LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sihikindlalt võitlema.

      Manul ei ole vanemaid ega sugulasi. Tal pole kodu. Väike poiss elab registreerimata orbudekodus, kus iga päev võib jääda viimaseks. Piisab vaid väikesest veast, et olla tänavale visatud. On päevi, kui juhtkond ei saada õigel ajal raha ning süüa lihtsalt ei ole, ja on päevi, kui mõni laps visatakse päevapealt tänavale. Manu aktsepteerib seda kõike küsimusteta, täpselt nagu ülejäänudki orbudekodu lapsed. Hoolimata ebastabiilsusest peavad orbudekodu kasvandikud end õnnelikeks. Neile on tagatud regulaarsed toidukorrad, joogivesi, riided, jalanõud ja võimalus koolis käia. Just viimane on nendele kõige uskumatum ja olulisem – õnn kuuluda nende väheste laste hulka, kes ei pea kuni keskkooli lõpetamiseni kordagi muretsema kooliga seotud kulude ega haridustee võimaliku katkemise pärast. Laste suurim hirm on nende võimalik orbudekodust väljaviskamine ning tagasi koju saatmine. Koduse olukorra kirjeldamisel on nad ilmekad: „Nälg, haigused, ei ole joogivett, lapsed ei käi koolis.” Olles pärit poolkõrbealadelt, kus enamik inimesi järgib veel vanu hõimutavasid, riietub traditsiooniliselt ega pea haridust oluliseks, on nad kodus käies erilised tänu oma linnas elamise kogemusele, haridusele ning isegi riietele ja asjadele.

      Kui lapsed ise on linnaeluga rahul, siis nende vanemad ei pruugi olla sama meelt. Kuigi laste ajutist ametlikult registreerimata elukohta kutsutakse orbudekoduks, on enamikul vähemalt üks vanematest elus, kuid lastele haridust võimaldada pere ei suuda. Kui riigi teistes piirkondades peetakse haridusprojektidesse valitud lapsi väga õnnelikeks, siis suur osa kõrbealadel traditsioonilisi eluviise järgivaid inimesi peab kooliharidust ajaraiskamiseks. Mis kasu on 12aastasest õppimisest ja koolimaksu maksmisest lapse eest, kellest peab saama karjakasvataja või selle abikaasa? Seda aega saaks vanemate arvates hoopis mõistlikumalt kasutada, andes vajalikke elutarkusi ja praktilisi oskusi isalt pojale ja emalt tütrele.

      Poisid käivad juba väikesest peale koos isaga loomi karjatamas ja tüdrukud abistavad ema kõigis tegemistes. Paremal järjel olevatel karjakasvatajatel oleks lihtne müüa mõned kitsed ning lapsed kooli panna. On neid, kes seda teevad, kuid paljud mitte. Karjakasvatamine, tihti isegi rändkarjaseks olemine on kogu nende elu ja kultuur, millest loobuda ei taheta.

      Kui lapsi kõigest hoolimata siiski harida otsustatakse, ei õigusta see otsus tihti end vanemate silmis. Vaid keskkoolitunnistusega on tööd leida väga raske, kuid edasiõppimine on kulukas ning paljudel vanematel pole võimalik seda finantseerida. Keenia eranditult tasulistesse ülikoolidesse ja kolledžitesse minekuks saavad riigipoolset õppelaenu vaid selgelt silmapaistvate tulemustega keskkoolilõpetajad. Orbudekodu lapsed pannakse aga kõige odavamatesse keskkoolidesse, kus enamasti ei kvalifitseeru lõpueksamitulemuste põhjal õppelaenu kandidaadiks isegi parim õpilane. Orbudekodu on teadmata põhjustel keelanud lastel võtta vastu sponsorite pakkumisi toetada nende kõrgharidust – arvatavasti loodetakse, et toetajad valiks selle asemel pigem nende organisatsiooni kaudu uue lapse toetamise. On keskkoolilõpetajaid, kellel õnnestub tööle saada või oma väike äri avada, kuid esineb ka hulgaliselt halvemaid näiteid.

      Keskkoolilõpetajad on oma kultuurist juba võõrdunud ja saanud suhu teistsuguse elu maigu ning ei arva enam, et karjakasvatamine on nende ainus eesmärk ja võimalus, kuid olude sunnil minnakse pärast keskkooli lõpetamist siiski tagasi koduküladesse. Rakendust leidmata hakkavad paljud haritud noored jooma kättesaadavat odavat alkoholi. Satutakse sõltuvusse. Mõnel juhul müüakse maha isegi oma keskkooli lõputunnistus, et alkoholi jaoks raha saada.

      Manu, üks orbudekodu väheseid tõelisi orbe, kõrbealade elu ei mäleta. Orbudekodu on kogu ta maailm. Kõik, mida ta kunagi teadnud on. Väike poiss teab täpselt, kuhu ja mis kell kausiga lõunasöögijärjekorda joosta, millisel poolel on jalgpalliväljakul paljajalu mängides rohkem torkivaid taimi ja kivikesi ning mida teha siis, kui vesi kanistritest otsas on. Esimestel päevadel pean mina õppima temalt, kuidas selles pisikeses, kuid kindlate reeglitega maailmas hakkama saada. Samas ei tea Manu, mida tähendavad sõnad ema, isa, kodu ja turvatunne.

      Murat läheb oma tuppa ning mõne aja pärast istub Manu mu kõrvale kiviplaadile ja silmitseb vaikides mu tegevust. Väikese poisi pilk ja kohalolek tekitavad minus ebamugavustunde. Teadmine, mida Manu peab järgmistel aastakümnetel läbi elama selleks, et enda ellu veidigi stabiilsust saada, paneb mind tundma häbi enda rahulolematuse ja pisiasjade üle kurtmise pärast.

      Eemalt kostab tüdrukute kilkeid – nad on kogunenud maja ette, et mängida kummikeksu või keksida asfaldile kriidiga joonistatud kastikestes. Kogu tegevust saadavad elevil hõiked ja siirad emotsioonid. Lapsed ei karda, häbene ega jonni. Neisse on justkui sisse kodeeritud, et nad peavad olema võitlusvalmid, avatud ja valmis kõiki võimalusi kasutama.

      Kuna parasjagu on koolivaheaeg, veedetakse terve päev õues. Paljasjalgsed nooremad poisid mängivad tundide viisi kiletükkidest tehtud jalgpalliga, ajavad tolmaval pinnasel üksteist taga ning naeravad iga tühisemagi asja peale. Lapsed mängivad kompromissitult, pannes mängu justkui kogu enda eluvõitluse. Nende jaoks on olemas vaid see konkreetne hetk. Vaatan tolmus jooksvaid paljaid jalgu ning mingil kombel kadestan neid. Katsun meenutada, mis tunne oli elada hetkes, kui unustasin selle, kes ma olin, ning selle, kelleks olen plaaninud tulevikus saada. Mulle meenub vaid, et see oli meeletult hea tunne.

      Olen puhtast uudishimust ostnud kohaliku ajalehe ning sirvin seda hajameelselt. Minu üllatuseks saab leht aga mõne minutiga tähelepanuobjektiks. Vanemad poisid kogunevad mu ümber ja küsivad viisakalt, millest ma loen. Eeldan, et küsimus on esitatud vaid viisakusest, kuid peagi loevad poisid koos minuga suure huviga poliitikateemalist artiklit. Noormehi koguneb üha enam ja enam.

      Suutmata üllatust varjata, küsin: „Te olete huvitatud ajalehe lugemisest rohkem kui jalgpalli mängimisest?”

      „Jah. Kas me võime lehte laenata, kui sa oled selle läbi lugenud?” küsib kõige vanem kahtlevalt.

      Paar päeva hiljem orbudekodu hoovil jalutades märkan, et üks noormeestest loeb ikka veel minu antud ajalehte.

      „Noh, kas on huvitav?” uurin viisakalt.

      Vastus on üllatav: „Jah, on küll, ainult üks lehekülg on jäänud veel lugeda.”

      „Kas sa lugesid kõik artiklid läbi?”

      „Jah, väga huvitav oli.”

      Niimoodi hakkangi peaaegu iga päev lehte ostma ning noormehed on selle üle enneolematult õnnelikud. Uudishimulikel noorukitel ei ole võimalik osta raamatuid, vaadata telekat ega kasutada internetti, mis muudab nad väga avatuks igasugusele kättesaadavale informatsioonile.

      Manu veel ajalehtedest ei hooli, küll aga on tema päevades kolm vaieldamatult olulist hetke: söögikorrad. Manu suudab süüa rohkem kui mina ja Murat kahe peale kokku. See pisike poiss tuleb köögi poolt alati kõige suurema toidukuhjaga, sööb selle ära ja võtab veel juurde, misjärel sööb ära ka minu toidujäägid. Kui mul esimesel päeval paluti toidujäägid lastele anda, tundus see imelik, kuid õige pea mõistsin, et lapsed isegi ootavad seda. Koguse, mille söömiseks läheb minul pool tundi, suudab Manu hävitada vaid kahe minutiga. Ma ei ole näinud mitte kordagi mitte ühtegi last toitu järele jätmas, rääkimata sellest, et mõni neist teatud toite ei sööks.

      Kord annnan enda toidujäägid ühele vanemale tüdrukule, kelle ümber olevad nooremad lapsed toidukaussi nähes kohe kiirelt üles rivistuvad ning kes jagab neile kõigile võrdse portsjoni. Manu seisab järjekorra lõpus ning ootab kannatlikult oma osa. Ta sööb isukalt ja asjalikult – tema austus toidu vastu on piiritu.

      Kuna orbudekodus hoitakse kokku kõige pealt, kus võimalik, siis sööme me täpselt samamoodi nagu keskmises Keenia peres. Hommikusöögiks on rohke suhkru ja piimaga tee. Parematel päevadel saab lisaks ka ühe mandazi, mis on nagu lihapirukas, aga ilma lihata. Lõunasöögiks saame tavaliselt githeri’t ehk keedetud maisi ja ube ning paar korda nädalas antakse meile riisi ubadega, mille peale nii lapsed kui vabatahtlikud joostes köögi poole lähevad. Tihti oleme vabatahtlikega riisi ja ubade üle õnnelikumad kui kõik lapsed kokku.

      Õhtusöögiks saame ilma mingisuguste eranditeta alati ugali’t – see on pudrulaadne toit, mis koosneb maisijahust ja veest. Ugali’t

Скачать книгу