LITMIR.BIZ

      Varahommikul on aeg hakata liikuma neljakümne kilomeetri kaugusel asuva suurema külakeskuse poole, et sealt paari päeva pärast bussiga tagasi Nakurusse sõita. Hüvasti jättes teeb Ruto ema ettepaneku, et ehitab mulle onni ja annab natuke kitsi, et saaksin nende juurde elama jääda. Naine ei näe põhjust, miks ma peaksin lahkuma. Räägin midagi kohustustest ja plaanidest, kuid sel hetkel tunduvad need ka mulle endale kuidagi väga kauged ning koos Ruto perega kitsi kasvatada paistab hoopis loogilisem ja stressivabam valik.

      Lahkumise eel küsib Ruto vend, mida ma nende eluviisist arvan. Vastan ausalt, et, kuna olen varem sellist elustiili vaid telekast näinud, arvasin, et nii looduskeskselt elamise tõttu sarnaneb nende käitumine pigem loomade kui inimestega. Nende keskel elades avastasin aga, et neis peitub tohutult iidset elutarkust, intelligentsust ning oskust elada hetkes. Kui varem arvasin, et suurimaks erinevuseks „meie” ja „nende” vahel on „nende” totaalselt teistsugused elamistingimused, siis nüüd tean, et selleks on hoopis kõrbeelanikest õhkuv sügav rahu, milletaolist pole ma kunagi varem kogenud. Iidseid hõimukombeid järgivad inimesed on sõnulseletamatult väärikad ja sisemiselt väga rahulikud. Nad ei teeskle ega kadesta, elades just nii, nagu neid on loodud.

      Poiss hakkab mu vastuse peale naerma ning teatab, et neil olid samuti minu kui valge inimese suhtes ekstreemsed eelarvamused, kuid paari päeva jooksul nad mõistsid, et olen täpselt samasugune nagu nemad, ning nüüd tahaks tema väga inglise keelt õppida, et järgmisel korral olla võimeline minuga tõlgi abita suhtlema.

      Pärast südamlikku hüvastijättu asume koos päikesetõusuga teele.

      „Oled sa kindel, et jõuad kõndida?” küsib Ruto veel viimast korda. Enne minuga kohtumist arvas ta, et valged inimesed sõidavad vaid autodega, nii et uue teadmisega harjumine võtab aega.

      Selgitan, et olen varemgi pikki distantse kõndinud, vaatan veel korra tagasi ja lahkun raske südamega – olen küll lubanud siia uuesti tagasi tulla, kuid sisetunne ütleb, et ma ei näe Ruto suguvõsa enam kunagi.

      Vett on meil vaid liiter – rohkem Ruto perel lihtsalt ei olnud. Loodan varusid täiendada kaheksa kilomeetri kaugusel asuvas poes. Ruto keelab mul niikaua vett juua, öeldes, et vajame seda hiljem, juhul kui poest juua ei saa. Kuigi on alles varahommik, on päike kõrvetav ning joon salaja ikkagi veidi. Poeni jõudes selgub, et omanik on teadmata ajaks kuhugi läinud ning uks on kinni. Telefoni poeomanikul ei ole ning puude all aega surnuks löövad punastes miniseelikutes mehed ütlevad, et müüja saabub tagasi arvatavasti tänase päeva jooksul, ning ei mõista, kuhu meil kiiret. Seisan kividest laotud, lukustatud uksega poe kõrval, kotis piisavalt raha, et see tühjaks osta, kuid olen endiselt janus ja vett ümbruskonnas konkreetselt ei ole. Otsustame edasi kõndida ning pärast pooleteisetunnist lõputuna tunduvat rännakut õnnestub meil mööduva autoga kakskümmend kilomeetrit edasi saada.

      Kuigi olen Eestis probleemideta osalenud mitmepäevastel militaarmatkadel, on lõõskava päikese käes ja väga piiratud veevarudega kõndimine niivõrd väsitav, et tunnen end ka pärast autosõitu jõuetuna. Viimased viis kilomeetrit astun hambad ristis. Asustust nähes palun pärast esimeste inimeste tervitamist kohe vett ning joon küsimusteta mulle ulatatud pruunikat vedelikku. Hiljem saan teada, et olenemata värvist on joogiks antav vesi alati joodav ja puhastatud, kuid tol hetkel on see mulle sügavalt ükskõik.

      Jõuame ööbimiskohta: katuseplekist ehitatud majja, kus elavad Ruto sõbrad. Mulle tehakse süüa ning kästakse puhata, mida ma ka hea meelega teen. Puhkamist häirib vaid kella viieni õhtul kestev lämbus ning see, et kuna tulemas on pühapäev, räägib Ruto mulle pidevalt järgmisel päeval külakirikus toimuvast jumalateenistusest, valib pikalt kirikuriideid ning rõhutab aina, kui huvitav mul seal on. Ruto tundub kirikuteenistuse erakordsuses väga veendunud olevat, mina loodan vaid, et seal ei ole liiga palav.

      Hoolimata pikast planeerimisest õnnestub meil hommikul kirikusse mitu tundi hiljaks jääda. Vaiksest sissehiilimisest ei tule midagi välja, kuna kõigi pilgud on ilmselgelt pööratud mulle. Tutvustan end kirikuõpetaja palvel, misjärel küsitakse mitu küsimust mu koduriigi ja elu kohta. Kirikus oleme õhtuni ning Ruto kui linnast tulnud haritud noormees esineb erakordse enesekindlusega tundide viisi saalitäie rahva ees, veendes neid järgima Jumala õpetusi.

      Pärast jumalateenistust nõustab Ruto kiriku kõrval 12–13aastaseid tüdrukuid, kelle peamine mure on, et kallimad tahavad nendega vahekorda astuda ja nemad seda ei soovi, kuid kardavad poistest ilma jääda. Kuna tüdrukud käivad koolis, saan ka mina neile inglise keeles oma nõu anda. Üritan selgitada, et keskendugu nad hetkel vaid õppimisele ning et poisiga võib ju ka lihtsalt suudelda ja kallistada.

      Alles hiljem saan teada, et Pokotis ei suudelda, kallistata ega hoita käest kinni. Selles hõimus võrdub suhe seksiga, mida noored harrastavad salaja põõsas, kohtudes vaid minutiteks, ning muul ajal teineteisega ei suhelda, kuna suhted enne abielu pole avalikult aktsepteeritavad. Rasedusest hoidumiseks õpetavad emad tütreid kasutama kalendrimeetodit. Niipalju siis minu tarkadest õpetustest.

      Pärast kirikuskäimist läheb Ruto külakeskusesse ning jõuab tagasi hilja õhtul, õigemini lausa öösel. Minul pole taas und ning näen, kuidas poiss tuppa jõudes kõigepealt taskulambiga kontrollib, kas teised magavad. Seejärel liigub ta sinnapoole, kus on minu mäletamist mööda mu seljakott, ning sahmib veidi.

      Hommikul avastan, et mu tagasisõiduraha on varastatud.

      Ütlen seda ka Rutole, kelle ainus reaktsioon on helistada Naomile ja kutsuda ta meile sihtkohta bussirahaga vastu.

      Bussisõidu ajal valdavad mind segased tunded. Olen õnnelik, et mu kaks fotokaamerat ja iPod on alles ning et varastati ju kõigest tuhat šillingit. Samas tunnen, kuidas sellest päevast alates on Keenia minu jaoks teistsugune.

      Orbudekodus Naomiga juhtunust rääkides saan teada, et Ruto olevat talle öelnud, et kaotasin raha juba mõned päevad tagasi ning tema ostis orbudekodu antud sõiduraha eest mulle süüa ja muud vajalikku. See kinnitab mu kahtlusi, et Ruto ise on varas.

      Naomi räägib mulle selle peale loo, kuidas paar aastat tagasi anti Rutole raha ja saadeti ta Pokotisse loomi ostma. Tagasi tuli poiss loomade ja rahata. Selgitused olid segased.

      Kuna umbusalduse ots on lahti tehtud, meenub mulle Ruto kurb lugu sellest, kuidas ta on kooli parim jooksja, aga puuduvad korralikud jooksujalanõud. Mullegi meeldib väga sporti teha, nii et lugu läks mulle hinge ning ostsin need talle. Mõne päeva pärast aga märkasin, et tal on veel kaks paari samasuguseid korralikke jooksujalatseid. Tol hetkel vabandas ta end kuidagi välja ning ma ei mõelnud juhtunu üle pikemalt. Nüüd aga küll.

      Samuti asetub nüüd teise valgusse Rutole toiduostmiseks antud raha, mida iga kord kuidagi liiga palju kulus. Rääkimata kingade parandamiseks kulunud kolmesajast šillingist – hiljem avastasin, et selle teenuse eest makstakse tavaliselt ainult viis kuni kakskümmend.

      Keerulisest kliimast, metsikult ja lihtsalt elavatest inimestest ning kitsede ümber keerlevast elustiilist

Скачать книгу