Minu Keenia. Rääkimata lugude maa - Janika Tamm

Скачать книгу

kuid Ruto teab alati täpselt, millist haru valida. Mitu korda jõuan mõelda, et varsti oleme küll kohal, kuna tundub, et enam rohkem ei saa tsivilisatsioonist eemalduda. Aga saab. Ja kuidas veel.

      Lõpuks peatume. Kümme seelikuhõlsti ning pika puutokiga meest istuvad pisikestel toolidel ning on siiralt üllatunud meie mootorratastel saabumise üle, misjärel saab tähelepanu mu nahavärv. Üritan nendega suahiili keeles suhelda, kuid mehed vastavad vaid kohalikus hõimukeeles. Neil pole kumbagi riigikeelt, ei suahiili ega inglise, kunagi vaja läinud: siin piirkonnas elavad vaid nende hõimu liikmed. Ruto käest saan hiljem teada, et keegi neist pole kunagi ka koolis käinud ega oska isegi numbreid lugeda, enda nime kirjutamisest rääkimata.

      Nagu Ruto on mulle juba varem selgitanud, elab Keenias erinevatel andmetel 42 hõimu. Nende emakeeleks on kodus ja hõimukaaslaste ringis räägitavad hõimukeeled. Erinevate hõimude ühine keel on suahiili, mida haritumatele meeldib segada ingliskeelsete väljenditega. Vahepeal suhtlevad haritud ainult inglise keeles. Põhikooli esimestes klassides õpitakse osaliselt ning tavaliselt alates neljandast klassist juba täielikult inglise keeles, ka õpikud on ingliskeelsed. Ametiasutustes, poodides ja üldjuhul ka tänaval saab alati inglise keelega hakkama, selle kasutamine on haritud keenialasele igapäevane. Keskkooliharidusega kohalikud räägivad vabalt kolme keelt. Üksteise keelt ja kultuuri tolereeritakse, seda võetakse kui loomulikku elu osa.

      Pökoodi hõimukeelest on Ruto õpetanud mulle vaid kolm sõna: karam (tere), lendone? (kuidas läheb?) ja sere (aitäh). Kuigi mu teadmised rohkem suhelda ei võimalda, saan neid fraase kasutades sõbraliku vastuvõtu osaliseks.

      Mehel, kellega ma parajasti vestlust arendada püüan, on sangapidi käes pisike puidust ese.

      „Mis see on?” pärin Rutolt.

      „See on tool, siin on igal mehel selline,” ütleb poiss ning asub kiirelt väikese tooli erinevaid kasutusvõimalusi tutvustama. Nimelt saab tooli lisaks istumisele kasutada ka padja asemel peaalusena. Ümbritsevad mehed ei saa aru, miks selline asi üldse tutvustamist vajab, ning neile teeb minu hämmeldus siiralt nalja. Lisaks toolile on igal mehel riidehõlst, mida kasutatakse päeval kehakattena ja öösel tekina, loomade ajamiseks mõeldud toigas ja autokummist valmistatud jalanõud. Sellega nende isiklike asjade loetelu piirdubki.

      Vahepeal saabub traditsioonilisse punasesse riidehõlsti mässitud Ruto vend. Ta on Rutost veidi noorem ning väga rahuliku olekuga. Noormees lükkab käekõrval laenuks saadud jalgratast, et aidata toidukasti transportida. Meie tulekust sai ta teada tänu Ruto telefonikõnele kahe kilomeetri kaugusel elavale naabrile, kes on ümbruskonnas üks väheseid mobiiliomanikke ning kelle telefon oli õnneks parasjagu ka kodus ja laetud. Kuna elektrit pole, saadab ta telefoni kord nädalas piirkonna ainsa autoga neljakümne kilomeetri kaugusele suuremasse külakeskusesse laadima.

      Poisid ütlevad, et peame kiirelt minema hakkama, kuna peagi läheb pimedaks. Minu üllatuseks ootab meid ees veel kahetunnine kõndimine ning teele asudes näen esimest korda elus vabas looduses kaamelit, kes meile lihtsalt vastu jalutab. Kõnnin mitu tiiru ümber looma ja teen ohtralt pilte, mille peale poisid vaid muigavad ega suuda uskuda, et ma kunagi varem kaamelit näinud pole. Ruto räägib, et omanikud märgistavad enda loomi, tehes küljele karva sisse üsna suure erilise tunnusmärgi, ning lasevad ta siis loodusesse lahti.

      Hoolimata hilisemast rahvuspargi külastamisest ja kümnete eksootiliste loomade nägemisest jääbki minu eredaimaks loomadega seotud mälestuseks just selle kaameli nägemine vabas looduses pärast kahetunnist mootorrattasõitu.

      Täpselt pimeduse saabudes oleme kohal. Kolme pisikese hüti keskele on aetud kitsekari ning hüttide ees istub Ruto perekond. Üks pisike tüdruk hakkab mind nähes lohutamatult nutma – Ruto selgitab, et laps ei ole kunagi valget inimest näinud –, kuid õnneks saan ta küpsiseid pakkudes maha rahustatud. Kohe tervitamise järel tuuakse mulle kõige olulisem ese ehk lehmanahk, millest saab mu voodi.

      Kõik näeb välja täpselt selline, nagu vaataksin telekast dokumentaalfilmi Aafrika metsikute hõimude elust. Kõige ebareaalsem tundub, et Ruto tõesti kasvas üles selles keskkonnas: praeguseks on ta täisväärtuslik tsiviliseeritud ühiskonna liige, kuigi on linnas elanud vaid mõned aastad.

      Varem käis Ruto kodust kahetunnise jalutuskäigu kaugusel asuvas koolis, ja koolimineku põhjus on lugu omaette.

      „Mulle öeldi, et kuskil on maja nimega kool, kus antakse lõuna ajal süüa,” meenutab Ruto. „Kuna kodus olles süüa ei saanud, siis läksingi kooli.”

      Haridusmagnetina mõjunud koolitoit ei ole tasuta siiski terves riigis, aga Pokoti piirkonnas võimaldatakse seda, et kuidagigi sealseid lapsi kooli meelitada. Niimoodi esialgu vaid söögi pärast kooli läinud poiss on aga väga kiirelt omandanud palju uusi teadmisi ning tema keeleoskus ja faktimälu on muljetavaldavad. Ta on kindlasti keskmisest palju andekam noormees.

      Annan Ruto emale üle külakostiks toodud pappkastitäie toiduaineid, mille peale ta mind ja Rutot siiralt ja südamlikult tänab.

      „Ruto, nüüd ma näen, et su kooliskäimisest on kasu. Meile tuli nii tore külaline ning me saame mitu päeva isegi midagi süüa,” ütleb ta pökoodi hõimukeeles ning Ruto tõlgib selle mulle.

      „Kas neil siis ei olnud enne meie tulekut üldse süüa?” küsin üllatunult.

      „Kuna põuaaeg on juba pikalt kestnud, siis ei anna kitsed piima ning loomad on nii nõrgad, et neid ei saa ka turul müüa. Seega jõi mu pere eelmistel kuudel vaid teed, millele nad lisasid veidi piima ja suhkrut.”

      „Ei ole ju võimalik kuude kaupa ainult teest toituda?” olen ma segaduses.

      „Peab olema. Aga kui vihma hakkab sadama ning kitsedel on süüa, saame me juua palju kitsepiima ja süüa liha ning kitsemüügist saadud rahaga saab osta maisijahu. Siis on meil head ajad! Praegu peame aga lihtsalt ootama,” selgitab Ruto.

      Mind hämmastab, kui loomulikult räägib Ruto kuudepikkusest nälgimisest ning kuidas see ongi tema suguvõsa jaoks igapäevane eluviis.

      „Kas te olete siis põuaperioodidega täielikult kohanenud?” küsin edasi.

      „Täiskasvanutel pole nii palju probleeme. Enim on ohus väikesed lapsed ning paarikuused kitsed. Iga siinne elanik teab rääkida lugu mõnest lapsest, kes on põuaperioodil surnud.”

      Mu ümber olev õhustik on nii sõbralik, rahulik ja usaldav, et lood surnud lastest ei sobi sellesse kohe kuidagi. Vahetame teemat ning saan teada, et vihma- ja põuaperioodi vaheldumise tõttu ei ole Ruto perel ka püsivat elukohta. Paar korda aastas jätavad nad endise külakoha maha ning otsivad kõrbes teist paika, kus oleks vett ja loomadele süüa. Sinna püstitavad nad ajutise elamise: okstest tehtud ümarad hütid, mille keskel on lõkkease. Hüttides magavad naised ja lapsed ning hüttide külge on kinni seotud väikesed kitsed. Mehed magavad õues.

      Ruto jutustab, et kuival perioodil kõnnivad naised maha kümneid kilomeetreid, et leida vett ja viia see 20liitrise kanistriga koju. Üldse on asjade kandmine – seda tehakse pea peal või maisijahukotist valmistatud seljakotis – ainult naiste ülesanne. Veekanistri külge seotakse aas, see asetatakse ümber pea, ning selle otsas rippuvat kanistrit kantakse seljas. Lisaks veetoomisele teevad naised süüa, ehitavad okstest hütte ning hoolitsevad laste eest. Keset kõrbe lastekodusid pole: kui kellegi vanemad surevad, võtab mõni teine naine lapsed enda hoole alla.

      Meeste ülesanne on lisaks kitsede toitmisele ja jootmisele ka nende müümine turupäeval, mis toimub keskustes kord nädalas. Turupäevale minnakse koos loomadega jalgsi ja tihti kestab teekond päevi: näiteks Ruto kodule lähim turupäev toimub neljakümne kilomeetri kaugusel. Kitse eest võib saada neljasajast viie tuhande šillingini, olenevalt looma toitumusest ja tervisest. Loomade kokkuostjad tulevad tavaliselt Nakurust ja Nairobist ning nad müüvad loomad oma kodulinnas üsna hea kasumi eest lihatööstusele maha.

      Õhtul tõlgib Ruto mulle oma venna mõtteid. Vend on siiralt tänulik, et me neid vaatama tulime. „Seda rõõmu, mida sinu

Скачать книгу