagenisse kolimist läksin teise klassi. Taani keelt ma ei osanud, küll aga pisut inglise keelt, mida olin Eestis lasteaias ja koolis õppinud.

      Kool asub meie kodu lähedal. Tänavate ääres seisavad suured vanad majad ning nende ees laiutavad hekid, mille sees võib varitseda ämblikke, kes nüüd augustis eriti suured ja jubedad on. Mõnede majade ees, otse kõnnitee servas, uhkeldavad lilleaiad, kus õitsevad igat värvi roosid.

      Esimesel koolipäeval ema ja isaga kooli minnes nägime ühest kõrvaltänavast meie poole sibamas kollaste silmade ja punase harjaga prisket pruuni kana. „Kõss!” hirmutasin

Скачать книгу