LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei teinud väljagi, mispeale Victoria tüdines näugumisest ja haugatas korra koera moodi. Selle peale võpatas üks teisel pool vahekäiku istuv ja taanikeelset ajalehte Politiken uuriv vana mees nii kõvasti, et tal prillid põrandale kukkusid. Isa hakkas meiega riidlema ja käskis vabandust paluda. Victoria läks siis ja aitas mehel prillid tooli alt üles otsida.

      Hiljem sai isa targemaks. Ta ostis endale Matase12 poest kõrvatropid. Minu ja Victoriaga koos lennates torkas ta tropid endale kõrva ja teeskles, et ta on süvenenud raamatusse või magab ja ei kuule midagi.

      Ega meie alati kõiges süüdi olnud. Näiteks ükskord Kopenhaagenis maandudes, kui üks närviline mees pakiriiuli ukse lahti rebis, kukkus emale pähe pakend kuue purgi Saku Originaali õllega. Ema ainult naeris, triikis haiget saanud kohta sõrmeotstega ja sosistas mulle kõrva: „Näe, nüüd kukkus mulle kellegi Tallinna vallutamise trofee pähe.” Ma ei teadnud, mis trofee tähendab, aga meie varasematest reisidest olin kursis, et nendel inimestel, kes järgmisele lennukile jõudma peavad, on kole kiire, ja Kopenhaageni lennujaamas on selliseid reisijaid palju. Mulle ei meeldi lendamise juures ainult üks asi – paha hais, kui inimesed oma kingad ja saapad maha kisuvad. Mõni ei pese vist üldse oma jalgu ega vaheta sokke. Parem kui selliste kõrvale istuma ei satu.

      Kopenhaagenis hakkas kõigepealt silma, et majaelanikud rääkisid omavahel juttu, kui üksteist trepil nägid, mitte ei poetanud moka otsast tere ega tormanud seejärel silmi maha lüües lifti, nagu olin näinud Tallinna kortermajade trepikodades. Kopenhaageni inimestel tundus olevat aega, kuigi nad olid täiskasvanud. Meie maja taga on hiigelsuur aed, kus olen algusest peale tohtinud üksinda mängida. Tallinnas ei lubanud ema mind üksinda õue.

      Seal aias on alati teisi lapsi. Ma ei mõistnud alguses üldse, mis need lapsed mulle rääkisid, aga tegin näo, et saan aru, noogutasin muudkui ja ütlesin „jajah”. Ema arvas, et nii ei ole päris õige, sest kui aru ei saa, siis tuleb püüda küsida, isegi kui seda keelt ei oska. Et olin juba lasteaias ja eelkoolis inglise keelt õppinud, sain täiskasvanute abiga tõlkides, kätega seletades ja pilte joonistades kuidagi oma jutud aetud. Taanis on nii, et peab ise teiste juurde minema ja ennast tutvustama. Kui sa oled võõras, siis sind ei tutvustata, igaüks peab ise hakkama saama. Aga kui sa oled julge ja lähed teiste juurde, siis võetakse sind lahkesti kampa.

      Siis, kui me veel Kopenhaagenis ei elanud, käisime isal külas olles Knuti juures. Knut oli minu isaisa, kes elas vanas majas, mida kutsuti villaks ja mille ümber oli aed suurte puude ja roosidega. Seda villat nimetati hooldekoduks. Knutil oli villas väike korter. Pelgasin teda natuke, sest ta meenutas võlur Gandalfit13. Tal olid samasugused valged juuksed, habe ja helesinised silmad. Selles ei saanud alati päris kindel olla, kas ta räägib taani või võlukeelt. Näis, et kohe nüüdsama võis ta tõsta käe, osutada nimetissõrmega ja sulle niimoodi suured kõrvad või kõvera nina pähe võluda. Öösiti, kui kõik magasid, võis ta näpata majahoidja luua ja selle seljas linna kohal ringi lennata. Knutil oli kapis alati midagi head ning iga kord andis ta mulle ja Victoriale taskuraha. „Min lille blomst,”ütles ta ikka – eesti keeles tähendab see ‘minu väike lill’. Knut elas villas, sest tal oli rabandus olnud ja ta ei oleks oma kodus üksi hakkama saanud. Pärastpoole, kui ma juba natuke taani keelt rääkida oskasin, ei näinudki ma enam Knuti, sest ta oli vahepeal ära surnud. Isa oli väga kurb, sest tal ei olnud niigi juba ammu ema ja nüüd enam mitte ka isa. Kahju, oleksin nii väga tahtnud aru saada, mis Knut mulle ütleb, ja aimata, kas see oli ikka taani keel, mida ta rääkis.

      Isa meenutab Knuti sageli ja räägib temast lugusid. Näiteks ei olnud villa tubade ustel lukke, sest arst pidi kiiresti tuppa jõudma, kui kellelgi paha hakkas. Ühel päeval tabas keegi Knuti uksele riivi külge pusimast. „Kas te arvate, et pärast seitsmekümnendat sünnipäeva enam edasi ei elatagi?” sõdis Knut. Villa juhataja oli siis värvilisest paberist punase südame välja lõiganud ja Knut tohtis selle ukse peale kinnitada, kui tal daam külas oli ja ta ei tahtnud, et neid segatakse.

      Sõitsime palju mööda Taanit ringi juba siis, kui veel Kopenhaagenis ei elanud. Käisime ka Rootsis ja paar korda isegi Norras. Meil oli auto tagaistmel terve kraamikauplus. Padjad, magamiskotid, Nintendod, ajakirjad ja raamatud, kaisuloomad, kommid ja joogipudelid. Alguses ei osanud me Victoriaga omavahel eriti rääkida, sest mina ei osanud taani keelt, Victoria ei osanud eesti keelt ja me mõlemad oskasime ainult natuke inglise keelt. Aga mingil moel saime räägitud. Õpetasime üksteisele eesti- ja taanikeelseid sõnu ja naersime nii, et hing kinni, kui teine võõrast keelt valesti hääldas. Oleme omavahel algusest peale üsna hästi läbi saanud. Ainult Rootsis kanuumatkal togis Victoria mind küünarnukiga ja mina togisin teda vastu, sest kanuus oli kole kitsas ja selg väsis ära.

      Sõitude ajal nägin, et Taani on hoopis teistsugune kui Eesti. Siin ei ole peaaegu üldse metsa, ainult põllud. Isegi põllu-vaheteede otstes on sildid põldude nimedega, just nagu tänavasildid linnades. Sageli võib näha hobuseid – paari- või karjakaupa.

      Ükskõik kuhu sõitsime, ikka jõudsime varem või hiljem mere äärde välja. Meri on Taanis igal pool isemoodi. Näiteks on Møni kalju all merevesi värviline justkui mõnel troopilisel saarel. „See on sellepärast, et kaljust eraldub merre kriiti,” teadis ema. Vesi on seal kalda lähedal heleroheline, siis helesinine ja võtab kaldast kaugenedes üha tumedamaid siniseid toone. Taani lõunapoolseima linna Gedseri lähedal on väga kivised rannad. Lääne-Jüütimaa rannad Põhjamere kaldal on jälle hoopis teistsugused kui meie Kopenhaageni kodu lähedal Sundi väina servas. Põhjamere lained on metsikud ja silmapiiri taga olevat Inglismaa. Nägin seda merd, kui sõitsime Skagenisse, mis asub Jüütimaa põhjatipus. Skageni lähedal, otse mererannas, asub puhkeküla, mille nimi on Skallerup Klit. Seal on veekeskus, ponisõit ja mänguplatsid ja kui tahad, võid valmistada ehteid või karamellkomme. Ujumiseks on aga parimad kas Taani keskel asuva Fyni saare põhjapoolsed liivarannad või siis rannad Kopenhaagenis ja selle ümber – Amager, Klampenborg, Hundige, Dragør. Nüüd ei karda ma ammugi enam meduuse, mida siinses merevees, eriti augustis, on kole palju ja millel on taani keeles veider nimetus vandmand, veemees.

      Inimeste välimus erineb Kopenhaagenis sama palju kui Taani mererannad üksteisest. Siin paistab olevat rahvast igast maailma otsast. Osa inimesi kõnnib ringi pikkades ürpides. Imestasin alguses, et küll on siin palju nunnasid. „Need ei ole nunnad,” selgitas ema. „Need on moslemid. Neil on lihtsalt tavaks niimoodi riides käia. Pikkade ürpide all on neil täiesti tavalised riided.”

      Võib-olla oli emal õigus. Mobiiltelefonid, millega moslemid tänaval kõndides räägivad, ei ole neil mitte alati käes, vaid pearätiku vahele kõrva äärde susatud. See on nutikas tegu, sest nii jäävad käed vabaks. Ükskord nägin üht pikas ürbis meest, kellel oli suur valge turban peas ja telefon turbani vahel. Mees kõndis mööda tänavat ja paistis iseenesega rääkivat. Tegelikult rääkis ta muidugi telefoniga, aga seda ei olnud lihtsalt näha.

      Kopenhaagen peab olema hiigelsuur, sest isegi isa uurib sageli internetist linnakaarti, kui peame minema kuhugi, kus enne käinud ei ole. Kui esimest korda bussiga sõitsin, juhtus bussijuht olema süsimust mees. Tulime hilja õhtul ema ja isaga isa venna onu Michaeli juurest külast. Bussijuht oli sama must kui öö bussiakna taga ja tema nahavärv sobis hästi kokku Kopenhaageni busside tibukollase värviga.

      „Palun kolm piletit,” küsis isa bussijuhilt inglise keeles.

      „Aga palun,” vastas bussijuht viisakalt, samuti inglise keeles. „Head reisi!”

      „Aitäh,” vastas isa bussijuhile sõbralikult inglise keeles, aga kui ta meie juurde istuma tuli, siis hakkas omaette vaikselt torisema: „Kopenhaagen on viimastel aastatel palju muutunud. See nagu ei olekski enam Taani linn. Isegi bussijuhid ei oska taani keelt. Piinlik!”

      „Aga sa ju pöördusid ise tema poole inglise keeles, sest meie sinuga rääkisime bussi oodates inglise keeles. Sa lihtsalt rääkisid bussijuhiga sama keelt edasi,” ütles ema. „Kas sa ei arva, et bussijuht tahtis lihtsalt viisakas olla, kui sinu valitud keeles rääkis?”

      Selle peale isa alguses naeris, aga jäi siis tõsiseks, vaatas bussiaknast möödavilksavaid kaupluste vitriine ja ütles vitriinidele

Скачать книгу